Raamatu kõige pikemas, 6. peatükis, mis hargneb õige mitmeks alapeatükiks, tutvustan ükshaaval tavalisemaid empiirilisi uurimismeetodeid, pöörates tähelepanu nende kasutamisvõimalustele ja ka sellele, mis tüüpi uurimisküsimustele nad vastata ei saa. Valdkonna mahuga võrreldes pigem põgusalt tuleb 7. peatükis juttu uurimistulemuste kvantitatiivsest esitamisest ja analüüsist, samuti nende statistilise olulisuse hindamisest ja üldistamisest. Kes aga tahab põhjalikumat ülevaadet ühiskonna uurimisel kasutatavatest statistilistest meetmetest või kvalitatiivse analüüsi võtetest, võiks teha tutvust olemasolevate eestikeelsete õpikutega.18 8. peatükk käsitleb uurimust ja uurimistulemusi tutvustavate tekstide žanre, nendele esitatavaid nõudeid ja kirjutamisprotsessi.
Raamatu viimane, 9. peatükk soovib olla hoopiski väljajuhatuseks ühiskonna uurimise meetoditest: mõne lihtsa põhimõtte kujul on sinna püütud koondada olulisim, mis varasemates peatükkides öeldud. Sellega on püütud näidata, et võimalike „ühiskonna uurimise meetodite“ hulk on tegelikult piiramatu; otsustavaks saab teadlase jaoks see, et ta ise on teadlik oma tegevuse eesmärkidest ja selle abil kogutud materjali olemusest.
2. TEOREETILINE JA METODOLOOGILINE PLURALISM SOTSIOLOOGIAS
2.1. Subjekt ja struktuur
On kaua arvatud, et sõna „sotsioloogia“ kasutas esimesena prantsuse filosoof Auguste Comte (1798–1857). Hiljuti avastati see sõna ka Prantsuse revolutsiooni aegse poliitiku Abbé Sieyèsi avaldamata käsikirjast.19 See ei olegi iseenesest üllatav, sest juba 18. sajandil olid levinud arutelud, mille tulemusel tekkis sotsioloogia kui teadus. Comte kasutas uue teaduse nimetust oma teose „Cours de la philosophie positive“ („Positiivse filosoofia kursus“) 1838. aastal ilmunud väljaandes. Sotsioloogia kui üldise empiirilise ühiskonnateaduse alusepanija Comte siiski ei olnud; pigem võiks öelda, et ta andis definitsiooni uurimisvaldkonnale, mis oli juba varem tekkinud. Tema ja Sieyèsi pakutud termin on moodustatud „kaaslast“ tähendava ladina sõna socius ja kreeka sõna logos ’sõna, õpetus’ alusel.
Sotsioloogia on niisiis teadus, mis uurib inimest kui kaaslast, kollektiivi liiget. Samas on juba selles seletuses peidus võimalus mitmeks rõhuasetuseks. Tähelepanu tuleb pöörata nii üksikisikule kui ka ühiskonnale, mille keskel üksikisik tegutseb ning mis tema tegevust piirab ja suunab. Mõnes mõttes võib öelda, et sotsioloogia põhiline eesmärk ongi tuua selgust sellesse kahetisusse; ühel või teisel viisil on iga sotsioloogilise uurimistöö ajendiks püüe paremini mõista tegutseva subjekti ja ühiskonnastruktuuri vahekorda.
See kahetisus kajastub ka uurimismeetodites. Sotsioloogid soovivad uurida ühiskonda, aga paratamatult tuleb seda teha inimeste kaudu. Materjal, mille abil tahetakse ühiskonna kohta teadmisi saada, on kas inimeste vastused uurija poolt esitatud küsimustele, inimeste tegutsemine tema vaateväljas või igasugused jäljed inimeste varasemast tegevusest (nt statistika, dokumendid, esemed, ehitised, jäätmed). Samas ei saa ühiskondlikke nähtusi taandada ehk redutseerida ainult üksikindiviidide tegevusele. Kuigi ühiskonnaliikmed vahetuvad – inimesed sünnivad ja surevad –, on paljud ühiskondlikud nähtused (nt keel, tavad, seadused; sellised kollektiivse tegevuse väljakujunenud vormid nagu koolid, asutused, organisatsioonid) väga pikaealised ja neil on kalduvus väga aeglaselt muutuda. Kuigi tänapäeva inimene tunnetab ennast meeleldi vabana ja leiab, et ta teeb oma valikuid iseseisvalt, on väljastpoolt vaatlejal võimalik suure tõenäosusega ennustada väga suurt osa tema elust – nii igapäevaste toimingute kui ka kogu elutee tasandil. Ka oma vabasid valikuid tehes on inimene iseendast olenematute tegurite, sh teiste inimeste mõjuväljas. Ühiskond on üksikindiviidide koostegutsemise tulemus; aga samas on ta rohkem kui oma liikmete summa.
