“Kuidas kõik läks? Kas ta ei palunud sind loobuda sellest hullumeelsest ettevõtmisest?”
Jimmy heitis pilgu tahavaatepeeglisse ja alustas sõitu.
“Hmm… ei!”
Hingasin raskelt. Kogu selle aja olin endale kinnitanud, et ei soovi midagi muud. Mis siis, kui hakkan lahutusega venitama, muutun ravimatuks hüsteerikuks ning ajan ka Terry oma seletamistega hulluks. Meie vahel oli miski tagasipöördumatult surnud ja polnud vaja teineteist piinata. Kuid praegu tunnistasin endale ootamatult, et salajas ikkagi lootsin, et Terry tuleb minu juurde, nimetab mind lapsukeseks ja mina, nagu alati, leebun ning me hakkame jälle koos elama nagu varem.
Kuid Terry ei mõelnudki mind palvetega üle külvata. Eile pidas ta end väärikalt üleval, nagu ei kahetsekski ta midagi, kuigi paistis kurb olevat. Vaatasin teda viimase hetkeni ja tundusin võib-olla pisut naeruväärnegi. Kui kohtuistung oli lõppenud, kiirustasin talle järele, olles juhtunust sellisel määral jahmunud, et oleksin tahtnud hüsteeriliselt naerma pahvatada.
“Terry!”
Ta peatus peasissekäigu ees trepil ja pööras pead. Oleks tulnud lausuda midagi neutraalset või isegi sõbralikku, midagi “kõige paremat sulle!“ laadis. Aga mina, olles segaduses sellest ootamatust hinges valitsevast tühjusest, hakkasin totakalt naerma ja hüüatasin:
“Lõpuks sai see siis teoks! Õnnitlused vabaduse puhul! Elagu muutused ja uus elu! Hurraa!”
Terry kissitas silmi, tõmbas taskust paki mentoolisigarette ja võttis ühe.
“Ehk korraldad sel puhul veel peo ka?” küsis ta suitsetama hakates.
Puhkesin jälle nagu totakas naerma.
“Loomulikult korraldan! Pidutseme ja lõbutseme Caroline’i ja Racheliga terve öö.”
“Tibor oleks selle üle väga õnnelik,” lausus Terry muiates ja vastupidist silmas pidades ning tõmbus pingule.
“Tibor ei ole elu seeski Rachelit ohjes hoidnud,” hüüdsin ma, pea uhkelt tõstetud, nagu oleksin Terry naisena kogu aeg ahelates olnud. Minu pilk libises sigaretitulukesele.
“Miks sa… suitsetad?”
Ausalt öeldes ootasin, et ta hakkab kurtma – see pole ju sugugi lihtne, elada naisega kaheksa aastat ja siis jälle poissmeheks saada.
Terry aga pahvis rahulikult suitsu edasi ja lausus mitte midagi reetva näoga:
“Freddy suutis lõpuks ära meelitada. Kinkis veel sümpaatse vidina ka.”
Ta võttis taskust lihtsa plastmassist välgumihkli, millel poolpalja rinnaka naise pilt.
Ma oleksin nagu elektrilöögi saanud.
“Päh! Milline maitselagedus!”
Terry muigas.
“Seda küll, kuid mulle meeldib. Aga nägemist siis. Mul pole rohkem aega. Ei pidutseda ega vestelda.”
Ta jooksis trepist alla, mina aga seisin veel kaua oma kohal ja vaatasin talle alguses järele, seejärel aga kõnniteele, mida mööda ta parkimisplatsile oli läinud.
Meil oli ammu traditsiooniks saanud, et mina korraldasin skandaali, Terry aga püüdis kõigi vahenditega rahu jalule seada.
Mulle tundus ka praegu, et esinen kuninganna rollis, aga tema – lipitsev-alandliku orjana. Et naeran tema üle ja ujun uhkelt minema, aga tema, rusutud ja alandatud, saadab mind pilguga ja peab aru, kuidas kõike tagasi saada.
Kuid ei olnud mitte midagi sellist!
Mingit pidu ma korraldama ei hakanud. Sellepärast, et tulin koju täiesti räbalas hingeseisundis – enamgi veel, mul oli isaga väga kummaline vestlus.
Kohtusse ei tulnud ta ettekäändel, et on äärmiselt hõivatud – mis mind väga imestama pani, sest on ju isa minu kõige suurem sõber! –, õhtul ei kiirustanud minu tuppa tulema, nagu oleks ta täiesti unustanud, et ma jälle temaga koos elan. Mingi aja oodanud, ei kannatanud ma välja ja läksin ise tema juurde.
