“Kas sa tõepoolest usud, et psühholoogid on sellisel puhul võimelised andma asjalikku abi?”
Isa kõverdas huuli.
“Aga miks mitte?”
“Nad on täpselt samasugused inimesed! Nad ei suuda omaenda eluski korda luua. Pealegi, minu arvates ei ole võimalik panna meest ja naist, kes teineteist enam ei kannata, uuesti armulõõmas põlema!”
“Oled sa ikka kindel, et sa oma Terryt enam ei kannata?” küsis isa, vaadates mulle kurval ilmel otse silma.
“Tänasest päevast alates ei ole ta minu!” hüüatasin erutatult.
“Olgu siis nii,” lausus isa kerge väsimuse või kurbusega.
Mul tõmbus ootamatult rinnus miski kokku. Kogu selle aja olin olnud mingis ähmases seisus, justkui oodates midagi ebamäärast, samal ajal püüdsin ma mitte juurelda ja tehtut kahetseda. Nüüd aga tunnetasin esimest korda oma teo tõsidust. Kas ma vihkan Terryt? Kui ma kiirustades oma asju kokku korjasin, olin kindel, et meie kokkuminek oli viga. Aga praegu… Ma ei teadnud.
Lõpeta! andsin endale käsu. Sul oli raske ainult sellepärast, et kauaaegsete harjumustega ei ole lihtne hüvasti jätta. Ja-jah! Terry muutus sulle järk-järgult harjumuseks, aga armastust tema vastu pole olnud enam sada aastat…
Minu süda, justkui kuuldes neid kategoorilisi põhjendusi, tõmbus valusalt kokku. Kuid mina püüdsin teeselda, et ei märganud seda.
“Jah, olen kindel,” teatasin ma vastust ootavale isale liigse pidulikkusega. “Olen sada protsenti kindel, et tegin õigesti.”
Isa laiutas käsi ja kohendas prille ninal.
“Mis siis ikka, see on peamine, et sa oma otsust ei kahetse. Sel juhul on mul isegi… hea meel sinu pärast. Ehk kohtad kunagi noormeest, kellega hakkad elama hoopis teisiti,” lisas ta ja mulle tundus, et ta jälgis valvsalt minu reaktsiooni.
Ausalt öeldes liigutas miski minu sees ebameeldivalt. Hakkasin naerma, et isa ei näeks segadust, mis peegeldus mu silmades.
“Võib-olla olen teda juba kohanud.”
Isa nägu tõmbus kipra.
“Pead Jimmyt silmas?”
“Kas ta ei meeldi sulle?” küsisin sellisel toonil, nagu oleks ta mind solvanud.
“Ei, miks? Kuid sinu jaoks… Üldiselt, see pole minu otsustada.”
Isa hakkas kurval ilmel oma lõuga näppima.
Kui ta selline on, tahaksin ma nutta. Üldse olid mul pisarad neil päevil kerged tulema, kuigi lausa nutnud ma polnud.
“Igal juhul on valik sinu,” lisas isa.
“Just!” hüüatasin ma sobimatu sõjakusega, püüdes varjata hinges valitsevat tühjust. “Aga olgu, ma lähen nüüd, ei taha sind rohkem segada.”
“Mine, mine,” pomises isa, tehes näo, et ta on väga huvitatud uudisest, kus räägiti Kuuba ümberasujate demonstratsioonist Miamis.
Veerand tundi istusin ma oma toas, vaadates mitte midagi nägeva pilguga seinale, mis oli täis riputatud raamitud fotosid. Siis saabusid tüdrukud. Nende nägusid vaadates muigasin endamisi: vaevalt on neil tuju hommikuni sumiseda. Mõlemal oli selline nägu, nagu oleksid nad tulnud matustele.
“Mis teil on, kas kollektiivne kõhulahtisus?”
“Mida?”
Caroline kirtsutas tedretähnilist nina.
“Räägin seedehäiretest,” kordasin ma jalgu lauale heites ja käsi rinnale ristates. “Teie näoilme on selline, nagu kardaksite, et ei jõua vetsu joosta!”
Hakkasin laginal idiootselt naerma.
Tüdrukud istusid toolile ja vaatasid mind vaikides nagu haletsusväärset haiget.
“Tehke otsekohe normaalsed näod pähe!” käsutasin ma neid.
