Teadvuses võib eristada tervet rida funktsioone.16 Need võimaldavad teadvusel orienteeruda ekto- ja endopsüühiliste faktide väljas. See, mida ma mõistan ektopsüühika all, on teadvuse sisu ning ümbritsevast keskkonnast sisenevate faktide ja andmete vaheliste suhete süsteem. See on orientatsioonisüsteem, mis puudutab minu tegelemist väliste faktidega, mis on mulle antud tajuorganite vahendusel. Teisest küljest, endopsüühika on teadvuse sisu ning mitteteadvuses toimuvate oletatavate protsesside suhete süsteem.
Kõigepealt vaatleme ektopsüühilisi funktsioone. Esiteks on meil aistimine [sensation] – meie tajuorganite funktsioon. Aistimise all mõistan ma seda, mille kohta prantsuse psühholoogid ütlevad la fonction du réel17 ning mis on mulle tajuorganite toimimise kaudu väliste faktide kohta antud teadmiste kogusumma. Minu arvamus on niisiis, et prantsuse la fonction du réel seletab seda kõige arusaadavamal moel. Aistimine ütleb mulle, et midagi on; ta ei ütle mulle, mis see on ega üleüldse midagi muud selle miski kohta; ta ütleb ainult, et midagi on.
Järgmine eristatav funktsioon on mõtlemine [thinking]. Kui küsida filosoofilt, siis tuleb välja, et mõtlemine on midagi väga keerulist; nii et ärge kunagi küsige seda filosoofilt, sest tema on ainus inimene, kes ei tea, mis on mõtlemine. Kui te ütlete tavalisele inimesele: “No mõtle oma peaga!”, siis teab ta täpselt, mida te temalt tahate, kuid filosoof ei saa sellest iialgi aru. Mõtlemine selle lihtsamas vormis räägib meile, mis mingi asi on. Ta annab asjale nime, lisab mõiste, sest mõtlemine on tajumine ja otsustus. (Saksa psühholoogia nimetab seda apertseptsiooniks.)18
Kolmas funktsioon, mida on võimalik eristada ning millel on tavalises keelekasutuses olemas termin, on tundmine [feeling]. Siin satuvad meeled suurde segadusse ja inimesed saavad vihaseks, kui ma tundmisest räägin, sest vastavalt nende vaadetele ütlen ma selle nähtuse kohta midagi väga hirmsat. Tunne informeerib teid läbi oma tundevärvingute asjade väärtusest. Näiteks räägib tunne teile, kas asi on vastuvõetav, meelepärane või mitte. Ta räägib teile, mida on asi teie jaoks väärt. Selle fenomeni tõttu ei saa te tajuda ega vastu võtta, ilma et sellega poleks seotud teatud tundeline reaktsioon. Teis on alati teatud tundevärving, mida võib koguni eksperimentaalselt demonstreerida. Neist asjadest me räägime edaspidi. Aga “hirmus” asi tundmise puhul on see, et nagu mõtleminegi, nii on ka tundmine ratsionaalne funktsioon. Kõik mõtlevad inimesed on täielikult veendunud, et tundmine pole iialgi ratsionaalne funktsioon, otse vastupidi, väga irratsionaalne. Selle peale ma ütlen – varuge veidi kannatlikkust ja kujutlege, et inimene ei saa olla igas suhtes täiuslik. Kui inimene on täiuslik mõtlemises, siis ta kindlasti ei saa kuidagi olla täiuslik tunnetes, sest pole võimalik teha kaht asja ühel ja samal ajal; üks segab teist. Seetõttu, kui teil on soov mõelda kiretul viisil, tõeliselt teaduslikult või filosoofiliselt, siis peate kõik tundelised väärtused kõrvale heitma. Te ei saa samaaegselt endale tundelisi väärtusi tüliks kaela võtta, vastasel juhul hakkab teile tunduma, et tahtevabadusest mõtisklemine on palju tähtsam tegevus kui näiteks täide klassifitseerimise üle juurdlemine. Ning muidugi, kui võtta asju tunde seisukohalt, siis ei erine kaks objekti teineteisest mitte üksnes faktiliselt, vaid ka väärtuse poolest. Väärtused ei ole ankrud intellekti jaoks, kuid need eksisteerivad ning väärtuse andmine on tähtis psühholoogiline funktsioon. Kui te tahate saada maailmast täielikku pilti, siis peate tingimata väärtusi arvesse võtma. Kui te seda ei tee, satute raskustesse. Paljudele inimestele näib tunne sügavalt irratsionaalsena, sest veidrate tujude mõjul võib kõikvõimalikke asju tunda. Seetõttu on igaüks veendunud, iseäranis siinmail, et inimene peaks oma tundeid kontrolli all hoidma. Ma tõesti möönan, et see on hea harjumus, ning tõeliselt imetlen inglasi selle võime tõttu. Kuid siiski on olemas sellised asjad nagu tunded ning ma olen näinud inimesi, kes kontrollisid oma tundeid imetlusväärselt, kuid olid ometi neist hirmsasti äravaevatud.
