Tema ja Lizzy olid korteri kallal mitu nädalat kõvasti töötanud, küürinud, kraapinud ja värvinud, kuni 176-ruutmeetrine telliskiviseintega katusekamber oli muutunud ilusaks ja hubaseks oaasiks, mis oli Zoe isiksuse täiuslik väljund. Korrastamata pind oli nutikalt eraldi aladeks jagatud. Väikese eeskoja kõrvale oli ehitatud kompaktne, vajalike seadmete ja eraldussaarega kööginurk. Elu- ja söögiala oli suurem ning pakatas värvidest – seal olid päikesekollased tugitoolid, punane lakitud laud, kirju mustriga vaip ja rohelised potitaimed igal pool. Puuraamidega aknad, mis ulatusid peaaegu põrandani, andsid kunstnikule valgust nii palju, kui hing ihaldas. Zoe stuudio, mis paiknes samuti päikesepaistelises nurgakeses, koosnes joonestuslauast, toolist ja kirjutuslauast. Magamis- ja vannituba varjas kolmeosaline idamaine sirm, mille Lizzy nõbu oli ise käsitsi maalinud.
Põhiroog, nagu Zoe armastas öelda, ja esimene asi, mis katusekambrisse sisenevale külastajale silma torkas, oli suur värviline joonistus Kitty Floydist, mis rippus tagaseinal. Tulipunaste juuste, pikkade ripsmete ja särava punase suuga eradetektiivist koomiksitegelane oli osa siinsest keskkonnast niisama palju kui Zoe ise.
Seinaäärsel laual olid vanad perefotod – ema- ja isapoolsed vanavanemad, kes kõik olid nüüdseks surnud, Zoe ema, kes oli veel viiekümne kaheksa aastaseltki ilus, ja kadunud isa, kindlustusametnik, kes oli hukkunud autoõnnetuses, kui oli teel kliendi juurest koju. Et Zoe oli tema surma ajal alles kolmeaastane, siis ei mäletanud ta isa ega Philadelphiast koos emaga New Yorki kolimist, mis oli toimunud vahetult pärast autoõnnetust. Ent mehel, keda ta oli kolm imelist aastat issiks kutsunud, oli tema südames ikka veel eriline koht.
Catherine Foster, kes teadis, et tütar igatses isa järele, iseäranis varajastel eluaastatel, oli hoidnud Henry mälestust piltide ja lugude abil nende kooselust. Et Zoe ema töötas tol ajal ajakirja Trend moetoimetajana, siis võis ta oma töötunde ise valida. Ta sättis need nii, et saaks tütre iga päev kooli saata ja tema naastes kodus olla. Ta oli isegi ühe abieluettepaneku tagasi lükanud, sest Zoe, kes oli tol ajal seitsmene, oli täieliku põlgusega teatanud: „Ma ei taha teda siia. Ta pole mu issi.”
Hiljem, kui Zoe oli saanud küllalt suureks, et mõista, et ema arvatavasti ihkab meest oma ellu, oli ta abieluteema ise üles võtnud. Catherine oli tütre muretsemisele käega löönud ja naernud. „Mu elu on niisugusenagi täiuslik, kullake,” oli ema vastanud. „Niisiis ära muretse.”
Need mälestused ei kurvastanud Zoed, vaid pigem tõstsid ta tuju. Ta tundis end juba paremini, libistas mantli seljast ja riputas riidepuule. Ta pani vastu kiusatusele murdunud konts taskust välja võtta ja seda veel kord uurida. Ta ei vajanud praegu lisaärritust. Loodetavasti suudab Lizzy kingsepast onu kinga päästa.
Ta kõmpis sukkades külmkapi juurde ja võttis sealt väikese Vitteli veepudeli, enne kui elutuppa suundus.
Ta viskus rahuloleva ohkega tugitooli ja tõstis jalad kohvilauale, teades, et ei pea uudishimulike naabrite pärast muretsema. Teisel pool tänavat seisev hoone oli eredalt valgustatud, ent kontorid olid tühjad ja andsid talle täieliku privaatsustunde.
Telefon helises enne, kui ta jõudis veepudelist teise sõõmu rüübata.
„Zoe, E. J. siin. Naine, keda sa kirjeldasid, pole meie töötaja. Maureen kutsus kaks uut sekretäri samuti peole, kuid mõlemad keeldusid, sest neil oli mujal tegemist.”
Zoel oli E. J. pärast hea meel. Ülemus oli tublisti vaeva näinud, et Heraldist saaks edukas väljaanne. Vaatamata raskele tööle ja miljonitele dollaritele, mida mees oli ärisse investeerinud, oli see kaks korda pankroti äärel viibinud. Nüüd, kui ajaleht oli viimaks hakanud suuremat kasumit tooma, oli loomulik, et E. J. ei soovinud midagi seda ohustama.
„See on hea uudis, E. J.”
„Räägime esmaspäeval, lapsuke. Mine nüüd puhkama.”
