„Ta oli ju nii peenike ja me muretsesime!“ hüüatab ema ammust lugu meenutades. „Oli jah jant. Ütles, et tahab trenni minna. Meie vastu: sa ei söö üldse, mis trennitegijat sinust? Katki lähed! Kui korralikult sööma hakkad ja kosud, võid minna. Ühel päeval tuleb treener küsima, et kas te lapse avaldusele ei kirjutagi alla? Vanemad peavad andma treenimiseks kirjaliku loa. Mis avaldusele?! Siis kukkusime nagu taevast alla ja saime kah asjast teada.“
Enno Keel ja Liidia Keel, neiupõlvenimega Ruus, on mõlemad pärit Rõuge vallast. Nende kodutalusid lahutas neli kilomeetrit. Avo isa pidas pensionile minekuni treialiametit, mille omandas Leningradis nelja-aastase mereväeteenistuse ajal. Kaasa toodud ilus laevamudel tekitas väikeses Avkas soovi saada meremeheks. Tegelikult ei salli ta vett sugugi ega oska korralikult ujudagi. Ema töötas kaubanduses eri kohtadel müüjast juhatajani välja. Priisata Keelte peres polnud, aga saadi hakkama.
Enno ja Liidia abiellusid 1961. aasta sügisel ja asusid elama Võrru. Järgmise aasta 1. oktoobril sündis Avo. Veidi üle viie aasta hiljem nägi ilmavalgust teine poeg – Are. Temagi hakkas venna eeskujul võrkpalli mängima, oli kahekordseks Eesti noortemeistriks tulnud Võru võistkonna kapten ning pääses omavanuste koondisse. Kõrgemale jõudmist pärssis kasv. Avo viskas pikkust 1.92, nurgalööjana tegutsenud vennas on kümme sentimeetrit lühem. Avo kasv ongi pisut üllatav. Isal on sentimeetreid 174, emal 168, esikpoeg oli aga juba lasteaias üks pikemaid. Arvatavasti pärinevad võrkpalliks üliolulised lisasentimeetrid emapoolselt vanaisalt Vellolt. Temaga ei õnnestunud tutvuda Avol ega emal. Liidia oli paarinädalane, kui sakslased 1941. aastal Eestisse tungisid ja isa kinni võeti.
Peolauas, ema Liidia süles ja isa Enno kaitsva tiiva all. Avo näost on näha, et pidu tundub meeldivat.
Liidia: „Isa oli alati abivalmis hea peaga mees, metsapraaker. Teda taheti seetõttu upitada juhtivale kohale. Aga pealekaebuse tõttu viidi kinni ja tapeti ära. Kui valmistati ette minu ristseid, sai ema isalt kirja: minul pääsu ei ole, aga risti laps ära. Isa saatis mulle vanglast nime, ema ise oli välja valinud Külli.“
Avka oli tubli ja hakkaja poiss. Omamoodi väikeettevõtja – väike, aga muudkui võttis asju ette. Eks aktiivne laps valmistanud vanematele ka muret. Esimesed triibulised teenis Avka valetamise eest. Tänapäeval nuputavad lapsevanemad nippe, kuidas saada järglased toast arvuti eest õue liikuma. Tol ajal veeti vägikaigast teistpidi. Avo käis koolis õhtuses vahetuses ja ükski vägi ei suutnud teda enne seda toas hoida.
Väike Avo oli rahutu hing, kes ei püsinud pudelis ka mitte.
Eesti võrkpallikoondise uhke mütsiga tulevane peatreener uudistab ilma.
Kunstpilt, kus kokku on saanud ema Liidia, poeg Avo ja Eestimaa suvi.
Avo Keel väidab: „Mina leiutasin suusatamise vabatehnika, mitte Bill Koch!“
Kuigi vanemad ostsid vanemale pojale pilli, sai temast hoopis pallimees.
Avo Keel, veel väike kui murumuna, kükitamas rohus.
Lapsepõlv möödus onu Lenini valvsa pilgu all. Pildil käib kibe rahvatantsimine. Avo (parempoolseim) keerutamas Maarikat, keda oma esimeseks pruudiks pidas. Rivi vasakpoolseim poiss on Tõnu Kelder.
