Ma reisin üksinda. Самюэль Бьорк. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Самюэль Бьорк
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Современные детективы
Год издания: 2017
isbn: 9789949596508
Скачать книгу
Wagneri aarialik sõjaõhutamine, Raveli impressionistlik emotsionaalne maailm. Munch kuulas klassikalist muusikat, et vabaneda nendest inimlikest tunnetest. Kui inimene oleks matemaatikaülesanne, oleks kõik olnud palju lihtsam. Ta tõmbas kähku üle abielusõrmuse ja mõtles Mariannele, oma eksnaisele. Juba kümme aastat möödas ja ikka ei suutnud ta sõrmust ära võtta. Naine oli talle helistanud. Võib-olla ta tahtis…

      Ei. Pulmad mõistagi. Pulmadest pidi naine rääkima. Neil on ühine tütar Miriam, kes abiellub. Praktilisi asju tuli arutada. Mitte muid asju. Holger Munch viskas sigareti autoaknast välja ja läitis uue.

      Ei joo ma kohv ega puutu ma alkoholi. Siis peaks ju pärgli päralt olema lubatud teha üks suits.

      Holger Munch oli olnud purjus ainult üks kord oma elus, neljateistkümneaastaselt isa kirsiveinist Larviku lähedal suvemajas, pärast seda korda ei ole ta alkoholi pruukinud. Ta ei tundnud vajadust, tal ei olnud selle järele isu. Talle ei oleks pähe tulnud teha midagi, mis võiks kahjustada halle ajurakke. Suits seevastu ja võib-olla üks burger oli midagi muud.

      Ta keeras sisse Stavi külalistemaja kõrvale Shelli bensiinijaama ja tellis peekoniburgeri eine, mida sõi pingil, kust avanes vaade Trondheimi fjordile. Kui kolleegid oleksid pidanud Holger Munchi kirjeldama kolme sõnaga, oleksid kaks neist tõenäoliselt iseloomustanud teda kui tüütult innukat. Õige oleks võib-olla viimane sõna, või natuke liiga hea. Kuid kindla peale tüütult innukas. Paks, meeldiv tüütult innukas sell, kes kunagi ei võta tilkagi alkoholi, armastab matemaatikat, klassikalist muusikat, ristsõnu ja malet. Natuke igavavõitu võib-olla, aga äärmiselt hea uurija ja õiglane juht. Polnud lugu, et ta ei tulnud kunagi kaasa väikesele õllele ega olnud leidnud endale naisterahvast, kui ta oma naine oli ta maha jätnud, eelistades üht Hurumi kooliõpetajat, kellel on aastas kaks kuud puhkust ja kes ei pea kunagi keset ööd üles tõusma, nii et ei võiks öelda, kuhu ta läheb. Kellelgi ei olnud nii suurt kuritegude lahendamise protsenti kui Holger Munchil. Seda teadsid kõik. Kõigile meeldis Holger Munch. Sellest hoolimata oli ta tagasi Hønefossis.

      „Ma ei degradeeri sind, ma viin su üle, nagu ma aru saan, võiks see sind rõõmustada, et sul on endiselt töö.”

      Ta oleks sel korral sealsamas Mikkelsoni kontori ees Grønlandis peaaegu koha üles öelnud, aga oli end kokku võtnud. Mida ta siis teeks. Hakkaks turvameheks?

      Holger Munch istus autosse tagasi ja sõitis mööda maanteed E6 Trondheimi poole. Ta süütas uue sigareti ja sõitis ringteed pidi ümber linna lõuna poole. Rendiautos oli GPS, aga ta ei lülitanud seda sisse. Ta teadis, kuhu ta läheb.

      Mia Krüger.

      Ta oli just vana kolleegi soojalt meenutanud, kui telefon jälle helises.

      „Munch kuuleb.”

      „Kus pagana kohas sa oled?”

      Mikkelson teises otsas, ärritatud, südameinfarkti äärel nagu tavaliselt. Kuidas see mees oli üle elanud kümme aastat Grønlandis šefi toolil, oli paljude jaoks müsteerium.

      „Ma olen autos, kus pagana kohas sina oled?” vastas Munch tuimalt.

      „Kuskohas autos? Kas oled kohal?”

      „Ei, ma ei ole veel kohale jõudnud. Minu lennuk maandus äsja, ma arvasin, et sa tead seda. Mida sa tahad?”

      „Ma tahtsin ainult kontrollida, et sa teed seda, mida me sinuga kokku leppisime.”

      „Mul on toimik kaasas ja ma tahan selle isiklikult üle anda, kui see on see, mida sa mõtled,” ohkas Munch. „Kas tõesti oli vaja saata mind ainult selle pärast siia? Kuidas on postiga? Ja me oleksime võinud kasutada kohalikku politseid.”

      „Sa tead väga hästi, miks just sina oled seal,” vastas Mikkelson. „Ja ma tahan, et sa teeksid seekord täpselt nii, nagu ma sulle ütlesin.”

