Liidukatelt tuli TSIK-ile medaleid. 1962/1963. aastakäik sai Poltavas 1980 pronksi, järgmisel aastal, kui mina vanuse tõttu enam meeskonnas polnud, toodi hõbe. Selle loogika järgi pidanuks Kalev olema igasuguste sünnitusvaludeta raudpoldina liidu kõrgliigas. Aga ei olnud. Pundi sai medalid kätte, täiskasvanutesse see ei kandunud.
Poltavas mängisime talvel. Väljas oli külm, saal polnud kuigi suur, rahvast palju, ventilatsiooniga probleemid ja läks hästi niiskeks. Otsustati aknad lahti teha. Kogu kondensvesi vajus põrandale, ei aidanud kuivatamine ega miski. Pronksimängus Valgevenega oli põrand nii libe, et ründaja ei saanud suure hooga lööma minna. Sisuliselt kohapealt hüpati, et jalad alt ära ei lendaks. Märksõnaks osutus hanitus. Isegi hädine hani jäi maha, sest libedal põrandal võttis liikuma saamine aega.“
Poltavas krooniti liidu U18 vanuseklassi meistriks võõrustaja Ukraina, hõbe kuulus Leningradile. Eestit esindasid lisaks Keelele Jaak Alesma, Peeter Alvre, Parri Kruuda, Jaanus Lillepuu, Aivar Linsi, Oliver Taats, Vardo Tikas ja Vello Tomson.
Raimund Pundi oma hoolealustega aastal 1981. Ülemises reas Jaanus Lillepuu, Oliver Taats, Pundi, Kaleviga 1968. aastal liidu meistriks tulnud Juhan Kalamägi, Peeter Kessa, Kulno Nauts. Alumises reas Aivar Linsi, Avo Keel, Jaan Rummi, Vardo Tikas, Roman Kolossov.
„Pundi isiklikku laadi probleemid olid ammu kõigile teada. Korra saadeti ta sel põhjusel Kundasse. Sealgi pani kokku võistkonna, mis hästi mängis. Siis aidati Tallinna tagasi. Eks tal olid TSIK-is lemmikud, keda hoidis. Mina mitte, küll aga toanaaber Aivar Linsi. Kuna Aivar ei teinud minuta midagi, elasin nagu kuninga kass ja treener pidi sellega leppima.
Pundi otsis seltsi lemmikutega, mis tahes moodi need poisid talle meeldisid. Kui olime võistluste tõttu koolist puudunud, kutsus meid enda juurde matemaatikaülesandeid lahendama. Pakkus võileibu. Nädalas käisime kaks korda linnuvabriku spordihoone ujulas. Kogu kool läks bussiga, meid sõidutas Pundi autoga. Minu teada seisnes Pundi suurim üritamine selles, et kutsus kedagi enda juurde: „Kuule, sul on sääremarjad kinni, las ma teen massaaži.“ Sealt kaugemale … Ta andis endale aru.
Kord lõi Aivar Pundil isegi huule veriseks, aga teisel põhjusel. Olime Pärnus laagris, tulime õhtul linna pealt, Pundi passis ja võttis vahele. Kutsus enda tuppa, sõimas ja pani Aivarile lahtise käega vastu põske. Aivar andis talle vähe tugevamalt vastu, oligi huul lõhki. Linsi oli põselaksust täitsa närvis ja karjus: „Kuradi vanamees!“ Pundi ehmatas ära. Tuli hiljem meie tuppa ja vabandas.
Teinekord olime Paunkülas laagris. Pundi oli kuskil noorematega, meid kamandas teine treener – Aare Vigla. Läksime laagrisse suurte ootustega, sest TSIK-i korvpallurid pidid ka sinna tulema. Toona oli TSIK-is näiteks Taavi Reigam. Oh lahe, mängime korvpallurite vastu vutti, kossu ja võrku! Lõpuks selgus, et trenn oli üldse teisejärguline, tuli hoopis palju tööd teha. Lõhkusime puid, riisusime, tirisime midagi. Viskas üle. Ootasime sellest laagrist rohkemat, samal ajal peibutas meid väga õpilasmalev. Minu malev oli Rõuges. Muusikarühm, ka näiteks Priit Pajusaar oli seal.
Rääkisime Linsiga Viglale augu pähe, et läheme õhtul kõik koos teises asulas toimuvale peole. Meie plaan oli kavalam, lasime sealt jalga. Ööbisime ühes heinaküünis – Vigla ja kogu kamp jalutas peolt tulles meist mööda –, hommikul asusime maleva poole hääletama.
Asjast kanti muidugi ette, Pundi kutsus vaibale. „Mölakad, mis te tegite! Miks lahkusite sedasi laagrist?“ Meil oli taktika valmis mõeldud: „Treener, läksime sporti tegema, aga selle asemel riisusime. Ja üleüldse on teie laagrid hoopis paremad.“ Vanamees sulas! Aga Vigla oli andnud asja õppenõukogusse ja Pundi ei saanud seda tagasi keerata. Seal võitles ta meie eest emalõvina, lõpuks olimegi jälle puhtad poisid, Vigla jäi süüdi.“
Eesti meistrivõistlustel debüteeris Avka TSIK-i baasil moodustatud Nooruse eest aastal 1979. Keskkooli viimases klassis sai temast juba nii-öelda proff – võrkpall hakkas raha sisse tooma. TSIK-i esindasid tol aastal 1963 ja hiljem sündinud ning Pundi saatis vanemad poisid Tallinna Autobussiparki. Selle tiimiga tuli Keel esimesel korral hõbedale ja hooajal 1981/1982 tšempioniks.
