Gwenyth vahtis mehele uskumatu pilguga otsa. See oli kangelaslik kõne, kuid ta tunnetas selles ka otsekui mingisugust ähvardust. “Teil, mu lord, ei ole isegi mägikoera kombeid,” vastas ta, püüdes enesevalitsust säilitada.
Lord Rowan ei kaotanud närvi, vaid kehitas lihtsalt õlgu. Gwenyth ärritus veelgi enam, kui mees taas kord valjusti naerma hakkas. “Aasta Prantsusmaal on teid üsna tähtsaks muutnud, kas pole? Kas olete unustanud, et teie enda isa on pärit mägismaalt?”
Kas see oli varjatud torge? Gwenythi isa oli saanud surma lahingus koos James V-ga, kuigi ta ei jätnud endast maha nii suurt pärandit kui kuningas. Ta oli olnud lord MacLeod Islingtoni saarelt, aga see tilluke maatükike kõrgete mäetippude lähedal pakkus vaid kasinat elatist neile, kes sellel elasid. Mitte rikkus ei olnud saatnud naist Prantsusmaale kuninganna Maryt teenima; austus oma isa mälestuse vastu oli kõik, mis talle oli jäetud.
“Mina olen aru saanud, et mu isa oli ustav ja vapper ja alati viisakas,” teatas Gwenyth mehele.
“Ah, kui terav torge,” pomises Rowan.
“Mis teil viga on, lord Rowan? See on suur rõõmupäev. Noor kuninganna on naasnud oma sünniõigust tagasi nõudma. Vaadake enda ümber ringi. Inimesed on õnnelikud.”
“Tõepoolest,” nõustus mees. “Veel.”
“Olge ettevaatlik. Teie sõnades on aimata midagi, mis teiste kõrvade jaoks võib tunduda reeturlik,” teatas Gwenyth jahedalt.
“Minu jutu mõte,” lausus mees vaikselt, “on see, et praegune Šotimaa on palju erinev sellest, mille Mary nii kaua aega tagasi maha jättis – erinev isegi sellest, kust teie lahkusite. Aga kui te arvate, et ma ei ole rõõmus Maryt siin nähes, siis eksite. Minu eesmärk on hoida teda troonil. Ka mina usun, et mees – või naine – peab jumalat kummardama südames ja nii, nagu tundub parem, pööramata tähelepanu pisiasjadele, mis on niivõrd lõhestanud katoliku kiriku ja selle maa rahva. Võimsad mehed kirjutavad paberile ettekirjutusi ja tõlgendavad sõnu, aga just süütud surevad nii tihti selle lihtsa tõsiasja tõttu. Ma kõnelen otsekoheselt ja julgelt – see on mulle kombeks. Ma olen alati kohal, et teie Maryt kaitsta – isegi tema enda eest, kui vaja. Teie, mu armas, olete noor ja nooruslike idealistlike mõtetega. Kaitsku jumal ka teid.”
“Ma loodan, et ta alustab sellest, et aitab mul vältida oma riigi mühakaid,” vastas naine püstipäi.
“Kui te olete nii võluv ja pühendunud, armas leedi Gwenyth, kuidas saab looja teie soovi täitmata jätta?”
Gwenyth kannustas hobust tagant ja tõttas ettepoole, hoides oma kohta Mary eelväe hulgas, kuid eemaldudes pisut karedast lord Rowanist. Ta kuulis mehe vaikset naeru endale järgnemas ja võbistas õlgu. Lord Rowanil oli õnnestunud rikkuda päev, mis oleks pidanud olema puhas triumf. Miks, imestas naine, lasi ta sellel kergel vahejuhtumil end nii sügavalt mõjutada?
Gwenyth pööras hobuse tagasi mehe poole. Ratsutamine oli üks tema parimaid oskusi ja ta ei varjanud oma annet, kui pööras ratsu kõrvale, sõitis läbi vahemaa, mille oli nende vahele tekitanud, pööras siis taas kõrvale ja ratsutas lord Rowani juurde.
“Te ei tea mitte midagi,” teatas Gwenyth tuliselt. “Te ei tunne Maryt. Ta läks Prantsusmaale lapsena ja talle anti seal abikaasa. Ja ta oli poisile sõber, parim sõber. Vaene noor kuningas oli algusest peale haiglane, aga Mary jäi talle armsaks ja ustavaks sõbraks – ja abikaasaks. Lõpus, vaatamata haigetoa kohutavatele tingimustele, ei löönud ta hetkekski vankuma. Ta hoolitses mehe eest tema surmani ja leinas siis väärikalt tema kaotust. Maailm Mary ümber muutus, aga tema säilitas oma väärikuse. Kui diplomaadid ja õukondlased maailma kõigist paigust saabusid palvekirjade ja ettepanekutega järgmise abielu suhtes, kaalus ta oma valikuid, sealhulgas ka seda, mis on parim Šotimaale, sügava hoole ja täieliku teadmisega riigimehelikkusest, mida tema positsioon nõuab. Kuidas te julgete temas kahelda?” nõudis Gwenyth.
