Mesiniku tütar. Santa Montefiore

otsa vaatama. Tema silmast, mis oli tavaliselt nii kiretu, võis ühtäkki lugeda välja valu. „Nõnda sa siis arvadki või?”

      „Tahan ainult seda, et ta oleks õnnelik,” vastas Grace, andes endale aru, et on löönud näost õhetama.

      „Mina samuti. Isana olen kohustatud takistama teda tegemast eksisamme ja suunama ta õigele rajale tagasi. Mis täna lõunaks on?”

      „Kanapirukas,” vastas Grace.

      Freddie noogutas rahulolevalt. Ehkki nad olid lahkunud Inglismaalt juba kakskümmend seitse aastat tagasi, eelistas ta ikka traditsioonilisi Inglise toite. Ta läks tuppa, et võtta pintsak, ja lahkus eesukse kaudu, lausumata rohkem ainsatki sõna.

      Grace seisis värisedes verandal. Ta hingas sügavalt sisse, et rahuneda, ent tundis ikka, nagu oleks tal sisikonna asemel tarretis. Ta oli küll valmis kaitsma Trixiet nagu emalõvi, ent mida peab ta tegema, kui Freddie ikkagi keelab tütrel edaspidi Jasperiga kohtuda? Ja mis siis, kui mehel on õigus ning Jasper tahab lihtsalt veeta kohaliku tüdrukuga suvel mõnusasti aega, ilma et tal oleks mingeid tõsisemaid kavatsusi? Ta ei tahtnud, et Trixie abielluks, mitte nii vara, tüdruk on alles liiga noor – kui ta ise poleks nii noorelt abiellunud, oleksid tema hädad jäänud tulemata –, aga seda, et esimene armastus tütre südame murraks, ei soovinud ta samuti. Kõike muud, aga mitte seda.

      Grace istus trepil ning vaatas lavendlipuhmastes askeldavaid mesilasi. Nende vaikne sumin leevendas tema ärevust. See, kuidas nad tarusse viimiseks õietolmu kogusid, leevendas tema tuska. Grace’i isa hooleks oli Inglismaal olnud kakskümmend mesipuud. Temal endal on siin kõigest kolm. Rohkemate tarvis ei jätkunud tal aega. Pealegi oli see talle üksnes hobi: Grace’i võis nimetada harrastusmesinikuks. Raha mesindus talle Freddie suureks meelehärmiks sisse ei toonud, sest kõik, mida tal õnnestus kohalikes poodides mett müües teenida, kulus sedamaid mesipuude parandamisele, osade asendamisele ja varustusele. Freddie oli püüdnud veenda teda sellest harrastusest loobuma, aga nii järeleandlik kui Grace muidu oligi, mesilasi ära andma polnud ta mingi hinna eest nõus. Pigem oleks ta endal südame rinnust välja kiskunud.

      Grace kõndis lavendlipeenra juurde ja murdis ühe õisiku, millel ukerdas väike mesilane. Naeratades vaatas ta, kuidas too nektarit korjates toimekalt tillukestel õitel ringi sebib. Putukas oli nii agaralt ametis, et ei pannud teda tähelegi. Hetk hiljem ronis mesilane juba nahka kõditades mööda tema käsivart üles. Grace jälgis teda natuke aega, unustades Trixie ja Jasperi ning tundes, kuidas minevik murdunud ja seniajani päriselt paranemata südames pakitseb ning teda enda poole tõmbab. Kakskümmend seitse aastat pidanuks olema pikk aeg, ent südamele ei tähendanud aeg midagi. Armastus ei kulunud ega haihtunud aastate möödudes, vaid säras muutumatult nagu päike. Grace, nüüd juba üle viiekümne, oli teinud nii mõndagi, et seda hajutada, aga muutused piirdusid üksnes välistega. Armastus, mida ta südames kandis, oli sama hiilgav kui kunagi ammu ning püsib säärane nii kaua, kui ta oma mälestustes selle külge klammerdub. Ja mälestused ei jätnud teda kunagi maha, selle eest kandis hoolt viimne kui üks tema aias ringi askeldav mesilane.

      Kui Trixie vahetus Kapten Jackis kell kolm lõppes, kõndis tüdruk Joe Hornby poole. Minna polnud kaugele: natuke maad piki randa ja siis mööda laudteed järsust mäenõlvast üles halli sindelkattega majani, mis troonis kuninglikult otse kaljuharjal. Trixie seadis sammud sinnapoole, kus poisid lesisid tubakast ja kanepist keeratud plärusid suitsetades ja juttu ajades basseini ääres. Vana Joe magas pärast rikkalikku lõunasööki korvtoolis, kaabu näole tõmmatud ning suur kõht roosa polosärgi all tõusmas ja vajumas. Jasper, sale ja päevitunud, peesitas muretult pärastlõunase päikese käes. „Kas sa näe, kes meile tuli,” lausus ta ja vaatas naeratades Trixie poole. „Ujuma tahad tulla, kaunitar?”

