“Ega sa täna juhuslikult isaks saanud?” prahvatas naine endalegi ootamatult ja vaatas tähelepanelikult mehele otsa.
Mehe silmis välgatas hirm, mis vahetus hämminguga.
“Kust sa seda võtad?” hüüatas ta.
Emotsioonid aga vedasid teda alt. Ta reetis end täielikult.
“Mark, mulle helistati täna ja õnnitleti sinu poja sünni puhul…” Nicole’i hääl katkes.
“Kes seda tegi?”
Mark kohmetus, kuid kogus end kohe.
Ta vaatas naist hindavalt.
Nicole seisis tema ees – väikest kasvu, kohev nagu vastküpsetatud saiake.
Kui rasvunud ta on, mõtles mees vastikusega.
“Just seda tahtsin ma sinult kuulda.”
Vaevu suutis naine endas pulbitsevaid emotsioone tagasi hoida.
“Anna andeks,” pomises mees. “Ma arvasin, et see kõik tuleb kuidagi teisiti avalikuks.”
Pole mõtet midagi varjata, nagunii saab ta sellest varem või hiljem teada, mõtles Mark naise häälestatust nähes. Naine tundus nii haleda ja ähmis olevana, kuid samas tahtis ta maksku mis maksab tõde teada saada.
Mehe ülestunnistust kuulates tundis Nicole, kuidas tema jalad muutuvad tundetuks vatiks. Ta istus diivanile, et mitte kukkuda. Tema ilusate tumedate silmade pilk muutus külmaks. Veri veenides hakkas aeglasemalt liikuma ja Nicole’ile tundus mingi sekundi murdosa jooksul, et tema elu on peatunud. Tal hakkas palav. Õhku oli vähe…
Ei. Ei. Ei. See veel puudus, et ta teadvuse kaotab. Ta on tugev. Ta ei tohi.
Nicole Envar võitles kõigest jõust piinava valulainega, mis tema pea kohal kokku lõi.
“Kuidas sa said!” suutis ta vaid ütelda.
“Ma ei tahtnud seda,” pomises Mark. “Ma kavatsesin sind ette valmistada, et see nii valulik ei oleks.”
“Kas sa tõepoolest arvad, et selleks saab ette valmistada?”
Veel pisut ja ta ei suuda enam vastu pidada ning hakkab nutma. Ei. Puhkeb valju häälega nutma.
“Kas tema helistas mulle?”
“Küllap vist.”
“Mis ta nimi on?“
Pisut kõheldes lausus Mark: “Anna Poke. Ja et sa teaksid – meie abielu on end ammendanud. Ma ei armasta sind enam.”
Nicole vaatas meest pärani silmi. Südames hakkas valusasti pistma, nagu oleks see terava mürgise nõelaga läbi torgatud.
Kui valus!
Peas tagusid tuhanded trummarid. Need tuhmistasid mõistuse hääle, lubamata kuuldut vastu võtta ja selle üle järele mõelda.
Kõik mõtted voolasid eikuhugi.
Siis jäi kõik vaikseks. Nii vaikseks. Kuni kõrvades helisema hakkas. Nicole ei suutnud kuidagi uskuda seda kahekordset reetmist. Kõik see tundus talle rumala unenäona. Ta tahtis kiiremini ärgata, et tulla tagasi reaalsusesse. Kuid tema mõistus, hing ja keha olid surnud. Käed ja jalad olid nagu raudahelates. Ta ei saanud paigast liikuda.
Esimesena toibus tema aju. See hakkas kindla kava järgi tööle nagu arvuti, otsides õigeid lahendusi, samas neid leidmata. Kõik see sundis teda esitama abitu küsimuse.
“Ja mis nüüd?”
“Me peame sinuga lahku minema. Ma abiellun Annaga. Sa ju ometigi mõistad, seal sündis mul poeg.”
Aga siin kaotas ta tütre.
Nad kaotasid tütre.
Valitses raske vaikus. Nagu suur telliskivi. See rõhus, surus, takistas hingamist. Nicole võttis kokku kogu oma jõu ja ütles:
“Nüüd ma mõistan, miks Anna minu eest oma uut töökohta varjas. Tema uus ametinimetus on “naine”…”
Mark kehitas nõutult õlgu ega vastanud midagi. Nicole vaatas meest ja imestas:
Jumal küll, sa petsid mind minu oma sõbrannaga ja mina ei teadnud sellest mitte midagi!
