„Nimed,” haugatab räme hääl ja Gisa jääb sammupealt seisma.
„Gisa Barrow. See on mu õde Mare Barrow. Ta aitab mul emandale kaupa tuua.” Õde ei kaota närvi ja ta hääl püsib ühtlane, peaaegu igavlev. Korrakaitsja noogutab mulle ja ma teen kompsu kohendamisest korraliku näitemängu. Gisa ulatab meie räbaldunud ja räpased ID-kaardid, mis püsivad vaevu koos, kuid ajavad siiski asja ära.
Meid kontrolliv mees vist tunneb Gisat ega heida ta kaardile peaaegu pilkugi. Minu oma puurib ta põhjalikult, võrreldes mu nägu ja pilti tubli minuti jagu. Mõtlen omaette, kas ka tema on lausuja ja suudab mu mõtteid lugeda. See teeks meie väikesele ekskursioonile väga kiire lõpu ja tooks mulle ilmselt ka silmuse kaela.
„Randmed,” ohkab ta meist juba tüdinult.
Olen hetkeks segaduses, kuid Gisa sirutab pikemalt mõtlemata parema käe välja. Teen sedasama ja suunan käe ametniku poole. Mees lajatab meie randmete ümber punased paelad. Võrud tõmbuvad koomale, kuni on sama tihedalt naha vastas kui ahelad – neid ei ole võimalik omal jõul eemaldada.
„Minge edasi,” viskab ohvitser ja viipab laisalt. Kaks noort tüdrukut ei ole tema silmis mingi oht.
Gisa noogutab tänutäheks, kuid mina mitte. See mees ei vääri minult grammigi tunnustust. Hiiglaslikud väravad avanevad haigutades ja me marsime edasi. Hoopis teise maailma sisenedes summutab kõrvades taguv veri kõik muud Suure Aia helid.
Ma ei ole ealeski sellist turgu näinud – täis lilli, puid ja purskkaevusid. Punaseid on napilt ning nad liiguvad endavalmistatud kaupa müües ja asjatoimetusi tehes kiirelt ringi, kõikidel verev pael randme ümber. Kuigi Hõbedased paela ei kanna, on neid lihtne märgata. Nad on tihedalt vääriskive ja – metalle täis riputatud, igaühe seljas terve varandus. Üks väike tõmme konksuga ja mul on koju minnes kõik, mida kunagi vajan. Hõbedased on pikad, kaunid ja külmad. Nad liiguvad aeglase graatsiaga, mida Punane kunagi saavutada ei suuda. Meil lihtsalt pole aega niiviisi liuelda.
Gisa juhib mind mööda pagariärist, mille koogid on kaetud kullapuruga. Kaupmehest, kes on välja pannud eredavärvilised puuviljad, mida ma kunagi varem näinud ei ole. Ja isegi rändloomaaiast, mis on tulvil metsloomi, keda ei oska ettegi kujutada. Väike, riietuse järgi otsustades Hõbedane tüdruk söödab täpilisele jaburalt pika kaelaga hobusetaolisele olevusele õunatükke. Paar tänavat edasi sillerdab juveelikauplus kõikides vikerkaarevärvides. Panen selle mõttes kõrva taha, kuid siin on raske pead selgena hoida. Tundub nagu õhk pulseeriks, oleks elust tulvil.
Siis, kui arvan, et midagi sellest kohast fantastilisemat enam olla ei saa, uurin Hõbedasi lähemalt ja mäletan täpselt, kes nad on. Väike tüdruk on telki, kes kergitab õuna pikakaelalise eluka toitmiseks kolme meetri kõrgusele. Lillekaupmees libistab sõrmedega läbi lillepoti ja valged väädid viskavad silmapilkselt kasvus juurde, lainetades ümber ta küünarnukkide. Tema on rohevardja, taimede ja maa mõjutaja. Purskkaevu kõrval istub paar nümfi ja lõbustab õhus hõljuvate veepallidega loiult lapsi. Ühel neist on oranžid juuksed ja vihkamist täis silmad, kuigi ümberringi sagivad jõnglased. Kõikjal väljakul elavad erinevat tüüpi Hõbedased oma erakordset igapäevaelu. Neid on nii palju, igaüks neist suur, oivaline ja võimas, nii läbinisti võõrdunud maailmast, mida mina tean.
„Niimoodi elab teine pool,” pomiseb Gisa mu aukartust tajudes. „Sellest piisab, et halb hakkaks.”
Süütunne rebestab mu südant. Olen alati Gisat ta ande ja sellega seotud privileegide pärast kadestanud, kuid pole kunagi selle hinnale mõelnud. Õde käis vähe koolis ja Vaiakülas ei ole tal kuigi palju sõpru. Kui Gisa oleks normaalne, oleks tal neid palju. Ta naerataks. Selle asemel kahlab neljateistkümneaastane tüdruk niidi ja nõela abil läbi elu nagu sõdur, võttes enda kanda kogu pere tuleviku ja elades kaelani sees maailmas, mida ta vihkab.
