„Norta Hõbedased, vabandame programmikatkestuse pärast. Kolmteist minutit tagasi toimus pealinnas terrorismirünnak.”
Hõbedased mu ümber ahmivad õhku ja pomisevad omavahel hirmunult.
Suudan vaid jahmunult silmi pilgutada. Terrorirünnak? Hõbedaste vastu?
On see üldse võimalik?
„Tegu oli Lääne-Archeoni valitsushoonete organiseeritud pommitamisega. Esialgsete andmete põhjal on kahjustada saanud Kuninglik Kohus, Riigikassa ja Valgeleegi palee. Kohtus ja Riigikassas täna hommikul tööd ei toimunud.” Kaader vahetub ja naise asemel näidatakse põlevat hoonet. Korrakaitsjad evakueerivad inimesi ja nümfid suunavad veejugasid leekide suunas. Nende vahel jooksevad edasi-tagasi tervendajad, keda võib ära tunda käsivarrele kinnitatud must-punase risti järgi. „Kuninglik perekond ei viibinud oma Valgeleegi residentsis ja praeguseks hetkeks ei ole teateid ühestki hukkunust. Kuningas Tiberias teeb tunni aja jooksul pöördumise rahva poole.”
Minu kõrval seisev Hõbedane surub käed rusikasse ja lajatab vastu baariletti, kirjates selle tugevast kivist plaadi pragudevõrguga. Kõvakäsi. „Need on järvemaalased! Põhjas on nad kaotamas ja nüüd tulevad nad meie hirmutamiseks alla lõunasse!” Paar kohalviibijat liitub temaga ja asub Järvemaad kiruma.
„Peaksime nad maamunalt pühkima, otse preeriasse suruma!” nõustub teine Hõbedane. Paljud tervitavad seda kiiduhüüetega. Mul läheb vaja suurt enesevalitsust, et mitte nähvata neile argpüksidele, kes ei näe iial lahingutandrit ega saada oma lapsi sõtta. Nende Hõbedase sõja eest tasutakse punase verega.
Kui ekraanil näidatakse üha enam materjali sellest, kuidas kohtumaja marmorfassaad tolmuks prahvatab või teemantklaasist sein tulekerale vastu paneb, tunnen osaliselt rahulolu. Hõbedased ei olegi võitmatud. Neil on vaenlased, kes suudavad neile viga teha. Ometi ükskord ei saa nad end Punase kilbi taha peita.
Uudistelugeja naaseb veelgi kahvatumana kui varem. Keegi sosistab talle midagi kaamera tagant ja naine lappab värisevi käsi pabereid. „Näib, et Archeoni pommitamise eest on vastutuse võtnud üks organisatsioon,” lausub ta pisut kogeledes. Lärmitsevad mehed vakatavad ja kuulavad pinevalt ekraanilt kostvaid sõnu. „Hetk tagasi avaldas kohe eetrisse tuleva video terroristlik rühmitus, mis nimetab end Ergavaks Kaardiväeks.”
Baaris on kuulda segaduses küsimusi. „Ergav Kaardivägi?” „Kes kurat…?” „Mingi trikk…?” Keegi ei ole varem Ergavast Kaardiväest kuulnud.
Kuid mina olen.
Nii nimetas end Farley. Ennast ja Willi. Kuid nemad on salakaubitsejad, mitte terroristid või pommipanijad või kuidas iganes uudistelugeja neid nimetada võib. See on juhus, need ei saa nemad olla.
Ekraanilt vaatab mulle vastu õudustäratav vaatepilt. Väriseva kaamera ees seisab naine, veripunane kaelarätik ümber pea seotud, nii et näha on vaid ta kuldsed kiharad ja innukad sinised silmad. Ühes käes hoiab ta püssi ja teises räbaldunud punast lippu. Ning ta rinnal on pronksist märk, mis kujutab lõhkirebitud päikest.
„Meie oleme Ergav Kaardivägi ning me seisame kõikide inimeste vabaduse ja võrdsuse eest…” teatab naine. Tunnen seda häält.
Farley.
„…alustades Punastest.”
Ei pea geenius olema mõistmaks, et baar täis raevunud vägivaldseid Hõbedasi on viimane koht, kus üks Punane tüdruk olla tahab. Ent ma ei suuda paigast liikuda. Ma ei suuda silmi Farley näolt rebida.
„Arvate, et olete maailma valitsejad, kuid teie valitsusaeg kuningate ja jumalatena on lõpule jõudmas. Võitlus toimub siinsamas teie ukselävel ajani, mil tunnistate meid inimeste, võrdsetena. Me ei sõdi lahinguväljal, vaid teie linnades. Teie tänavatel. Teie kodudes. Te ei näe meid ja nii oleme kõikjal.” Tüdruku häälest kostab autoriteeti ja tasakaalukust. „Ja me tõuseme üles, punasena kui koidik.”
Punasena kui koidik.