Ta haaras peast ja küsis millegipärast:
“Kui sa minu juurest ära tahtsid minna, miks sa siis mulle sünnipäevaks sellise kingituse tegid?”
“Lapse pärast. Sel päeval sain ma teada, et Anna on rase ja tahtsin seda tähistada. Ma tahtsin, et kõik oleksid õnnelikud.”
See oli lõpp.
2. peatükk
“Mul sündis poeg. Mul sündis poeg. Ma abiellun Annaga…” tagusid meelekohtades mehe sõnad.
Nicole sööstis auto juurde. Ta ei kuulnud, kuidas mees talle järele karjus, et ta peatuks ja rumalusi ei teeks. Ta ei kuulnud midagi. Peas vasardas ainult üks: tema tütar hukkus ja mehele sündis poeg…
Mark, tema Mark, vaatas teda külmade ja võõraste silmadega ning rääkis karme asju. Veel täna hommikul – kõige lähedasem ja kallim… Tema võrratu Mary isa. Kahekesi rõõmustasid nad tütre sünni üle ja tundsid kaotusvalu. Ja nüüd kaotab ta mehe. Juba kaotaski.
Tema valu muutus kahekordseks siis, kui mees sellest lahti sai. See kahekordne valu sundis teda kohalt sööstma ja majast välja tormama.
Kingade kõrged kontsad takistasid jooksmist ja ta viskas need jalast, jätkates oma teekonda paljajalu.
Ta ei mäletanud, kuidas ta mehe, nüüd juba põlatud mehe kingituse käivitas ja kõigest jõust gaasipedaalile vajutas. Auto möirgas metsikult, nagu oleks ka tema valu tundnud, ja võttis järsult kohalt. Sel hetkel vihkas Nicole seda autot meeletult. Autot, mille oli ostnud tema mees teise naise poolt sünnitatud poja auks temale. Samal ajal kui tema, Nicole, oli kaotanud oma ainsa tütre, kelle sünni järel ta viljatuks jäi. Kõik, mille vastu ta Chevrolet’s puutus, tundus kleepuv ja vastik. Ta tahtis selle auto hävitada.
Ta vihkas ennast.
Hädavarest.
Õnnetut.
Murtut.
Silmad keskendusid ette vaatamisele, kuid ei näinud midagi. Sel hetkel oli tal päris ükskõik, mis temaga juhtuda võib. Tal kadus igasugune huvi elu vastu. Alles hiljuti oli ta kaotanud armastatud tütre, nüüd mehe… Mõtetes ujus esile kord mehe õnnelik, kord sõbranna kavalalt naeratav nägu. Pisarad voolasid lakkamatute ojadena mööda ta nägu. Praegu tahtis ta vaid üht – surra.
Nicole kihutas mööda arvukatest eramajadest ja naftapuurtornidest, mõistmata ise, kuidas tal õnnestub sooritada manöövreid autovoolus. Linana laskus linnale varajane talvine hämarus. Sinakas-mustal taevavõlvil loitsid esimesed tähed. Tänavatel süttisid rohkearvulised laternad ja lõid särama reklaamide neoontuled. Nicole kihutas juba mööda kaldaäärset mugavate kohvikutega randa. Ookeanilt puhus kerge briis ja kostis palmide sõbralikku sahinat. Kuid Nicole’il polnud aega oma kalli Los Angelese ilu jaoks, linna jaoks, kus ta oli sündinud ja üles kasvanud.
Tal oli valus hingata, tundus, et süda on tõusnud kusagile kõri alla. Südame asemel põles tuli, mis põletas hinge ja murdis keha.
Murest murtuna ei märganud ta, kuidas ta kihutas Santa Monicasse viivale teele. Vabadust tundes vajutas ta veelgi tugevamini gaasipedaali ning kulges nüüd tuule kiirusel mitte kuhugi. Signaali andes möödusid temast vastu tulevad autod, valgustades hetkeks tema meeleheitest ja murest moondunud nägu. Kiirus oli selline, et mööda randa kulgev tee möödus rataste all musta lindina. Palmid, mis kasvasid mõlemal pool teel, sulasid üheks tervikuks. Kuid Nicole ei vaadanud kõrvale. Linnalähedane maastik teda praegu ei huvitanud. Ta uppus oma süngetesse mõtetesse, lahustudes ootamatus uues mures. Tee kitsenemist näitavast märgist lendas ta mööda nagu poleks seda olnudki. Ta ei mõelnud ka sellele, miks eespool