Seekord mees ei naernud. Selle asemel tema pilk leebus. “Kui tal on õnn teenida ära nii kirglikud kiidusõnad teiesuguse käest, mu leedi, siis peab tema armsa ja õilsa välimuse all tõesti midagi sügavamat peituma. Et te alati kõigis asjades nii kindel oleksite,” sõnas ta viimaks vaikselt.
“Miks ei peaks keegi selles kindel olema, sir?” päris Gwenyth.
“Sest tuule suund muutub kiiresti.”
“Ja kas ka teie muudate nii kergesti suunda, lord Rowan?”
Mees silmitses teda hetkeks, peaaegu kiindunult, nagu ta oleks sattunud uudishimuliku lapse peale. “Tuul puhub ja painutab metsas suuri puid, soovin ma seda või mitte,” sõnas ta. “Kui torm on lähenemas, on parem seda kuulda võtta. Puu, mis ei paindu, murdub.”
“See,” ütles naine, “ongi šotlaste probleem.”
“Teie olete ka šotlane,” tuletas mees meelde.
“Jah. Ja ma olen liiga tihti näinud, kui hõlpsasti saab altkäemaksu abil lorde meelt muutma panna.”
Lord Rowan vaatas ettepoole. Meeldis ta Gwenythile või ei, mehel oli ilus profiil: tugev sile lõug, kõrged laiad põsesarnad, terased silmad ja lai laup. Ehk oli just välimus see, mis lubas lord Rowanil ilma hirmu ja ründava hoiakuta nii üleolevalt armulik olla.
“On asju, mida ma tean, mu leedi, ja asju, mida ma tean oma rahva kohta. Nad on umbusklikud. Nad usuvad kurjusesse. Nad usuvad jumalasse – ja saatanasse.”
“Kas teie siis ei usu?”
Lord Rowan vaatas talle taas otsa. “Ma usun jumalasse, sest see pakub mulle lohutust. Ja kui maailmas on head, siis peab tõesti olema ka halba. Kas ülimale olendile – nii võimsale kui on jumal – on tähtis, kas inimene usub tema sõna ühes või teises tõlgenduses? Ma kardan, et ta ei sosista oma tõelisi tarkusteri mulle kõrva.”
“Kui hämmastav. Teie käitumisest võiks oletada, et ta tegigi seda,” vastas naine.
Lord Rowan naeratas põgusalt. “Ma olen näinud palju tragöödiat ja õnnetust – kurvad vanad naised määrati nõidadena tulesurma, väljapaistvad mehed seisid silmitsi samasuguse saatusega oma uskumuste pärast. Millesse mina usun? Kompromissi. Ja ma pakun välja, et just kompromissi peab kuninganna saavutama.”
“Kompromissi saavutama – või lömitama?” päris naine, püüdes mitte lasta tulisusel sõnadesse hiilida.
“Kompromissi saavutama,” kinnitas mees.
Seejärel liikus lord Rowan edasi. Võib-olla oli ta otsustanud, et raiskab tarkust lihtsa õuedaami peale, või ehk ei pidanud ta naist enam huvitavaks…
“Ma räägin teist kuningannale,” pomises Gwenyth endamisi, olles tahtmatult murelikum kahtluste pärast, mille mees oli talle pähe pannud. Parunid olid tõepoolest võimsad, mehed, kelle lojaalsust oli Maryl vaja säilitada.
Lord Rowan, veenas ta end päeva kulgedes, on mees, kellel tuleb silm peal hoida, kelle suhtes peab ettevaatlik olema. Nii Šotimaa kui ka kuninganna pärast ei olnud mingit põhjust oodata midagi vähemat kui just kõige paremat. Aadlikud olid tulnud teda tervitama kogu südamest, nagu ka lihtrahvas. Õhk näis olevat tulvil lootust ja õnne. Ja miks ka mitte? Mary pakkus nooruse ja tarkuse segu, õhinat kodus olemise pärast ja rõõmu oma rahva nägemisest – oli siis tema süda sees murdumas või mitte.
Mõnes asjas oli ka tõtt. Kuigi Gwenyth ei uskunud,