Mitte et kuningannal oleks põhjust Šotimaal kedagi karta. Maryt oli palutud koju naasta, kuid oli asju, mida Gwenyth teadis, aga kuninganna mitte. Vaid aasta eest oli protestantism saanud Šotimaa ametlikuks usuks ja kui on olemas fanaatikud – veenvad mehed –, nagu Edinburgh’s jutlustav John Knox, võis kuninganna pühendumine katoliku usule ta ohtu seada. See mõte ajas Gwenythit vihale; Mary kavatses lasta inimestel jumalat kummardada nii, nagu nad tahtsid. Samasugust viisakust osutatakse ju kindlasti ka kuningannale.
“Kodu, Šotimaa.” Mary pomises need kaks sõna, püüdes nagu oma mõtetes neid sünonüümideks muuta.
Gwenyth oli omaenda mõtetest ehmunud ning vaatas murelikult oma valitsejannat ja ühtlasi sõpra. Tema ise oli kojunaasmise üle väga rõõmus. Erinevalt paljudest kuninganna õuedaamidest, oli tema ära olnud lühikest aega, vaid aasta. Mary oli kodust lahkunud enne kuuendat eluaastat. Šoti kuninganna oli palju rohkem prantslanna kui šotlanna. Kui nad olid Prantsusmaalt lahkunud, oli Mary tükk aega seisnud laeva reelingu ääres, pisarad silmis, ja korranud: “Adieu, Prantsusmaa.”
Hetkeks tundis Gwenyth Šotimaa pärast kuninganna suhtes kerget pahameelt. Ta armastas oma kodumaad. Ei olnud midagi ilusamat kaljusest rannikust, hallidest, rohelistest ja lilladest toonidest kevadel ja suvel ning valgest fantaasiast talvel. Ja ta armastas oma maa sakilisi losse, mis sobisid maastiku järskude lõhedega. Aga võib-olla ei olnud ta Mary suhtes õiglane. Kuninganna oli kaua aega ära olnud. Kindlasti ei aidanud kaasa see, et prantslased ise pidasid Šotimaad riigiks, kus rändasid siiani ringi barbarid, ja et seal ei ole midagi, mida saaks võrrelda nende enda riigi erudeeritusega.
Mary oli vaevalt üheksateistaastane ja lesk. Ta ei olnud enam Prantsusmaa kuninganna, vaid riigi valitseja, mis kuulus sünni poolest talle, riigi, mida ta vaevu tundis.
Kuninganna naeratas end ümbritsevatele inimestele. “Me oleme kohale jõudnud,” lausus ta sunnitud rõõmuga.
“Jah,” nõustus Mary Seton. “Vaatamata kõigile Elizabethi neetud ähvardustele.”
Laevasõidu ajal oli olnud tunda teatud närvilisust, kuna kuninganna Elizabeth ei olnud vastanud nende ohutu sissesõidu palvele. Prantsusmaal ja Šotimaal olid paljud kartnud, et Inglismaa kuninganna kavatseb oma nõbu varitseda ja vangistada. Nad olid üle elanud hirmsa hetke, kui Inglismaa laevad nende teekonna peatasid. Kuid Inglise meeskonnad olid vaid saluteerinud ning nende alused, välja arvatud Mary lähima kaaskonna omad, oli piraate otsides läbi tuhnitud. Lord Eglington oli kinni peetud, aga talle tõotati ohutut reisi jätkumist pärast ülekuulamist. Tynemouthis olid Mary hobused ja muulad konfiskeeritud lubadusega need kenasti tagastada, kui korralikud dokumendid on kätte saadud.
“See on üsna põnev,” lausus Mary Seton, viidates pikale šotlasele.
Kuninganna vaatas taas rannikule ja piidles kõnealust meest. “Tema ei ole sinu jaoks,” ütles ta lihtsalt.
“Võib-olla on temasuguseid veel,” lausus Mary Livingstone muretult.
“Temasuguseid on palju,” sõnas Gwenyth. Kõik pöördusid teda vahtima ja ta punastas. “Šotimaa on tuntud kui maailma parimate sõjameeste kodumaa,” lausus ta, olles enda peale pahane, et tema jutt nii kaitsvalt kõlas.
“Ma vannun, et meile saabub rahu,” ütles kuninganna Mary, pilk endiselt rannikul, seejärel võbistas ta kergelt õlgu.
Asi ei ole külmas, mõtles Gwenyth. Ta teadis, et Mary peab Šotimaast palju suurejoonelisemaks riigiks Prantsusmaad, mis pakub lisaks soojemale ilmale ka palju mugavamaid elutingimusi. Enamik arenenud maailmast ja kohe kindlasti prantslased ise pidasid ennast kunsti ja hariduse võrdkujuks ning nende meelest oli Šotimaal vedanud, et on abielu kaudu nii võimsa riigiga seotud. Prantsusmaal oli Mary kogenud vaid kõige paremat. Gwenyth kartis, et kuninganna pettub hüvedes, mida kodumaa talle pakub.