Pärast toru hargilepanekut meenutas Zoe möödunud tunni sündmusi. Ta avastas vastumeelselt, et peab kahe politseinikuga nõustuma. Too naine võis tõepoolest naasta jõulupeolt nagu Zoegi. Samuti polnud välistatud, et ta oli alkoholiga liialdanud, mida juhtus praegusel ajal samuti paljudega. Ent edasise osas läksid nende arvamused lahku. Kuidas Zoe ka ei püüdnud, ei suutnud ta uskuda, et säärane naine võiks otsustada peatäit räpasel põiktänaval välja magada. Keegi oli ta sinna meelitanud ja siis tapnud. Või oli ta aknast välja tõugatud, aga millisest? Heraldile kuulusid hoone alumised kümme korrust. Ülejäänud kuus olid renditud kolmele firmale, mis olid sulgenud ukse juba kell viis.
Zoe prunditas keskendunult huuli, tõusis ja kõmpis joonestuslaua juurde. Kitty Floydi eelmine juhtum oli äsja lõpplahenduse leidnud ja Zoe töötas juba järgmise mõrvaseeria kallal, mida ta pidi esmaspäeva hommikul fännidele tutvustama. Kui välja arvata mõned viimistlevad jooned, siis olid neli pilti ajalehele saatmiseks valmis.
Ta oli leiutanud Kitty Floydi tegelaskuju veidi vähem kui aasta eest, lootes, et koomiks võetakse ajalehtedesse ja ta võib lõpetada oma madalapalgalise töö lasteraamatute illustreerijana. Ent paraku polnud ajalehed tundmatust ja kogemata koomiksitegijast huvitatud, ükskõik kui andekas too ka polnud. Ainult E. J-le oli Kitty Floyd nii palju meeldinud, et Zoele võimalus anda.
Kaksteist kuud hiljem oli kartmatu eradetektiiv, kes elas ja töötas Manhattanil, kõigis viies linnaosas populaarseks muutunud. Ja ehkki meediafirmad ei suvatsenud veel Zoe ust maha murda, võis ta nüüd vähemalt keskenduda tegevusele, mida armastas kõige rohkem – Kitty Floydile hädaohtlike seikluste väljanuputamisele.
Ta ei vaevunud istuma, vaid haaras tindipliiatsi, mida eelistas pintslile, ja alustas surnud naise näo joonistamist, kasutades eeskujuks mälu. Tal kulus mitu minutit ja kolm korda, et see õigesti paberile panna, ent valmis visandil kujutatud naine oli põiktänaval lebanuga hämmastavalt ühte nägu. Visandi alla kirjutas ta: „New York Herald vajab teie abi selle naise leidmisel. Kui teil on mingisugust teavet, siis helistage meile numbril 555-7100.”
Rahulolevana haaras ta telefonitoru ja valis E. J. mobiiltelefoni numbri. Taustal oli kuulda, kuidas keegi jagab juhiseid, mispeale ta oletas, et leheomanik vastab küsimusele limusiinist.
„Lõpetasin äsja salapärase naise visandamise,” teatas Zoe erutatult. „Kui sul midagi selle vastu pole, siis tahaksin selle homsesse lehte panna. Mul on veel aega see trükiruumi Salile saata. Vajan ainult sinu heakskiitu.”
Keegi ei vastanud. Kui torust poleks kostnud taustamüra, siis oleks Zoe võinud vanduda, et ühendus on katkenud.
„E. J.? Kas sa kuulsid mind?”
„Jah, anna andeks, Zoe. Mu tähelepanu juhiti hetkeks mujale.”
„Kas tahad, et kordan…”
„Ei-ei, ma kuulsin sind.”
„Noh, mida sa asjast arvad? Kas saan su nõusoleku?”
„Jah, muidugi. See on suurepärane mõte. Helistan Salile ja teatan talle, et saadad visandi.”
Laupäevahommikuks oli lumi muutunud halliks lögaks, taevas Manhattani kohal oli pilvitu ja sinine ning igast aknast voolas katusekorterisse päikesevalgust. Kui õuetermomeeter poleks näidanud püsivalt miinus kahte, siis oleks Zoe arvanud, et kevad on ukse ees.
Sinisetriibuline öösärk seljas, paterdas ta eesukse juurde, et tuua sealt hommikune Heraldi väljaanne. Ta ei pidanud oma visandit kaua otsima. Tootmisjuht Sal oli paigutanud selle esilehele, arvatavasti E. J. näpunäidete järgi. Kui neil veab, siis tunneb keegi juba enne päeva lõppu selle naise ära.
Veidi pärast kella kahtteist lõunal helistas Heraldi nädalavahetuse telefonioperaator Lisa, kes ütles, et on vastuseks visandile saanud seitse telefonikõnet. Ent paraku olid need kõik tüngakõned. Nähtavasti pidas keegi olukorda naljakaks ja tahtis selle kulul pisut lõbutseda.
Zoe