Külm Kui Jää. Anne Stuart. Читать онлайн. Newlib. NEWLIB.NET

Автор: Anne Stuart
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Серия:
Жанр произведения: Зарубежные любовные романы
Год издания: 2017
isbn: 9789949203833
Скачать книгу
kajut oli suur sviit, mis kuulus pigem viietärnihotelli kui jahi juurde. Hiiglaslik voodi võttis enda alla veerand tuba ning kandilisest aknast avanes vaade kergelt õõtsuvale ookeanile. Genevieve tõmbas kardinad ette.

      Ta oli tükk aega duši all, lihtsalt asja uudsuse pärast, ja poputas end pisut. Ta oli viimaks ometi nende väikeste mugavustega harjunud – lapsepõlv täis raha lugemist ja väliselt jõukuse teesklemist oli nii täielikult pöördunud, et see lõbustas teda mõnikord. Kes oleks võinud arvata, et hea kasvatuse saanud, lootusetult vaene väike Genny Spenser saab end lõpuks niimoodi poputada? Noveau pauvre’ks1 olemisest oli midagi kasu ka olnud. Raha, mis tema röövelparunitest esiisad olid kokku kogunud, oli ammu läinud, ning alles oli vaid privileegide saamise ootus, ilma et selle ostmiseks oleks raha olnud. Mitte et tema vanemad oleksid seda iialgi tunnistanud. Avalikkuse ees olid nad ikka Spenserid, ühiskondlikus mõttes kõrgemal neist, kes pidid elatise teenimiseks tööl käima. Lekkiva katuse, suletud majatiibade, umbrohtu täis sissesõidutee ja tühjade tubadega majas sõid nad aga juustuga pakimakarone, mida ema vastu tahtmist valmistas.

      Neil vedas, et neil katus pea kohal oli. Genevieve’i mustast lambast isa oli ainuke Spenser, kes nende perekonna poolelt alles oli, aga enne tema surma oli maja juba Rhode Islandi osariigi valduses. Nii oli mees lihtsalt müünud ära kõik, mis sai – kogu ümbritseva maa, iga mööblitüki, mis midagi väärt oli. Kunstiteosed olid juba eelmised põlvkonnad röövinud ja vanaema oli ellu jäänud oma ehteid müües. Selleks ajaks kui Genevieve’i vanemad majja sisse kolisid, oli müügiks väga vähe alles jäänud.

      Loomulikult ei tohtinud keegi külla tulla, sest siis oleks saladus ilmsiks tulnud. Nad olid pidevalt suurte ümberehitustega ametis, nagu tema vanemad ütlesid, korraldades seltskondlikke üritusi restoranides või golfiklubis. Ning Genny ja tema õde sõid selle eest maksmiseks nädal aega võileibu ja kartulikrõpse.

      Nüüd võis ta osta, süüa ja kanda ükskõik, mida tahtis. Mõni ime, et tal olid need neetud seitse lisakilo – liiga palju oli mõnusid, millest osa saada. Kui tema halastamatult sale ema oleks elus, tunneks ta oma tütre üle õudu.

      Aga tema vanemad olid surnud, maja läinud ning Genevieve Spenser teenis Roperi, Hyde’i, Camui ja Fredericksi juures tohutult hästi. Ta kuulub Harry Van Dorni suguse mehe juurde, oleks ema öelnud, kuigi ta oleks mehe poliitiliselt korrektsete tehaste peale nina krimpsutanud. Ema meelest oli ainus vastuvõetav raha saamise viis see pärida. Isa oleks lihtsalt uue klaasi viskit võtnud.

      Duširuum oli hiigelsuur, suutes olla nii maitsekas kui ka toretsev, ning Genevieve lasi veel pisut oma kehast pingeid välja viia. Ta mõtles enne Harry juurde naasmist võtta veel ühe rahusti, kuigi siis pidi ta veinijoomist jälgima. Ja ta kavatses magada üksinda selles luksuslikus voodis, kindlasti astronoomiliselt mõnusate Egiptuse puuvillast linade vahel ning homme õhtul kavatses ta magada maas magamiskotis. Ja on siis palju õnnelikum.

      Väljas hakkas pimedaks minema, kui ta duši alt tuli, ning ta nägi läbi õhukeste kardinate rannikutulesid. Ta polnud kindel, kas need rahustasid teda, andes märku, et maa on lähedal, või tuletasid meelde, et ta ei ole seal, kuid ta jättis kardinad sellegipoolest ette, kui ta vahetas riided ja tiris nendelt ära hinnasilte, mis olid külge jäetud. Number kaheksad. Genevieve ei teadnud, kas tunda ärritust või kergendust.

      Ta sirutas käe tabletipurgi järele ja viskas endale kaks tabletti suhu. Küllap muutis ookean teda paranoiliseks ja rahutuks ning pani tundma, et miski oli kuidagi mäda. Aga tabletid pidid selle tunde kadumise eest hoolt kandma ning pärast homset saab ta need ära visata. Või vähemalt ära pakkida, kuni ta peab linna ja enda valitud elustiili juurde naasma.

      Genevieve vajus ühte hiiglaslikku tugitooli, sulges silmad ja ootas, et zen’ilik rahu teda haaraks. Kõik saab korda. Kõik saab imekena olema. