Minu sõbrannadeks said Rootsis imelikul kombel kaks kohalikku tüdrukut. Rootsi keelt ma nii lühikese ajaga ära ei õppinud, elasime seal ju vaid pool aastat, küll aga oli huvitav käia mõnes vähem tuntud restoranis või looduskaunis kohas jalutamas, eemal ülejäänud jalgpallurite seltskonnast. Kaua sa selles ühes ja samas ööklubis ikka viitsid käia, eriti kui VIP-ala on küllaltki väike ja DJ-d ka tihti ei muutu. Déjà-vu igal nädalavahetusel. Linnas asuvast hiiglaslikust järvest ei saanud mulle aga ühekski hetkeks küllalt. Üldiselt on meri mu lemmik, aga kuna see järv on nii suur (Rootsi teine, Euroopa kuues), ei ole lõppu näha ja sile vesi sillerdab iga ilmaga imekaunilt. Siiski uitab mõte paratamatult tuleviku poole – on aeg vahetada lihapallid tiramisu vastu!
JUULI
Tõstame kotte autosse. Just nii, me läheme Itaaliasse!
Õnneks on meid autos ainult kaks, muidu tuleks küll suurem postisaadetis järele lennutada. E-klassi Mercedese tagaaknast me välja ei näe, kuid mis siis, kohale jõudes on see kindlasti seda väärt, et kõlarid, kasukas, tolmuimeja ja muu vajalik kaasa sai võetud. Tegelikult jätsime mitme väljapraakimise käigus küllaltki palju asju koju ka, näiteks pidin loobuma oma talvisest käekotikollektsioonist ja tegema raamatute kuhja poole väiksemaks. Ehk ongi nii parem – ostan Dante „Jumaliku komöödia” kohalikus keeles. Maagiline!
Sõit algab Tallinki Rootsi laevaga. A-kajuti mugavused on keskpärased, lootus suurema telekaga kajut saada kaob peagi ja see pisike kast ei tee küll oma tööd ära. Õnneks on mul aga ajakirjad kaasas. Oh, need ajakirjad …
Kui Rootsi laud on tühjaks söödud ja oleme viimase jäätise kallal, tunnen pisikest hirmujudinat, mis üle selja jookseb ja sujuvalt kõhuliblikaks muutub. Itaalia on ikka päris kaugel ja ma ei tunne seal mitte kedagi. Tegu ei ole ju lühikese puhkusereisiga, vaid peatükiga minu eluraamatus. Kui mees on nädalate kaupa koondisega reisidel (see tähendab, et käib küllaltki tihti ka Eestis) ja käib pidevalt välismängudel, pean üksi meie Itaalia kodus hakkama saama. Kodus! Kus me küll elama hakkame? See selgub alles mõne aja pärast, enne tuleb kinnisvara hetkeseis läbi uurida ja paremad variandid üle vaadata. Samas ei saa kurta – otsime korterit imelises Itaalias.
Käime laevapoest läbi ja suundume kummikommidega kajutisse. Erko muidugi piirab magusa söömist, kuna on edukas profisportlane, kuid mina ei lase ennast sellel häirida. Natuke kummikomme peab laevas ikka sööma. Siiski jätan need veidi hilisemaks, kuna jäätist sai liiga palju kõhtu aetud.
Hommikul ärkame rõõmsas tujus ja suundume taas buffet’ poole. Ausalt öeldes ootan juba järgmist hommikut – ehk on hotellis pakutav kohv parem kui laevas. Plaan on sõita pikalt ja see tähendab ka bensiinijaamades kohvi piiramist, kuna kohv-pissipeatus-kohv-pissipeatus ei aitaks sujuvale teekonnale kaasa. Kui vaja, saan kummikommidest energiat ammutada.
Erko on esimese päeva autosõidu ajal küllaltki tõsine, ju vist mõtleb eesootavast hooajast. Mina mõtlen lisaks klubi hooaja käekäigule ka meie elust tundmatus kohas, võõra keele ja inimeste keskel. Õnneks andis Google mulle palju infot, samuti leidsin raamatupoodidest kolm raamatut Itaalia kohta: „Live & Work in Italy”, „Italy” ja „TOP 10 Toscana”. Haarasin ka paar sõnastikku ja kaarti. Ei tea ju, kui hästi Internet seal töötab – eks ma võtan siis taskust oma kaardi ja otsin vajaliku tänava vanaviisi üles.
Esimese päeva õhtul jõuame Saksamaale Lübeckisse. Ilus väike linnake, kuid tutvuda sellega ei jaksa – seljataga on peaaegu tuhat kilomeetrit sõitu. Rootsis sõita on muidugi tuttav ja mõnus ning Taani silla ületamine ja praamisõit teevad teekonna mitmekülgsemaks. Siiski oleme täiesti läbi ja administraatorist noormehe suured pingutused check-in’is meid rõõmsamaks muuta ei taha kuidagi teoks saada. Võtame viisakalt toavõtme vastu ning täna oma toast enam ei välju.