Vastavalt juba mainitud kahetisusele on ka sotsioloogiale kui teadusharule antud definitsioone, mis erineval määral tähtsustavad kas indiviidi või kollektiivi. Kuulus definitsioon on esitatud sotsioloogia ühe tähtsaima klassiku Max Weberi (1864–1920) postuumselt ilmunud teoses „Wirtschaft und Gesellschaft“ („Majandus ja ühiskond“): sotsioloogia on teadus, mis püüab „inimeste sotsiaalset tegevust tõlgendavalt mõista ja selle abil leida põhjuslikke seletusi tegevuse toimumisele ja tagajärgedele“.20 Weberi sõnastusest nähtub kõigepealt, et sotsioloogia puhul on tegemist üldise ühiskonnateadusega; sotsioloogia võimalike uurimisteemade hulka kuuluvad kõik sotsiaalsed nähtused ja selle poolest erineb ta sellistest teadustest nagu näiteks politoloogia ja majandusteadus, mis piiravad oma uurimisala ühiskonna üksikute sfääridega (vastavalt poliitika ja majanduseluga). Teine väga oluline tõik on, et seesugune definitsioon asetab sotsioloogilise uurimistöö fookusesse teadlikult tegutseva inimese. Inimese käitumist ei ole võimalik seletada ainult väliste teguritega, mis teda mõjutavad; analüüsi eesmärk on teha see mõistetavaks „seestpoolt“. See seisukoht on ka Weberi kogu teadustöö teoreetiliseks ja metodoloogiliseks aluseks.
Eelmisega võib aga kõrvutada teist väidet, mille autori tähtsus sotsioloogia ajaloos ja teooriatraditsioonis ei ole väiksem kui Weberi oma. Émile Durkheim (1856–1918) on püstitanud teoses „Les règles de la méthode sociologique“ („Sotsioloogilise meetodi reeglid“) järgmise nõude: „Esimene ja kõige olulisem reegel on: vaadelge sotsiaalseid fakte kui esemeid.“21 Durkheimi käsitluses on sotsioloogia keskseks uurimisobjektiks kollektiiv, mis suunab indiviidide käitumist; ühiskonnaelu nähtused ehk sotsiaalsed faktid on ses mõttes „esemelised“, et neil on ühiskonnaliikmetele sundiv jõud ja nende muutmiseks ei piisa indiviidi otsusest. Sellised nähtused nagu normid, rollid, institutsioonid jm on olemas iseseisvalt, olenemata üksikisiku tahtest. Neid tuleb vaadelda „väljastpoolt“ nagu elutuid esemeid.
Weberi ja Durkheimi seisukohtade võrdlus näitlikustab varem tõstatatud küsimust subjekti ja struktuuri vahekorrast. Selle võib sõnastada ka paradoksina: inimeste subjektiivse tegevuse tulemusena tekib ühiskond, mis on objektiivselt esemeline.22
2.2. Lahendamatud küsimused
Nagu nägime, on sotsioloogias võimalik rõhutada struktuuri ja subjekti osa erinevalt. See väljendub näiteks uurimiseks valitud üksuse ulatuses: kui püütakse vaadelda kogu ühiskonda, on tegemist makrosotsioloogia tasandiga; mikrosotsioloogilised uurimused vaatlevad väiksema kollektiivi tasandil esinevaid nähtusi. Küsimus subjekti ja struktuuri esmasusest ei ole ainult metodoloogiline valik, vaid puudutab arusaama inimese, ühiskonna ja nendevahelise suhte olemusest. On veel teisigi samalaadseid küsimusi, milles sotsioloogia ei ole jõudnud ühtse seisukohani, aga millega ühiskonna uurijad ometi peavad tegelema. Sotsioloogia jaoks tähtsad küsimused, millele saab vastata ainult oletamisi, on näiteks:
• Kas inimest suunavad emotsioonid, teiste heakskiiduga arvestamine, tavad jms või on ta oma loomult homo oeconomicus (enda heaolu maksimeerida püüdev ja selle nimel oma tegevust ratsionaalselt kavandav subjekt)?
• Kas inimene on eelkõige sotsiaalne (Aristoteles nimetas inimest zoon politikon’iks (ζῷον πολιτικόν) ehk ühiskondlikuks loomaks) või asotsiaalne23 olend (Sigmund Freudi arvates näiteks on inimese bioloogiline loomus ja sotsiaalsuse nõue teineteisega paratamatus vastuolus)?
• Kas ühiskond on põhiolemuselt harmooniline (nagu on väitnud näiteks Talcott Parsons ja teised funktsionalistid) või konfliktne (nagu on arvanud näiteks Karl Marx ja marksistid)?
• Kas ühiskonda koos hoidvaks jõuks on selle liikmete ühised arusaamad ja taotlused või sundus?
• Mis ajendab ja suunab ühiskondlikku muutust, kas kultuur ja poliitika või majandus ja tehnoloogia?
Varem esitatud