Kaldalt kostsid rõõmuhõisked ja Mary kinkis neile särava naeratuse. Vaatamata varajasele saabumisele pärast viit päeva merel, oli kokku kogunenud tubli rahvahulk. “Uudishimu,” sosistas Mary Gwenythile pisut kuivalt.
“Nad on tulnud oma kuningannale au avaldama,” vaidles Gwenyth vastu.
Mary naeratas vaid ja lehvitas ning astus säravana laevalt maha, et teda saaks esimesena tervitada poolvend James ning seejärel mehe ümber tiirutav õukond. Rahvas hõiskas rõõmsalt. Võib-olla nad olidki sinna vaid uudishimust tulnud, aga nüüd oli Mary neile muljet avaldanud, nagu pidigi. Mary ei olnud šoti keelt kunagi unustanud, ta rääkis seda soravalt, aktsendist ei olnud jälgegi. Tema hääl oli selge ja ta ei olnud mitte ainult kaunis – pikk, suursugune ja sale –, vaid ta ka liikus ilmse kuningliku graatsiaga.
Gwenyth seisis kuningannast ja lord Jamesist pisut tagapool. Pikk blond mees, lord Rowan, lipsas temast mööda, kummardades, et lord Jamesile kõrva sosistada. “On aeg edasi liikuda. Tal on hästi läinud. Ärgem riskigem sellega, et see suhtumine muutub.”
Kui mees tagasi tõmbus, jäi Gwenyth talle silma ning naine teadis, et tema enda pilk on nördinud. Kuid tema pahameel ei heidutanud meest mitte üks põrm, vastupidi – see tegi talle nalja. Lord Rowani huuled tõmblesid ja Gwenyth tundis oma viha süvenemas. Šotimaa kuninganna Mary oli hooliv. Tõsi, ta oli noor ja üles kasvanud Prantsusmaal, aga tema noore abikaasa – mitte ainult kuninga ja kaaslase, aga ka kalli lapsepõlvesõbra – surmast saadik oli Mary ilmutanud tugevat riigimehelikkust. See, et too mees temas üldse mingil moel kahtles, oli ei midagi vähemat kui vihaleajav. Ja Gwenyth otsustas, et ka reeturlik.
Varsti olid nad kõik hobustel, valmis ratsutama Holyroodi paleesse, kus nad pidid õhtustama, samal ajal kui kuninganna ruumid ette valmistatakse. Gwenyth ohkas vaikselt. Kojutulek on hea asi. Inimesed tiirutavad pidevalt Mary ümber. Seniks oli Gwenyth rahul lihtsalt oma tõelise kodu tuttavas ümbruses olemisega. Kuigi päev oli pisut udune, mõned oleksid seda isegi masendavaks nimetanud, oli hall ja kahvatulilla taevas sama palju osa Šotimaa metsikust ilust kui sakiline maastik.
“Vähemalt,” lausus üks noortest Marydest, “tundub, et Maryt hakatakse siin jumaldama ja austama. Isegi kui see ei ole Prantsusmaa,” lisas ta nukralt.
Gwenyth oli jahmunud, kui tundis läbi Leithi ratsutades veidraid külmavärinaid. Miski ei võinud talle sellist ebamugavust tekitada, kinnitas ta endale. Inimesed hõiskasid kuningannale suure entusiasmiga. Tal ei olnud mingit põhjust rahutust tunda.
“Milleks see kulmukortsutus?”
Gwenyth pöördus ehmunult ja nägi, et Rowan Graham oli ettepoole liikunud, ratsutas nüüd tema kõrval ja piidles teda lõbustatult.
“Ma ei kortsuta kulmu,” sõnas naine.
“Kas tõesti? Ja mõelda vaid, et ma kujutasin ette teid olevat piisavalt intelligentse, muretsemaks tuleviku pärast, vaatamata neile rõõmuhõisetele.”
“Muretsemaks tuleviku pärast?” lausus naine nördinult. “Miks ma peaksin muretsema, et maailma mured kuningannat rõhuma hakkaksid?”
Mees vaatas ettepoole, silmis kummaline segu nii lõbususest kui ka eemalviibimisest. “Katoliiklasest kuninganna on äkitselt tulnud koju valitsema rahvast, kes on viimase aasta jooksul südamlikult protestantismi vastu võtnud.” Ta pöördus taas naise poole. “See on ju küllaldane põhjus muretsemiseks?”
“Kuninganna Mary poolvend lord James on kinnitanud, et ta võib jumalat kummardada nii nagu soovib,” sõnas Gwenyth.
“Tõepoolest,” lausus mees ja pahvatas valjult naerma, mida Gwenyth pidas üsna ebaviisakaks.
“Kas te keelaksite kuningannale tema õigust jumalat kummardada?” päris ta. “Kui nii, ehk oleks teil siis parem tagasi mägismaale minna, mu lord,” lausus ta armsalt.
“Ah, milline tuline lojaalsus.”
“Ei midagi rohkemat sellest, mida ka teie oma kuningannale võlgnete,” nähvas Gwenyth.
“Kui kaua te olete ära olnud, leedi Gwenyth?” küsis mees vaikselt vastu.
“Aasta.”
“Sel juhul