      „Täna on tõesti palav,” vastas Trixie ja asetas käekoti murule. „Ei teeks paha end jahutada.”

      „Kui sa ujumiskostüümi selga paned, tuleb meil kõigil end jahutada,” ütles Ben, bändi trummar. Ta lükkas sõnakuulmatu juuksepahmaka silmilt ja rüüpas pudelist lonksu õlut.

      „Paistab, et rabate kõvasti tööd teha,” torkas Trixie irooniliselt.

      „Ootasime just inspiratsiooni,” sõnas Jasper. „Ja siin sa oledki!”

      „Aga kus on siis minu inspiratsioon?” küsis George end lamamistoolil mõnusasti sirutades.

      „Arvatavasti ei lasknud ema teda välja,” vastas Ben itsitades.

      „Võtku siis ema kaasa,” lausus George. „Mulle meeldivad kogenud naised.”

      „Kellest sa räägid?” küsis Trixie.

      „George ajas hommikul sööklas ühele linnule keelt kõrva,” seletas Ben.

      „Lucy in the sky with diamonds,”3 laulis Jasper.

      „Ega ometi Lucy Durlacherile!” hüüatas Trixie jahmunult. „Usu mind, tema emaga sa küll kohtuda ei tahaks! Evelyn ei laseks Lucyt sulle ligilähedalegi. Tema arvates võiks tütar pigem katku jääda!”

      George puhkes naerma ja surus käe südamele. „Keelatud vili! Nüüd tundub ta mulle veel ahvatlevam kui enne. Ma lausa suren igatsusest Lucy Durlacheri järele.”

      „Usu mind, see tüdruk juba pipardama ei hakka. Tema võib iga loll kätte saada.”

      „Mjau, küüned nagu kassil!” narritas Ben.

      Jasper võttis Trixiel käest kinni, tõmbas tüdruku enda juurde alla ja suudles teda. „Mina tunnen su küüsi väga hästi,” sosistas ta. „Kannan nende jälgi oma seljal nagu aumärke.”

      Trixie naeris kähedalt. „Kohtume basseinis, härra Duncliffe!”

      Neiu võttis bikiinid ja läks majja. See oli kenasti sisustatud ja väga korras. Koridori lõpust leidis ta tualettruumi ja võttis seal riidest lahti. Bikiine selga pannes libistas ta pilgu üle kollaažina seintel rippuvate mustvalgete fotode, millel võis näha nooremat ja saledamat Joed mitmesuguste Trixiele tundmatute muusikutega. Ta vaatas naeratades vastu peopiltidelt, ümbritsetuna elegantsetest smokingis noormeestest ja glamuursetest naistest, kelle viiekümnendate aastate stiilis kleite ja soenguid tema emal oli õnnestunud vältida. Siis märkas Trixie fotot, millel Joe oli jäädvustatud Elvis Presleyga. Tüdruk uuris lähemalt. Polnud kahtlust, et pildil on Elvis. See jättis talle sügava mulje. Võib-olla teeb Joe Jasperi ja tema bändi samuti maailmakuulsaks nagu Elvise. Trixiet läbistas erutusvõbin. Nii mõelda oli pööraselt erutav. Talle tuli meelde Marianne Faithfull – kujutlus, et temast võiks saada rokkstaari kallim, mõjus väga ahvatlevalt. Kui Trixie kõndis läbi maja tagasi basseini juurde, võis tema sammus märgata uut lennukust.

      Nad veetsid terve õhtupooliku ujudes ja päikest võttes. Joe ärkas üles ning Trixie avastas, et ta on lustlik vanamees, kes räägib lohiseva Bostoni aktsendiga ning oskab jutustada lõbusaid lugusid muusikatööstuses veedetud aegadest. Nagu laisk kärnkonn losutas ta oma toolis, suitsetas sigarit ja muudkui pajatas, tundes imetlevate noorte seltskonnast ilmselgelt rõõmu. „Nii elevil pole ma ühegi bändi üle olnud pärast seda, kui kuulsin esimest korda Johni ja Pauli,” ütles Joe väärikalt, nagu oleks just tema olnud see mees, kes biitlid avastas. „Need poisid jõuavad kaugele. Võid mind uskuda. Muusikamaailma pilgud on pööratud Inglismaa poole. Paremat ajastust ei oskaks tahtagi.” Joe nipsas sigari otsast tuhka maha. „Sügisel läheme ringreisile ning ma võtan ühendust kõigi oma tuttavatega – kellelgi pole neid selles vallas rohkem kui minul. Me ei peatu enne, kui oleme jõudnud tippu.”