Valisime paar päeva enne Eestist lahkumist Internetis hotellid välja ja Lübeckis jäi silma Radisson – tuntus ja hea parkimine andsid kindlustunde ning siiani me oma lühikese külastuse jooksul selles pettuma ei ole pidanud. Tuba on tänapäevane ja puhas, teised hotellikülastajad vaiksed ja viisakad. Hommikusöögivalik on korralik, kohv hea, kui mitte öelda väga hea. Jalgpallur valib taldrikule ohtralt mune ja peekonit, nende kõrvale värsket salatit ja mitu klaasi vett ning värsket mahla. Minu taldrik täitub samuti muna ja peekoniga, kuid kiiresti lisandub teinegi – ahjusoojad šokolaadi-croissant’id ja ilusamad puuviljad tuleb ära võtta enne, kui keegi teine need endale napsab. Imetore teenindaja toob lauda teise cappuccino, seekord palus seda ka Erko, ning naudime viimaseid minuteid autost eemal. Restoranist lahkudes jään mehest veidike tahapoole, kuna leian tee pealt elegantsed pruunist nahast tugitoolid ja neile suunatud projektorvalgustid – see näib pigem näitusena kui jala puhkamise kohana. Selline maskuliinne luksusenurk on justkui meelega sinna välja pandud, et pilte teha ja hotelli nime sõpradele mainida.
Bensiinihindade uuring jäi ajanappuse tõttu tegemata ja seega me ei tea, kas oleks pidanud enne Saksamaale jõudmist paagi uuesti täis panema. Eelmisel õhtul olime väsinud ja veeresime hotellini välja. Nüüd aga saab mersu paak tema silmis kodust Saksamaa toitu nautida ja meie saame kolm viiekümnest üle leti ulatada.
Bensiinijaamades toimib väga vahva süsteem: tualettruumi minnes paned masinasse viiskümmend senti sisse, vastu saad aga samas väärtuses kupongi, et endale sellest või mõnest järgmisest bensiinijaamast midagi head osta. Alati on selleks hetkeks aga ostud tehtud ja tasku täitub kasutamata kupongidega.
Plaan on täna õhtuks Austriasse jõuda, mis tähendab, et sõita tuleb umbes sama pikk vahemaa kui eilegi. Rootsi Statoili võileibade asemel on meie söögikordadeks aga Saksa vorstid ja šnitslid. Pettun kord ühes, siis jälle teises. Ehk peatume valedes kohtades, kuid kõht on täna õnnetu. Meele teeb aga heaks järgmisele sihtkohale mõtlemine.
Mida lõuna poole jõuame, seda raskemaks muutub hingamine – see hais! Ei tahaks peatuda, kuid seljad ja jalad on nii kanged, et muud ei jää üle. Kahjuks on mul väga väike kopsumaht ja kui püüan nina kinni hoida, siis vajan hoopiski suurt mahlakat sõõmu uuesti sisse ahmida, ning mahlakas on see õhk siin tõepoolest. Lehmi näha ei ole, peatume piltilusas kõrgete mägede vahelises kohviku parklas, kuid seda lõhna ei unusta ma niipea. Loodus on võimas.
Natuke piinlik, et ma kaardilugejana hästi hakkama ei saa, kuid kahe peale suudame õigel teel püsida, naudime Innsbrucki ümbritsevaid mägiseid vaateid ning jõuame lõpuks järgmise hotelli ette, mis asub Austria linnakeses nimega Wattens. Nimi on hotellil küllaltki tagasihoidlik, Pension Clara, ja uurisin põhjalikult, kas tegu ikka on hotelliga, muidu leiame end veel mägedes asuvast vanadekodust. Kindlasti oleks sellegi toad mugavad ja sealtki vaated ilusad, kuid eelistame siiski hotelli. Leiame end traditsiooniliselt puiduga sisustatud alpilikust hotellitoast ja mis me muud siin ikka teeme, kui jälle magame. Hommikul ärgates naudime kaunist vaadet mägedele. Kui oleme pestud ja korda seatud, läheme alla hommikusöögile. Tegu on pisikese hotelliga ja täna oleme vist küll ainsad külastajad, kuid toiduvalik on üllatavalt suur ja olemine mõnus. Mina olen täna aga lisaks Itaaliasse jõudmisele topeltelevil – nimelt asub Wattensis Swarovski Kristallwelten ehk kristallimaailm. See ei ole kokkusattumus, valisin teekonna hoolikalt ja läbimõeldult. Niisiis, kui minu pisike kohver ja mehe Fred Perry kott on jällegi autosse visatud, ootab meid kõrvalepõige kristallide maailma.
Pärast mõneminutilist sõitu pargime autot ja tekib tunne, et paari tunniga me siin küll hakkama ei saa – meeletult suur parkla on autosid täiesti täis. Inimesi aga näha ei ole. Ehk kasutab kogu linn seda tasuta parkimiseks … Ostame aias asuvatest putkadest sissepääsupiletid ja läheme avastama. Sissepääs asub mäenõlvast meisterdatud mehe näo all. Loomulikult tuleb mehe suust alla suuremat sorti veejuga, mille alt läbi minnakse, Swarovski-sugune gigant ei saaks millegi vähemaga külastajaid tervitada. Sealsamas laiub suur sädelev slogan