      „Esiteks,” ohkas Munch ja viskas koni aknast välja. „Ma ei võlgne sulle midagi. Teiseks ei võlgne ma sulle midagi. Kolmandaks oled sa ise süüdi, et ei kasuta minu aju selleks, milleks seda kasutada saab, nii et võid oma suu kinni hoida. Kas sa tead, mis asjadega ma praegu töötan? Tahad kuulda, Mikkelson, millega ma töötan?”

      Teises otsas jäi hetkeks vaikseks. Munch naeris vaikselt endamisi.

      Kui Mikkelson vihkas midagi, siis oli see kelleltki teene palumine. Ta teadis, et Mikkelson on praegu rööpast väljas. Ja ta tundis rõõmu selle üle, et tema vana šeff oli sunnitud ennast valitsema ja see ei tulnud tal välja nii, nagu ta tahtis.

      „Olgu see sul tehtud.”

      „Aye, aye, sir,” Munch irvitas, saates väikese tervituse auto armatuurlauale.

      „Ära võta seda iroonilist tooni, Munch, helista mulle, kui sul on midagi.”

      „Seda ma teen. Ah jaa, ainult üks asi veel …”

      „Mis asi siis?” porises Mikkelson.

      „Kui ta on nõus, siis olen mina ka tagasi. Ei mingit Hønefossi enam. Ja mul on jälle meie vanad tööruumid Mariboesgatel. Me töötame politsei peakontorist väljaspool ja ma tahan, et mul oleks sama tiim, mis oli varem. Okei?”

      Hetkeks tekkis vaikus, enne kui vastus tuli.

      „See ei tule mingil juhul kõne alla. See on välistatud. Munch. See on …”

      Munch muigas ja pani telefoni käest, enne kui Mikkelson midagi öelda jõudis. Ta läitis sigareti, pani raadio uuesti mängima ja valis tee, mis viis Orkangeri poole.

      4

      Mia Krügeril olid diivanil kamina ees silmad kinni vajunud, pleed peale võetud. Ta oli unes Sigridit näinud ja ärganud tundega, et kaksikõde on ikka veel seal. Tema juures. Elus. Et nad on jälle koos, nagu nad alati olid olnud. Sigrid ja Mia. Mia ja Sigrid. Åsgårdstrandi herned kaunas, sündinud kaheminutilise vahega, üks hele, teine tume, nii erinevad ja siiski sarnased.

      Mia tahtis ainult tagasi unne vajuda, Sigridi juurde, aga ta sundis end üles tõusma ja kööki minema. Võtma suutäie hommikueinet, et alkoholitaset madalamal hoida. Kui ta samal moel jätkab, sureb ta enneaegselt ja see ei olnud sugugi päevakorral.

      18. aprill.

      Kümme päeva on jäänud.

      Ta pidi sellega hakkama saama, pidama vastu veel kümme päeva. Mia sundis end ära sööma kaht näkileiva viilu ja kaalutles, kas võtta peale klaas piima, kuid jäi klaasi vee juurde. Kaks klaasi vett ja kaks tabletti. Püksitaskust. Missugused, see ei mänginud rolli. Täna üks valge ja üks helesinine.

      Sigrid Krüger.

      Õde, sõbranna ja tütar.

      Sündinud 11. novembril 1979. Surnud 18. aprillil 2002.

      Palavalt armastatud. Sügavalt taga igatsetud.

      Mia Krüger istus diivanile tagasi, kuni tundis, et tabletid hakkavad mõjuma, need tegid ta tuimaks. Mingi kelme tema ja maailma vahel. Ta vajas seda praegu. Peaaegu kolm nädalat oli möödas, kui ta oli end vaadanud. Nüüd pidi ta järele andma, minema duši alla. Vannituppa teisele korrusele. Ta oli vältinud seda nii kaua, kui sai, ei tahtnud näha end suurest peeglist, mille eelmine omanik oli paigaldanud otse ukse taha. Ta oli lootnud leida kruvikeeraja, kõrvaldada selle haleduse. Ta tundis end piisavalt halvasti ja selleks, et tahta sellele veel kinnitust leida, ei olnud tal jõudu. Ei olnud jõudu millekski. Ainult tabletid. Ja dringid. Voolav vaalium soontes, väike naeratus veres. Oivaline kaitse kõigi okaste vastu, mis olid nii kaua temas ringi ujunud. Ta võttis julguse kokku ja läks trepist üles. Tegi vannitoa ukse lahti ja sai peaaegu šoki, kui nägi peeglis oma kuju. See ei olnud tema. See oli keegi teine. Mia Krüger oli alati olnud sale, aga nüüd nägi ta välja haige. Ta oli alati olnud terve. Alati tugev. Nüüd ei olnud temast peaaegu midagi järel. Ta võttis kampsuni seljast ja teksased jalast ja jäi ainult pesuväel peegli ette seisma. Aluspüksid lotendasid ta keha ümber. Kogu liha kõhu ja puusade ümbert oli kadunud. Ta libistas käe ettevaatlikult üle roiete, mis olid naha all näha. Neid võis selgesti kompida. Loendada kõiki. Ta sundis end peeglile lähemale