Oma lühidusest hoolimata teeb Jungi ülevaade oivalise sissejuhatuse tema hilisematesse ja palju üksikasjalikumatesse ülekande-teemalistesse töödesse. Tema toonastest kirjatöödest võib ülekande kohta leida võrdlemisi vähe. Selle küsimusega on ta tegelnud 1916. a. kirjutatud essees “The Transcendent Function” (vt. “Collected Works”, 8. kd.; “Die transzendente Funktion” – GW, 8. kd.), mis ilmus esmakordselt 1957. aastal. 1946. aastal ilmus “Die Psychologie der Übertragung” ka saksa keeles. Ülekande kontseptsiooni Jung ei muutnud, kuid tema käsitus süvenes. Ta naasis selle teema juurde oma viimases mahukamas teoses “Mysterium Coniunctionis”.
Viimase diskussiooni käigus paluti Jungil selgitada, kuidas ta kasutab mõistet “aktiivne kujutlus”, ja ta andis põhjaliku vastuse. Ta kirjeldas aktiivse kujutluse sihipärast ja loomingulist iseloomu analüüsi käigus ning näitas, kuidas on seda võimalik spontaanse maalimise ja joonistamisega kombineerides teraapia eesmärgil kasutada. Mõned kuulajad olid üllatunud, et ta soovitab oma patsientidel ennast tihti pliiatsi ja pintsli abil väljendada. Sellel on suur väärtus eriti nende jaoks, kes ei suuda oma fantaasiaid sõnadesse panna; ning lisaks võimaldab see patsientidel neile sobival ajal raviprotsessis aktiivselt osaleda.
Jung suri 1961. aastal kaheksakümne viie aastasena, nende loengute lugemisest kakskümmend kuus aastat hiljem. Selles ajavahemikus ilmus temalt arvukalt publikatsioone, mis andsid tunnistust arengust ja kasvust, seda eriti teadvustamata psüühika uurimises ning selle seostest meie arusaamaga vaimsest tervisest ja haigusest. Sissejuhatusena põhimõtetesse, millele tugineb Jungi töö, on need loengud suurepärased. Need on süstemaatilised, kuid ette kantud siiski vabas vormis; ning tema elava sõna ülestähendus kannab endas kestvat jälge tema isiksusest.
E. A. Bennet
____________
ESIMENE LOENG
–
EESISTUJA (DR. H. CRICHTON-MILLER):
Daamid ja härrad, ma olen siin selleks, et teie nimel tervitada professor Jungi, ning otse loomulikult täidan oma kohust suurima heameelega. Professor Jung, me oleme mitmeid kuid veetnud rõõmsas eelaimduses, oodates pikisilmi teie saabumist. Paljud meist on oodanud neid seminare lootuses leida uut valgust. Suurem osa meist, nagu ma usun, ootavad neid lootuses heita uut valgust iseenestele. Paljud on tulnud, sest näevad teis inimest, kes on päästnud kaasaegse psühholoogia teiste inimteadmiste ja teaduste seas ohtlikusse isolatsiooni triivimast. Mõned meist on tulnud, sest austavad ja imetlevad seda nägemisvälja avarust, mille abil te olete julgelt ühendanud filosoofia ja psühholoogia ning mis mõnedes teistes suundades on väga hukka mõistetud. Te olete taastanud meie jaoks väärtuse idee, inimese vabaduse kontseptsiooni psühholoogilises mõttemaailmas; te olete kinkinud meile mitmeid uusi ettekujutusi, mis on olnud paljudele meist ülimalt hinnalised; ning kõige olulisema asjana ei ole te loobunud inimpsüühika uurimisest neil aladel, kus teadus enam ei tööta. Selle ja paljude teiste hüvede pärast, mis on igaühele meist hästi teada iseseisvalt ja individuaalselt, oleme teile tänulikud ning astume kõrgete ootustega vastu neile kohtumistele.
PROFESSOR JUNG:
Daamid ja härrad, kõigepealt sooviksin juhtida teie tähelepanu sellele, et minu emakeel ei ole inglise keel; niisiis juhul, kui minu inglise keel ei kõla piisavalt hästi, palun ette vabandust iga vea pärast, mida võin sooritada.
Nagu te teate, on minu eesmärgiks anda teile lühike ülevaade mõnest põhjapanevast psühholoogilisest kontseptsioonist. Kui minu näitlikud selgitused on peamiselt hõivatud minu enda printsiipide või seisukohtadega, siis põhjuseks pole see, et alahindan teiste uurijate tohutu panuse väärtust antud tegevusväljal. Mul pole mingit soovi ennast ebasündsal moel esiplaanile lükata, kuid arvestan üsna veendunult sellega, et minu kuulajaskond on Freudi ja Adleri teenetest samavõrd teadlik nagu minagi.
Mis nüüd puudutab meie protseduuri, siis kõigepealt sooviksin ma anda teile kerge ettekujutuse oma programmist. Me võtame arutluse alla kaks peamist teemat; ja nimelt, ühest küljest mõisted, mis puudutavad mitteteadvuse struktuuri ja selle sisusid; teisest küljest meetodid, mida kasutatakse teadvustamata psüühilistest protsessidest tulenevate sisude uurimisel. Teine teema jaguneb kolme ossa; esiteks – sõnalassotsiatsioonide meetod; teiseks – unenägude analüüsi meetod; ja kolmandaks – aktiivse kujutluse meetod.