Ema õhinal: „Ta oli säänne rüblik, ei püsinud pudelis kah! Tööle minnes ütlesime: enne välja ei lähe, kui koolitükid õpitud. Tema oli muidugi hea poiss: jaa-jaa! Lubas kõike. Aga kui töölt tulin, andis ukse läve all olev liivahunnik ta ära.“
Avo täiendab: „Ema ja isa ei tajunud hästi, et mul polnud kooliga probleeme. Pärast esimest klassi oli nelju-viisi pooleks ja viskas paar kolme ka sisse. Tegin asjad enam-vähem ära. Mitte perfektselt, täpselt nii palju, kui vaja. Olen loomult küllalt mugav inimene. Meeldisid ajalugu, geograafia ja keemia. Üheksandas klassis kamandas õpetaja Susi meid Parri Kruudaga ette istuma – kas aitas esimene pink, ilmselt ka hea õpetaja, igatahes Mendelejevi tabeliga ei ole tänaseni probleeme. Kuid matemaatikat ja füüsikat pidin korralikult õppima. Küll ma siis proovisin toast välja hiilides kaval olla ja jälgi peita. Ikka saadi jaole! Isegi üks naabrist vanatädi oli pandud valvama.“
Ema itsitab kelmikalt: „Tegelikult ei olnudki! Me ka kavaldasime. Avo ajas ju tagasi: ei ole käinud väljas, miks sa seda arvad? Ütlesin, et kõrval elav tädi nägi. Ja näe, läkski täppi!“
Avo ei tagane kunagisest veendumusest nüüdki: „Leian, et valetasin õige asja eest – tahtsin nii kõvasti väljas mängida. Praegu on pooled noormehed sõjaväekõlbmatud. Lehest võid lugeda, et oleme homseks välja surnud, kui mõni laulukoor või rahvatantsuring ei leia toetust. Äkki mõtleks, et hoopis siis kaome rahvana ära, kui lapsed enam väljas ei käi ja õuesporti sisuliselt pole.“
Avka oli nii pioneer kui ka komnoor. Astus pikemalt mõtlemata ja suuremalt puiklemata. Eesti koondise tulevase peatreeneri juhtimisvõimeid märgati varakult: kaks aastat täitis pioneerina rühmanõukogu esimehe ülesandeid. Viienda klassini käis võrkpalliga paralleelselt rahvatantsuringis. Lisaks kõikvõimalikud omaalgatuslikud mängud jalgpallist, rahvastepallist ja tagaajamismängudest päris ohtlike asjadeni välja. Raudtorust meisterdati soss-püsse, millega tehti pauku. Kui kergelt võinuks juhtuda tõsine õnnetus, vangutab täiskasvanud Avo pead. Võrus oli palju vene sõjaväelaste lapsi. Kui eesti ja vene noortel oli parasjagu „rahuaeg“, peeti printsipiaalseid pallimatše. „Sõjaajal“ käidi Tamula järve ääres jõudu proovimas ja jagelemas.
Vahel võis Avo ise väikevend Aret kiusata, kuid kodust välja minnes seisis ta alati tolle eest.
Jupp maad nooremast vennast õiget mängukaaslast polnud, ometi leiti ühist tegevust. Vanemate äraolekul muutusid aknalaud, kapp ja radiaator Keele-poiste jaoks imaginaarseks väravaks, kuhu asuti lõngakera hokikepiga sisse viskama. Pisi-Are pidi, tahtis või mitte, kehastuma kollkipriks. Väljaspool kodu astus Avo vajadusel venna kaitseks välja. Kord kiusasid keskkoolipoisid esimeses klassis käinud Aret. Ei lubanud kelguga üle silla. Kui tõukamise peale ägestunud väikemees tülinorijatele ootamatult osava vopsu vastu andis, löödi Arel veri korralikult välja. Isa andis asja miilitsasse. Avka süda nõudis aga õiglast kättemaksu: võrkpalluritest sõpradega anti kiusajatele kere peale.
Avol oli igati täisvereline lapsepõlv. Päris üle käte ei lubanud keskmisest rangemad vanemad lastel minna, kuid enamik tempe sai ära proovitud. Ühel hetkel avastasid Enno ja Liidia karistuse, mis mõjus kõige tõhusamalt – trennikeeld. Sport oli pojale püha.
AKSEL SAAL SAAB KOHE KÄTTE MASTIREA
Meie Habe. Nii ütlesid poisid hellitavalt Aksel Saali kohta. Muheda huumoriga heasüdamlik treener meeldis neile. Habe nuputas, kuidas tehniliselt nõudlikku mängu väikestele kluttidele huvitavaks muuta, juba varakult käisid madinad madalal võrgul. Sirge rüht, laitmatu välimus ja stiilne kitsehabe on endiselt treeneritööd tegeva Saali firmamärk tänini. Täiesti ajatu inimene, kirjeldab Avo Keel.
Avka võrkpalluritee algas Jaan Gutmanni käe all, kelle entusiasm pani Võru võrkpalli võidukäigule aluse. 1944. aastal Antslas sündinud Saal on Gutmanni pärandi hoidja, teatepulga ülevõtja. Täpselt nii läks ka Avoga: kuu aega oli ta esimesel suvel Gutmanni rühmas, siis juba Saali juures. Edaspidi treenis Saal poisse, Gutmann ja hiljem ka Raivo Jeenas tüdrukuid.
Saatus jagas Saalile esimeseks päris oma lennuks kätte mastirea. Pikad poisid, tahtmist täis. Aastal 1963 sündinud Jaanus Lillepuu (pikkus täismehena 196 cm), Parri Kruuda