„Mind vormistati autobussiparki lukksepa-määrijana tööle. Tol ajal nii käiski. Sisuliselt olime profid, palga saamiseks kuskil kirjas. Janno Rogenbaum ja Rein Link olid näiteks Kalevis instruktoriteks-metoodikuteks vormistatud. Pundi ütles, et hakkad mängima Autobussipargi eest ja saad 30 rubla palka. Mulle oli see tipp-topp summa, raha, mille olemasolu ema-isa ei teadnud. Esimesel palgapäeval loeti kassaluugis 130 rutsi peo peale. Oh, sa issanda püss! Kas ikka mulle? Da-da! (vene k– Ja-jaa!) Sõitsin TSIK-i ühika poole, ise närveerisin: „Mida teha?“ Meeletu raha! Üliõpilase stipp oli 40 rubla. Läksin Pundi juurde, rääkisin kõik ausalt ära ja küsisin, kas tehti viga. Ütles: „Jah, ajame selle korda.“ Andsin 100 rubla temale ja leppisime kokku, et enam ise palgal järel ei käi. Esimesel aastal saingi 30 rubla kuus, TSIK-i lõpetamise järel tuli 130 tagasi! Kuhu vahepeal sota läks, ei oska öelda. Ei tea, kas autobussipargi direktor Mati Mägi panigi mind selle palgaga tööle ja kui poleks ise juttu teinud, olnuks kõik korras. Kummaltki enam küsida ka ei saa, mõlemad on manalamehed.“
Keskkooli lõpetamine. Sõbrad sidemängijad Aivar Linsi ja Avo Keel koos vanematega, Are Keel ning treener-õpetaja Raimund Pundi, kellega poistel olid küllalt tormised suhted.
VAHTKONNAVAHETUS: DRATŠOV LÄHEB, RAUDSEPP TULEB. JA PLATS LÜÜAKSE PUHTAKS
„Tere hommikust, tulevased kangelased! Teid ootavad suured teod!“
See Kääriku laagrites võrkpallurite magusa hommikuune katkestanud reibas äratus ei kuulunud Ivan Dratšovile. Oli aasta 1981. Mais tähistati Olümpia hotellis Vanja 60 aasta juubelit, veidi hiljem suruti Kalevi juhtkonna poolt talle käsi pihku ja saadeti pidulikult pensionile. Mõõt oli täis. Meeskonna uueks komandöriks nimetati senine abitreener Laimons Raudsepp, kes suvel sai 30-aastaseks. Hoobilt muutus nii mõndagi.
Kui Eesti võrkpallist koostataks sädeleva pealiskaudsusega hiilgav pisiblufi käsiraamat, siis seisaks seal vaid neli meestekoondise treeneri nime. Ivan Dratšov (juhendas esindusmeeskonda 1963–1972 ja 1975–1981). Laimons Raudsepp (1981–1992 ja 1996–2000). Avo Keel (2004–2014). Gheorghe Creţu (2014–…). Sellest piisaks, et seltskondlikus vestluses mitte häbisse jääda. Mõni sõna kahest esimesest.
Valeri Maksimov kirjeldab „Võrkpallilugemikus“ 1921. aastal ilmavalgust näinud Dratšovi elutee algust nõnda: „Vanja sündis hobukaarikus, mis oli teel näljahädas Volgamaalt Novouzenskist soojale maale Musta mere äärsesse Tuapsesse. Seal möödus tema nooruspõlv ja kooliaeg. Isa suri, kui poiss esimese klassi lõpetas, peatselt jättis poja maha ka rändurielu harrastanud noor ja ilus ema, volgasakslanna. Uuesti kohtusid ema ja poeg veerand sajandit hiljem Eestis, siia jäi ema oma surmani.“
Vanja sattus Eestisse täiesti juhuslikult. Ta oli noorukina masinist miiniristlejal Karl Marx, kui sakslased selle 1941 Hara lahes põhja lasid. Vanja ei uppunud, vaid jõudis eluga kaldale. „Üks päästjatest oli Mikk Mikiveri isa. Vanja jäi Saksa ajal siia vangi. Pandi talutöid tegema ja õppis eesti keelt purssima. Kui Vene väed tagasi tulid, tunnistati sõjavangid desertöörideks, mitmed värvati KGB-sse,“ jutustab Dratšovi hoolealune ja hilisem hea sõber Henn Karits, kelle kinnitusel oligi Vanja hiljem külmutatud agent.
Võrkpalli kunagine raskekahurvägi kõrvuti: (vasakult) Ivan Dratšov, Jaan Gutmann, Johannes Noormägi, Raimund Pundi ja esindusnaiskonda juhendanud Rein