Loomulikult mõistan, et ma ei ole võimeline andma teile täit ülevaadet kõigest, millest on võimalik rääkida selliste keerukate teemavaldkondade puhul nagu näiteks meie aja kollektiivsele teadvusele eriomased filosoofilised, religioossed, eetilised ja sotsiaalsed probleemid või kollektiivse mitteteadvuse protsessid ning võrdlevad mütoloogilised ja ajaloolised uurimused, mis on vajalikud nende seletamiseks. Need teemavaldkonnad, ehkki näiliselt kõrvalised, on siiski isikliku psüühilise seisundi ülesehituse, regulatsiooni ja häirete kõige mõjusamad faktorid ning ühtlasi moodustavad need ka psühholoogiliste teooriate sfääris asuvate lahkarvamuste ja tülide juure. Kuigi ma olen arst ning seetõttu tegelen põhiliselt psühhopatoloogiaga, olen ma sellegipoolest veendunud, et ka selle eraldiseisva psühholoogiaharu jaoks tuleks vaid kasuks märkimisväärselt süvendatum ja tunduvalt laiahaardelisem teadmine normaalsest psüühikast üleüldiselt. Iseäranis arst ei tohi kunagi kaotada silmist tõsiasja, et haigused – need on häiritud normaalsed protsessid, aga mitte entia per se7 üksnes neile omase psühholoogiaga. Similia similibus curantur8 on vana meditsiini tähelepanuväärne tõde, ja nagu igal suurel tõel, on sellelgi kalduvus muutuda suureks lolluseks. Seetõttu peab meditsiiniline psühholoogia olema hoolas, et mitte ise patoloogiliseks muutuda. Ühekülgsus ja horisondi ahenemine on ammutuntud neurootilised iseärasused.
Mida ma ka ei oleks võimeline teile rääkima, jääb see siiski ilma kahtlusteta üheks kahetsusväärselt lõpetamata visandiks. Paraku on mul uusi teooriaid varuks üsna kasinalt, sest empiiriline temperament tõmbab mind rohkem uute faktide, mitte nendega seotud võimalike spekulatsioonide poole, ehkki pean tunnistama, et viimane on päris nauditav intellektuaalne ajaviide. Iga uus juhtum on minu jaoks peaaegu nagu uus teooria ning ma pole üldse veendunud, et see seisukoht on läbinisti halb, eriti kui võtta arvesse, et moodne psühholoogia on äärmiselt noor ning pole minu arvates veel oma hällistki välja roninud. Seetõttu tean, et üldteooriate jaoks ei ole aeg veel küps. Vahetevahel mulle koguni näib, nagu poleks psühholoogia veel mõistnud kas oma ülesande tohutut mahtu või oma ainestiku, see tähendab psüühika enese, segadusseajavalt ja ahastamapanevalt keerukat loomust. Tundub, nagu oleksime just praegu jõudnud selle fakti teadvustamise lävele, ning et koidik on veel liiga hämar, et mõistaksime kogu täiuses, mida tähendab see, et psüühika, olles teadusliku vaatluse ja otsustuse objektiks, on samal ajal ka subjektiks, vahendiks, mille abil te selliseid vaatlusi teete. Seesugune hirmuäratava nõiaringi oht on mind toonud äärmise ettevaatlikkuse ja relativismini, mida on sageli üdini valesti mõistetud.
Ma ei soovi meie suhtlust häirida rahutusttekitavate kriitiliste argumentide esiletoomisega. Üksnes mainin neid omamoodi ettenägeliku vabandusena näiliselt ebavajalike komplikatsioonide pärast, millega me veel kokku puutume. Mind ei eruta teooriad, vaid suurel määral faktid; ja ma palun teid seetõttu meeles pidada, et minu käsutuses oleva aja nappus ei luba mul esitada kõiki asjassepuutuvaid tõendeid, mis põhjendaksid minu järeldusi. Eriti viitan siinkohal unenägude analüüsis ja teadvustamata protsesside uurimise võrdlevas meetodis peituvatele keerukustele. Lühidalt, ma pean suurel määral lootma teie heatahtlikkusele, kuid loomulikult mõistan, et ennekõike on minu enda ülesanne muuta asjad nii lihtsaks ja selgeks kui võimalik.
Psühholoogia on kõigepealt teadus teadvusest. Teiseks on see teadus selle saadustest, mida me nimetame mitteteadvuse hingeeluks. Meil pole võimalust uurida mitteteadlikku psüühikat vahetult sel põhjusel, et mitteteadvus asub väljaspool teadvust ning seetõttu pole meil sellega suhet. Me saame tegelda üksnes teadlike saadustega, mis meie oletust mööda pärinevad mitteteadvuseks kutsutavalt alalt, sellelt “ähmaste kujutluste” alalt, mida filosoof Kant peab oma “Antropoloogias”