„Ah jäta, Big!” Grace hakkas tõrjuvalt naerma. „Rikas kui Kröösus võid sa ju ehk olla, aga Noa laevaga ei maksa sul ennast võrrelda ja vaalaga ammugi mitte!”
„Aitäh valetamast. Kullake, kui jutt käib mu vanusest ja kehakaalust, luban sul valetada, nii et suu suitseb.”
Kui Grace pöördus tagasi koju Sunset Slipile, oli päike merevee üle kullanud. Kahest retriiverist saadetuna kõndis ta verandale ning libistas pilgu üle rannal kasvavate metsikute taimede ja nende taga sädeleva vee. Januselt ahmis ta endasse seda rahulikku vaatepilti. Kõige rohkem rahustas tema meeli siiski mesilaste tasane sumin. Sellest valgus südamesse nukrust, aga see ei olnud ebameeldiv tunne. Kummalisel kombel valmistasid need mälestused Grace’ile naudingut, just nagu hoiaks valu teda ühenduses tolle naisega, kes ta kunagi oli olnud ning kelle oli endast maha jätnud, asudes palju aastaid tagasi teele Ameerika poole.
Grace kõndis ümber maja sinna, kus seisid külgseina ääres tema kolm mesipuud, varjatuna tuule ja päikese eest spetsiaalselt selleks otstarbeks istutatud surmaputkedest, ja tõstis tavapäraseks kontrolliks ühe taru kaane. Sellest, et ta mõnikord nõelata sai, ei teinud Grace väljagi. Ta ei kartnud seda, aga teda kurvastas mõte, et iga kord, kui üks mesilane teda nõelab, kaotab vapper putukas taru kaitstes elu.
Arthur Hamblin oli andnud tütrele edasi kõik, mida ta ise mesilaste kohta teadis – alustades sellest, kuidas nende eest hoolitseda, ning lõpetades omavalmistatud taruvaigutinktuuridega, millega sai ravida kurguvalu ja muid hädasid. Mesindus oli olnud nende ühine armastus ning tarude eest hoolitsedes ja mett võttes olid isa ja tütar saanud lähedaseks, liiatigi et peale teineteise polnud neil siin ilmas kedagi. Grace ei saanud vaadata mesilast, mõtlemata seejuures armastusega isale. Kuuldes vaikset suminat, nägi ta alati vaimusilma ees neid putukaid kõigest hingest armastanud isa lahket nägu ja kuulis mõnikord koguni tema häält, otsekui sosistaks too talle kõrva: „Ära unusta kontrollida, kas mesilased on hakanud alumistel raamidel meekärgi kaanetama.” Või: „Kas näed, kuidas mesilased lennuava valvavad? Nad tajuvad mingit ohtu. Herilasi või siis ehk võõraid mesilasi. Ei tea kumbasid?” Arthur Hamblin võis rääkida mesilastest tundide kaupa, ilma et oleks õieti hingegi tõmmanud. Sageli vestles ta koguni mesilaste endiga ja luges neile oma lemmikluuletust, mida Grace oli kuulnud nii sageli, et teadis seda peast: „Pulmad, sünd või matused …”
Tarusse vaadates nägi Grace, et mesilased sätivad end õhtule. Väljas oli läinud külmemaks ja nad olid unised. Ta naeratas leebelt ning mälestused tulvasid temast üle nagu mõõtmatu piltide ja tunnete meri. Siin, mesilaste seltsis sai Grace olla jälle tema ise ja anduda meenutustele.
Mesipuule katust tagasi pannes tajus ta nagu ikka, et keegi seisab sealsamas lähedal. Grace oli nüüd juba nii tark, et ei pöördunud enam vaatama, sest oli oma hämminguks palju kordi tõdenud, et tema ainus kaaslane on tuul. Nüüd oli ta selle kummalise lähedusega harjunud ega kippunud seda enam analüüsima: lõppude lõpuks oli tema maja ju vana ning Tekanasset oli tuntud oma kummituste poolest. Isegi Big teadis nende kohta lugusid rääkida. Grace’i nad ei hirmutanud – tõtt öelda tundis ta end nende seltsis koguni julgemalt, otsekui oleks tal sõber, kellest keegi teine ei tea.
Viimasel ajal oli ta hakanud järjest sagedamini mõtetes oma eelmise elu juurde tagasi pöörduma. Tundus, nagu võtaks kahetsus temas iga aastaga üha rohkem võimust ja mälestuste kütked muutuksid järjest tugevamaks. Juba üle kahekümne aasta oli ta olnud ema ja ainult ema, ent Trixie saab varsti täiskasvanuks ja läheb ära, jättes Grace’i üksi Freddie ja laguneda ähvardava abieluga.
„Tere, vana sõber,” ütles ta ja naeratas, tundes, kui absurdne on rääkida nähtamatuga.