Sõbrannad püüdsid püüdlikult naeratust näole manada.
“Kas teed joote?” küsisin mina. “Või ehk midagi kangemat, ah?”
Pilgutasin silma. Komöödiat mängida oli üsna raske, kuid mõte sellest, et peaksin neile rääkima oma lahutusest, tundus mulle veelgi väljakannatamatum.
Caroline raputas pead. Rachel haaras kõhust kinni:
“Kangemat? Ee-ei. Me ei tulnud kauaks.”
“Eh!” lõin ma käsi kokku. “Ja neid nimetatakse veel sõbrannadeks – ei või minuga koos isegi juua.”
Caroline, silmis ärev pilk, ähvardas mind emalikult sõrmega:
“Ära ainult pudeli järele mõtle haarata! Rummiga muret alla ei läigata, rikud ainult tervist.”
“Muret?” küsisin ma tehtud imestusega. “Millist muret? Ma olen nüüd vaba ning kellestki sõltumatu naisterahvas! Tahtsin oma rõõmu lähedaste sõbrannadega jagada, sest seda ei juhtu ju iga päev!”
Kuidas ma ka ei püüdnud lõbus välja näha, ei kadunud tüdrukute näolt kaastundlik ilme. Nad ei küsinud midagi, ei soigunud, istusid lihtsalt – vaikselt ja turris. Vannun, et ei oleks vastu pidanud ja mingi vembu visanud, kui mitte Caroline ei oleks äkki oma tasasel nukral häälel lausunud:
“Ja mis edasi?”
“Mis mõttes?”
“Milles te kokku leppisite? Kas jääte sõpradeks?”
Abitusest ja sellest jälgist tundest, mis kogu aeg tugevnes, hakkasin jälle itsitama.
“Vihatud abikaasa muutub lähimaks sõbraks!” teatasin ma vaevu rahunedes valjult ja uljalt, nagu veaksin jutusaadet. “No mis jama sa ajad? Me läksime lahku ja meil pole mingit vajadust läbi käia.”
Minu südames oleks midagi nagu ragisenud, nagu oleks jala all mingi oksake purunenud. Langetasin silmad, et tüdrukud midagi ei märkaks. Siinkohal meenus mulle selgelt kott sügisjalanõudega, mille ma kiiruga kokku olin korjanud ja magamistuppa unustanud.
“Oi! Kuulge… Ma jätsin midagi sinna, sellesse korterisse. Ehk teeb üks teist mulle teene?”
“Kas tahad, et me näpistaksime aega ja venitaksime end pärast tööd või puhkepäeval sinna?” hüüatas silmanähtavalt elavnenud Caroline. “Kindlasti mitte, anna andeks!”
Ta vaatas Racheli poole.
Too ajas huuled torru ja tõrksal ilmel raputas oma käharpead.
“Kas teete nalja või?” Ma isegi tõusin voodist. “On see siis tõesti nii raske? Tuleb ainult Terry juurde sõita ja sealt üks kott võtta! Teie ei ole ju temast lahutatud!”
“Selles asi ongi,” ütles Caroline. “Teie lahutasite, teie ka jõudke oma asjades lõplikult selgusele.”
“Ma ei palu teil midagi selgitada!” karjusin mina. “Palun lihtsalt…”
“Kas hakkame minema, Caroline?” katkestas Rachel mind häbematult.
Kaotasin hetkeks kõnevõime. Jäi mulje, et kogu maailm on salajases vandenõus minu vastu. Mu sõbrannad tõusid toolidelt, Caroline tegi isegi sammu ukse poole, kui Rachel, näost kaame, oigas ja kätt suu ette pannes vannituppa tormas. Oli kuulda öökimist.
Vahetasime Caroline’iga ehmunud pilke.
“Mis tal viga on?” küsisin ma vaikselt, hoides alahuulest kinni, nagu läheks ka mul kohe süda pahaks.
Caroline kehitas õlgu.
“Ehk lõbutses eile Tiboriga kõvasti?” oletasin mina. “Ega sa ei tea, kas nad sõitsid kusagile? Klubisse või külla?”
“Nii palju kui mina tean, mitte kuskile,” sosistas Caroline.
Osutasin peaga vannitoa suunas:
“Kas läheme tema juurde?”
Kui