Salvestis lõpeb ja pilt lülitub taas jahmatusest juhmile blondiinile. Ülejäänud saate summutavad möirged Hõbedastelt, kes on taas hääle tagasi saanud. Nad sõimavad Farleyt, nimetavad teda terroristiks, mõrtsukaks, Punaseks kuradiks. Taganen tänavale, enne kui nende pilk minu peale langeb.
Ent Hõbedased raevutsevad kogu tänava baarides ja kohvikutes linnaväljakust kojani. Püüan verevat paela randmelt ära rebida, kuid see pagana asi on kindlalt kinni. Teised Punased pagevad kõrvaltänavatele ja ukseavadesse ning mul on piisavalt oidu neile järgneda. Kui olen endale ukseava leidnud, algab kisendamine.
Igasuguse instinkti vastaselt vaatan üle õla ja näen Punast meest, keda kaelapidi üleval hoitakse. Ta anub oma Hõbedast ründajat. „Palun, mul ei ole aimugi, kes pagan need inimesed on!”
„Mis on Ergav Kaardivägi?” röögib Hõbedane talle näkku. Tunnen ründajas ära nümfi, kes veel napilt pool tundi tagasi lastega muretult mängis. „Kes nad on?”
Enne kui Punane vastata jõuab, paiskub talle näkku vee-juga, mis on tugevam kui vasaralöök. Nümf tõstab käe ja vesi tõuseb üles, et taas Punasele peale paiskuda. Ümberringi kogunevad kahjurõõmsalt pilkavad ja nümfi õhutavad Hõbedased. Punane püüab end turtsudes ja õhku ahmides koguda. Ta kinnitab igal vabal hetkel oma süütust, kuid vett muudkui kallab. Vihkamist tulvil silmadega nümf ei ilmuta mingeid lõpetamise märke. Ta tõmbab vett purskkaevudest ja igast viimsest kui klaasist ning laseb sellel ikka ja jälle mehele peale paiskuda.
Nad uputavad ta julmalt.
Sinine varikatus on majakas, mis mulle mööda paanikas tänavaid tormates ja nii Hõbedasi kui ka Punaseid vältides teed näitab. Tavaliselt on kaos mu parim sõber ja muudab vargatöö palju lihtsamaks. Keegi ei märka kadumaläinud mündikukrut, kui märatseva rahvamassi eest põgeneb. Kuid Kilorn ja kaks tuhat krooni ei ole enam esmatähtsad. Suudan mõelda vaid Gisa juurde pääsemisest ja pagemisest linnast, mis muutub peagi kindlasti vanglaks. Kui nad väravad sulgevad… Ma ei taha mõelda siia lõksu jäämisest, vabadus klaasseina taga püüdmatus kauguses.
Korravalvurid jooksevad tänaval edasi-tagasi. Nad ei tea, mida teha või keda kaitsta. Mõned neist koguvad Punaseid kokku ja suruvad põlvili. Kinnipüütud värisevad ning anuvad, kinnitades ikka ja jälle, et ei tea midagi. Võin kihla vedada, et olen ainuke kogu linnas, kes on üldse enne tänast Ergavast Kaardiväest kuulnud.
Selle mõtte peale läbib mind uus hirmulaine. Kui mind kinni nabitakse, kui räägin seda vähest, mida tean… Mida nad mu perega teevad? Kilorniga? Vaiakülaga?
Ma ei tohi nende kätte langeda.
Jooksen lettide taha peitudes kõigest väest. Peatänav on sõjatsoon, kuid hoian pilgu ees, teisel pool väljakut paistval sinisel varikatusel. Möödun juveelipoest ja aeglustan käiku. Üksainus ese võib Kilorni päästa. Ent üürikesel hetkel, mis mul peatumiseks kulub, tabab mu nägu kriipiv klaasirahe. Tänaval on üks telki mind sihikule võtnud ja sihib uuesti. Ma ei anna talle selleks võimalust ja sööstan paigalt. Libisen kardinate, lettide ja väljasirutatud käte vahelt läbi, kuni olen taas väljakul. Enne kui arugi saan, pladiseb mu jalge all vesi, kui purskkaevust läbi torman.
Vahutav sinine laine lööb mu külili loksuvasse vette. See ei ole sügav, vaevu pool meetrit, kuid tundub tinaraske. Ma ei saa liigutada, ma ei saa ujuda, ma ei saa hingata. Suudan vaevu mõelda. Mõtteis suudan vaid kisendada nümf ja silme ette kerkib pilt vaesest Punasest mehest, kes ennist omaenda kahel jalal seistes uppus. Löön pea vastu kivipõhja ja näen enne pilgu selginemist tähti, sädemeid. Iga sentimeeter mu kehast oleks justkui elektrit täis. Vesi mu ümber liigub taas normaalselt ja ma tõusen pinnale. Õhk tungib kurku ja nina kõrvetades tagasi kopsudesse, kuid mul on valust ükskõik. Olen elus.
Väikesed tugevad käed haaravad mul kraest ja püüavad mind purskkaevust välja tirida. Gisa.