„Mul ei ole arve, kui paljudel me lasime seda testi teha, aga me ei olnud kunagi saanud säärast tulemust nagu see. See tüdruk on midagi täiesti erilist,” oli Yttre seletanud, ikka veel uhke ja õhinas.
Holger Munch oli kohanud teda ühes kohvikus tavapärasel kohtumisel väljaspool politseimaja. Mia Krüger. Ainult mõni aasta üle kahekümne, valge džemper ja mustad püksid. Tumedate viltu lõigatud juustega ja kõige selgemate siniste silmadega, mida ta iial oli näinud. Tema liigutustes, viisis, kuidas ta rääkis, oli midagi silmatorkavat. Kuidas ta silmad reageerisid tema esitatud küsimustele. Jäi mulje, nagu oleks tüdruk teadnud, et ta oli siin selleks, et teda proovile panna, aga ta vastas siiski viisakalt, tilluke säde silmis: „Kas sa arvad, et ma olen rumal?”
Ta oli mõni nädal hiljem Miale kooli järele läinud, Yttre heakskiidul, kes oli uhkelt kõik paberid korda ajanud. Ei olnud ühtki põhjust kauem koolipingis istuda. See tüdruk oli kõik vajaliku juba omandanud.
Munch muigas endamisi ja läks maja poole. Välisuks oli praokil, aga naisest ei olnud kusagil elumärki näha.
„Hallo! Mia?”
Ta koputas uksele ja tegi paar ettevaatlikku sammu, astudes esikusse. Äkki torkas talle pähe, et kuigi nad olid töötanud koos hulga aastaid ja olid mingil määral sõbrad, ei olnud ta kordagi tema kodus käinud. Ta tundis end korraga sissetungijana ja jäi natukeseks esikusse seisma, enne kui ta kõhklevalt astus veel paar sammu edasi. Ta koputas ühele pooleldi lahtisele uksele ja astus elutuppa. Ruum oli tagasihoidlikult sisustatud, vana diivan, mõni pulkseljatoega tool, nurgas kamin. Kõik nägi välja kuidagi kummaline, see peaaegu ei olnud nagu kodu, oli pigem peatuspaik, ühtegi fotot ega isiklikku asja ei olnud kusagil näha.
Võib-olla oli Munch eksinud. Et Mia ei elanudki siin. Oli viibinud siin ainult lühikese aja, sõitnud edasi, peitnud end teise kohta.
„Hallo, Mia?”
Munch läks edasi kööki ja hingas mingil määral kergendatult. Akna all köögikapil seisis suur kohvimasin, üks neist moodsatest, mida tavaliselt võis näha kohvibaarides, mitte inimeste juures kodus. Ta muigas habemesse. Nüüd oli ta kindel, et ta oli õiges kohas. Mia Krügeril ei olnud palju pahesid, aga kui oli midagi, ilma milleta ta hakkama ei saanud, siis oli see hea kohv. Ta ei osanud öelda, mitu korda oli Mia haistnud tema juures tööl kohvilõhna ja kirtsutanud nina: „Kuidas sa suudad juua seda lurri, kas sul süda pahaks ei lähe?”
Munch läks köögikapi juurde ja puudutas läikivat kohvimasinat. See oli külm. Seda ei olnud hiljuti kasutatud. See ei pruukinud midagi tähendada. Ta võis ikka veel kusagil läheduses olla. Aga midagi oli, mis ei klappinud. Ta ei osanud näpuga näidata, aga midagi oli. Ta ei suutnud kiusatusele vastu panna ja heitis pilgu kappidesse ja sahtlitesse.
„Hallo! Mia, kus sa oled?”
10
Mia Krüger ärkas nõksatades ja tõusis voodis istukile.
Majas oli keegi.
Mial ei olnud aimu, kuidas ta oli maandunud teisel korrusel, ei suutnud meenutada, et ta oli pikali heitnud ja riidest lahti võtnud, aga nüüd ei mänginud see rolli. Keegi oli majas. Ta oli kuulnud alt köögist hääli. Pudelid kapist väljas põrandal. Ta hüppas voodist välja, tõmbas teksapüksid jalga ja T-särgi selga, pistis käe aluspesusahtlisse ja tõmbas välja püstoli, väikese Glöck 17. Mia Krügerile ei meeldinud püstolid, aga ta ei olnud rumal. Ta hiilis paljajalu üle magamistoa, tegi esikus akna lahti ja ronis välja väikesele katusele. Ta tundis paljastel õlgadel külma tuult ja taipas järsku, et on ärkvel. Ta oli kaua maganud. Oli näinud und Sigridist ja nisukollasest põllust. Nad olid jooksnud üle põllu. Sigrid lendlevate juustega tema ees, nagu aeglases filmis.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.