Ja nüüd neljas funktsioon. Aisting ütleb meile, et asi o n. Mõte ütleb meile, mis asi see on. Tunne ütleb meile, mida see asi meie jaoks väärt on. Mida rohkemat siin saab olla? Võiks ju eeldada, et maailmapilt on terviklik, kui teatakse, et midagi on, mis see on ja mis on selle väärtus. Kuid eksisteerib veel üks kategooria, ja see on aeg. Asjadel on minevik ja tulevik. Need tulevad kuskilt, need lähevad kuhugi ning te ei tea, kust nad tulevad, ega tea, kuhu lähevad, kuid teil on see, mida ameeriklased nimetavad vaistuks, aimduseks [hunch]. Kui te näiteks olete kunsti- või antiikmööblikaupmees, siis ütleb aimdus teile, et teatud ese on loodud suurepärase meistri poolt 1720. aasta paiku ning et see on hea töö. Või te ei tea, mida aktsiad mõne aja pärast tegema hakkavad, kuid teil on aimdus, et need hakkavad tõusma. Seda nimetataksegi intuitsiooniks [intuition], omamoodi ettenägemiseks, mingiks imevõimeks. Te näiteks ei tea, et teie patsiendil on südamel midagi väga valulist, kuid teil “on idee”, on teatav tunne, nagu me ütleme, sest igapäevane keel ei ole veel piisavalt arenenud, et varustada inimesi kohaselt määratletud terminitega. Kuid sõna “intuitsioon” saab üha enam osaks inglise keelest ning see on teie suur õnn, sest teistes keeltes seda sõna ei eksisteeri. Sakslased ei suuda isegi aistingu ja tunde vahel lingvistilist vahet teha. Prantsuse keeles on see aga teisiti – kui te räägite prantsuse keelt, siis ei saa te kuidagi öelda, et teil on mingi sentiment dans l’estomac.19 Ka inglise keeles on teil aistingu ja tunde tarvis kaks erinevat sõna. Kuid teil on lihtne “tunnet” ja “intuitsiooni” omavahel segi ajada. Seetõttu mõjub minu siinne eristus peaaegu tehislikuna, ehkki praktilistel põhjustel on see ülitähtis, et me teaduslikus keeles sellise eristuse teeksime. Kui me kasutame seda või teist terminit, siis peame kindlasti kindlaks määrama, mida me silmas peame, vastasel korral kõneleme arusaamatus keeles ja psühholoogias toob see alati kaasa hädasid. Kui inimene räägib tavapärase jutuajamise käigus “tunnetest”, siis ta võib-olla mõtleb selle all midagi sootuks erinevat kui tema vestluskaaslane, kes samuti räägib “tunnetest”. On määratlemata hulk psühholooge, kes kasutavad sõna “tunne”, defineerides seda kui mingit sorti vigast mõtet. “Tunne pole muud kui lõpetamata mõte” – nii kõlab ühe hästituntud psühholoogi definitsioon. Kuid tunne on midagi ehtsat, see on midagi reaalset, tunne on funktsioon ning seetõttu on sellel ka sõnaline vaste. Instinktiivne, loomulik mõistus leiab alati sõnu, et tähistada asju, mis reaalselt eksisteerivad. Ainult psühholoogid leiutavad sõnu asjadele, mida ei eksisteeri.
Viimati määratletud funktsioon – intuitsioon – tundub väga salapärane, ning teadagi, minu enda kohta räägitakse, et ma olevat “väga müstiline”. Nii et see siin ongi üks minu müstitsismi näiteid! Intuitsioon on funktsioon, mille abil te näete ümber nurga, mida te aga tegelikkuses teha ei saa; ometi teeb “keegi” seda teie eest ning te usaldate teda. See on funktsioon, mida te tavaliselt ei kasuta, juhul kui elate korrapärast elu nelja seina vahel ning teete regulaarselt rutiinset tööd. Kui te aga viibite väärtpaberibörsil või Kesk-Aafrikas, siis kasutate oma eelaimdusi igal võimalikul juhul. Te ei saa näiteks välja arvestada, kas kohtute ümber nurga minnes põõsas ninasarviku või tiigriga, aga teil on aimdus, mis võib-olla päästab teie elu. Niisiis te näete, et inimesed, kes elavad looduslikes tingimustes, kasutavad intuitsiooni väga tihti, ning inimesed, kes riskeerivad millegagi tundmatul alal, kes on mingit masti teerajajad, pöörduvad samuti abi saamiseks intuitsiooni poole. Selleta ei saa hakkama