Teine peatükk
Trixie Valentine seisis vana Joe Hornby paadimajakese ees, seljas üksnes läbipaistev lilleline sarong. Tema kallim lamaskles maja sees kalapaadis, kitarr põlvedel, ja sõrmitses meloodiat, mille oli samal hommikul loonud. Noormehe pilk oli kiindunud ukseavasse. Kõigepealt ilmus sinna sale valge käsivars ja puidu taustal eristusid pikad harali aetud sõrmed. Järgnes kaunikujuline säär. Põlv kõverdus ja säär sirutati diagonaalselt välja, merekarbikarva roosad varbad põranda poole. Et mulje oleks rabavam, tardus Trixie korraks sellesse asendisse, enne kui end uuesti liigutas ja aeglaselt uksele ilmus, et toetuda seljaga vastu piita, üks säär tõstetud, käsivarred taha sirutatud, pihud vastu seina surutud. Neiu heitis noormehele kulmude kohal rangelt sirgeks lõigatud tiheda, päikesest pleekinud tuka alt pilgu ja vaatas temaga pingest laetud hetke jooksul tõtt. Siis avas Trixie huuled, paljastades kaks natuke viltust silmahammast, ning tema naeratus oli paljutõotav. Jasper vaatas, kuidas neiu sikutas kukla taga olevat sõlme ning laskis kangal oma jalge ette põrandale libiseda. Nüüd seisis ta alasti, ookeani taustal joonistus välja tema siluett ning piha kumerusele langes veelt heiastuv viimne kuldne valgus.
Jasper Duncliffe silmitses teda imetlevalt. Trixie tundus talle läbinisti kütkestav. Neiu oli ettearvamatu, spontaanne, lõbujanuline ja meeletu. Lisaks oli ta ilus – suurte tumesiniste silmade ja kurvika kehaga. Pilku pööramata lähenes ta Jasperile ning noormees pani kitarri käest, tundes, kuidas teksad ihast niuete ümber pingule tõmbuvad.
Trixie astus paati. See lõi kergelt kõikuma, aga neiu ei kaotanud tasakaalu. Mõlemad teadsid, et nad võidakse avastada, aga oht vahele jääda üksnes suurendas kõikvõimalikke piiranguid igal sammul eiravate noorte erutust. Trixie istus kaksiti poisile peale ja toetas käed tasakaalu mõttes paadi parrastele. Siis painutas ta näo alla ja surus huuled Jasperi suule, kusjuures tema juuksed ümbritsesid neid merelõhnalise kardinana. „Sa oled üleni minu võimuses,” sosistas neiu ning noormees tundis oma näol tema naeratust. See oli tõsi: Jasper oli paadi põhja surutud ega saanud end õieti liigutadagi. Ta libistas pihud Trixiele ümber kaela ja silitas pöialdega tüdruku lõuga.
„Võid mind võtta, olen ihust ja hingest sinu päralt, Trixie,” sosistas ta. „Nii sageli, kui soovid.”
„Mulle meeldib, kuidas sa räägid, Jasper.”
„Miks? Ütlesid ju, et ka sinu vanemad on inglased.” Jasperi käed liikusid alla tüdruku rinnale ja riivasid kergelt tema nibusid.
Trixie tõmbas õhku ahmides selja kassi kombel nõgusaks. „Aga nemad ei räägi nii nagu sina. Mulle meeldib, kuidas sina räägid.”
Jasper tõmbas neiu pea alla ja suudles teda kirglikult. Ihates tunda noormeest enda sees, kohmitses Trixie rihma kallal ja laskis ta välja. Noormees oigas tumedalt, tundes end ümbritsetuna tüdruku soojast kehast. Vähimategi kompleksideta liigutas neiu end tema peal, heites sedamööda, kuidas iha temas paisus ja enesekontroll kadus, pea juuste lehvides kuklasse. Jasper võttis tal puusadest kinni, aga Trixiet oli võimatu ohjeldada. Lõpuks haaras ta neiul juustest ning tõmbas tema näo alla enda juurde. „Mitte nii kiiresti,” lausus ta. „Kui sina oled peal, pead tegema nii, nagu ma ütlen.”
„Mulle meeldib su võimukus, härra Duncliffe.”
Jasper hakkas naerma. „Mulle meeldib, kuidas see kõlab.”
„Mis? Härra Duncliffe. Minu arvates kõlab see täiesti tavaliselt.”
„Just sellepärast meeldibki.” Noormees surus huuled Trixie suule, et too ei saaks teda enam eksitada, ja suudles neiut sügavalt.
Hiljem istusid nad kahekesi paadis ja suitsetasid kanepit. Oli juba hämar. Päike oli vajunud silmapiiri taha ja meri oli vaikne. Trixie tundis mõnusat lõdvestust, tema pea käis kergelt ringi. „Mulle meeldib videvik. Aga sulle?”
„Jah, see on ilus,” vastas Jasper. Trixie torkas talle pläru huulte vahele ja noormees võttis