Ta istus võõrastetoas, ees ninaotsale vajunud prillid, ja jälgis keskendunud ilmel viimaseid uudiseid.
“Iss?” hüüatasin ma, lõpuni tema tuju mõistmata.
Ta nagu märkas alles nüüd minu tulekut ja ehmus minu hääle peale, kuigi ma tundsin, et ehmatus oli teeseldud.
“A-aa, Jessica! Kuidas läheb?”
Kuidas läheb? Ajasin silmad suureks. Ta küsis seda sellise häälega, nagu oleks tundnud huvi, kas mul on mõnd uudist.
“Kõik. Ma olen lahutatud,” vastasin ma aeglaselt ja uurisin valvsalt isa nägu.
Kui ma pärast viimast skandaali oma mehega tema juurde elama tulin ja andsin teada oma otsusest pereeluga lõpparve teha, ütles isa vaid seda, et see maja jääb igaveseks minu omaks ning ohkas paar korda. Hiljem püüdis ta aina enam vältida vestlust minu kavatsustest ja Terryt ei meenutanud ta kordagi. Mind pani see imestama. Isa oli alati olnud kategooriliselt minu varajase abielu vastu, arvates, et head see endaga kaasa ei too. Väimees talle ei meeldinud, oli isegi tema peale minu pärast armukade. Nüüd jälle käitus nii, nagu ei olekski ta rõõmus lahutuse üle.
“Sa käitud kuidagi imelikult,” ütlesin ma tugitooli laskudes. “Mul on selline tunne, et sa… ei toeta mind, ei mõista.”
“Milles?” küsis isa süütul ilmel televiisori ekraani vaadates.
Muigasin kannatust kaotades.
“Kuidas milles? Meie Terryga lahutasime, sest samas vaimus enam jätkata ei saanud. See polnud elu!”
Isa pomises midagi arusaamatut, kuid pilku ekraanilt kõrvale ei pööranud.
“Isa!” hüüatasin ma. “Palun sind, ütle, mida sa sellest arvad?”
Isa vaatas mind armastuse ja kurbusega silmis.
“Mina, ausalt öeldes, tõepoolest ei mõista sind. Kuid ma tahaksin, et oleksid õnnelik, tütreke,” lisas ta kuidagi kahtlaselt mureliku näoga. Mul tekkis tunne, et tal on minust kahju, kuna olen selline juhmakas.
“Mida sa silmas pead?”
Isa kehitas hajameelselt õlgu.
“Seda, et Terryta sa…” Ta takerdus. “Kas oled kindel, et suudad temata täisväärtuslikku elu elada?”
Sain kurjaks. Tekkis mulje, et ümberringi on kõigil õigus ja kõik orienteeruvad suurepäraselt kõigis olukordades ja ainult mina sooritan ühe vea teise järel.
“Nii et sinu arvates ei suuda ma üksi õnnelik olla? Vihjad sellele, et ma pärast kaheksa-aastast abielu ei ole enam täisväärtuslik inimene? Kas nii? Aga ehk pean ma sellest lahkhelide kuristikust puhkama? Ehk ei ole ma veel oma tõelist teed leidnud ja otsin seda alles nüüd, kui pole vaja iga päev mehele seletada, et laps ei ole sugugi odav lõbu!”
“Elasite ju külg külje kõrval palju aastaid,” ütles isa mõtlikult. “Pole ime, et Terry tahtis last muretseda. See on suhte kindlustamiseks vajalik. Mäletan omast käest.”
Isa nägu omandas õrn-kurbliku ilme nagu alati siis, kui ta ema meenutas.
“Kui meile sündis Dean, läks meie elu nagu uude faasi…” Isa surus huuled kokku. “Samas pidime maksma suuri hüpoteegimakse. See ainult tundub nii, et teistel on kergem elada. Eranditult kõigil on probleemid, lihtsalt osa lahendab need ilma eriliste sekeldusteta, osa püüab nende eest aga põgeneda.”
“Kas vihjad minule?”
Isa ohkas juba mitmendat korda.
“Ei vihja, ma ütlen otse. Püüdsin vait olla ja mitte sekkuda oma nõuannetega sinu ellu, kuid hakkasid ise sellest rääkima…”
“Kas sinu arvates oli mul ka mingi muu võimalus?” küsisin ma närvi minnes.
“Ehk oleksite pidanud psühholoogi poole pöörduma? Et ta oleks teile soovitanud,