„Aitäh sulle, Gee,” sosistan talle kõrva. Ta teab, et ma ei pea silmas vaid tänast.
„Salla pood on seal, sinise varikatusega.” Õde osutab kõrvaltänavale, kus kahe kohviku vahele pressituna kössitab pisike poeke. „Olen sees, kui sa mind vajad.”
„Ei vaja,” vastan kiiresti. „Isegi kui midagi valesti läheb, ei sega ma sind sellesse.”
„Tore.” Siis haarab ta mu käe ja pigistab seda hetkeks kõvasti. „Ole ettevaatlik. Täna on siin palju rahvast, rohkem kui tavaliselt.”
„Ongi rohkem peidupaiku,” vastan muiates.
Ent õe hääl on sünge. „Nagu ka rohkem korrakaitsjaid.”
Kõnnime edasi, iga sammuga lähemale hetkele, mil ta mu sellesse veidrasse paika omapäi jätab. Kui Gisa kompsu õrnalt mu seljast maha tõstab, tunnen külma paanikavärinat. Oleme poe juurde jõudnud.
Enda rahustamiseks hakkan palavikuliselt omaette pomisema. „Ära räägi kellegagi, ära vaata kellelegi silma. Liigu pidevalt. Lahkun samamoodi kui tulin, Aiavärava kaudu. Korrakaitsja eemaldab mu paela ja ma kõnnin edasi.” Õde noogutab mind kuulates, silmad suured, ettevaatlikud ja ehk isegi lootusrikkad. „Koju on viisteist kilomeetrit.”
„Viisteist kilomeetrit koju,” kordab ta kajana.
Vaatan Gisat sinise varikatuse alla kadumas ja soovin kõigest hingest, et saaksin temaga kaasa minna. Tema tõi mu nii kaugele. Nüüd on minu kord.
Neljas peatükk
Olen tuhandeid kordi varemgi rahvast jälginud nagu hunt lambakarja. Otsides nõrku, aeglasi, rumalaid. Ent nüüd olen hoopis mina ise saakloom. Võin juhtuda kebja peale, kes mu sekundiga kinni nabib. Või veelgi hullem, valida lausuja, kes tajub mind ilmselt juba kilomeetri kauguselt. Isegi väike telkitüdruk teeks mulle kohe ära, kui asjad hapuks lähevad. Nii et pean olema kiirem kui kunagi varem, targem kui kunagi varem, ja mis kõige hullem – mul peab vedama rohkem kui kunagi varem. See ajab mu hulluks. Õnneks ei pööra keegi järjekordsele Punasele teenijannale, jumalate jalge ees sibavale putukale mingit tähelepanu.
Suundun tagasi väljakule, käed lõdvalt, kuid tegutsemisvalmilt külgedel rippumas. Tavaliselt on see mu armastatuim tants – jalutada läbi kõige tihedamate rahvasummade, haarata rahakotte ja libistada sõrmi taskutesse justkui kärbseid püüdev ämblikuvõrk. Ma ei ole nii rumal, et seda siin üritaksin. Järgnen hoopis väljakul liikuvale rahvale. Muinasjutuline ümbrus ei pimesta mind enam ja vaatan sellest kaugemale – pragusid kivides ja varjudes peituvaid mustas mundris korrakaitsjaid. Võimatu Hõbedaste maailm hakkab pisut selgemat kuju võtma. Hõbedased vaatavad vaevu üksteisele otsa ega naerata kunagi. Kummalist elukat toitev telkitüdruk näib igavlevat ja kaupmehed isegi ei tingi. Vaid Punased on elava moega ning sööstavad paremat elu nautivate uimerdavate meeste ja naiste vahel ringi. Palavusest, päikesest ja värvikirevatest plakatitest hoolimata ei ole ma kunagi näinud nii külma kohta.
Mulle teevad kõige suuremat muret varikatuste alla või kõrvaltänavatesse peidetud mustad videokaamerad. Kodus leidub neid vaid paar, Korrakaitse eelpostil ja areenil, kuid siin on kogu turg neid täis. Kuulen neid ümisedes meelde tuletamas: siin jälgib keegi teine.
Rahvavool veab mind peatänavat mööda alla, kõrtsidest ja kohvikutest mööda. Hõbedased istuvad vabaõhukohvikus ja silmitsevad hommikujooki nautides mööduvat rahvast. Mõned põrnitsevad seintesse paigutatud või võlvkäikudes rippuvaid videoekraane. Igaühel näidatakse midagi erinevat, vanadest areenimatšidest uudiste ning eredavärviliste saadeteni, mida ma ei mõista ja mis kõik mu peas ühte sulavad. Kõrvades sumiseb ekraanide kime vingumine, kauge staatilise elektri heli. Ma ei mõista, kuidas nad seda taluvad. Kuid Hõbedased pilgutavad videote peale vaevu silma ja eiravad neid peaaegu täielikult.
Hall ise heidab mu peale helkivat varju ning ma leian end taas juhmis aukartuses ümbrust jõllitamas.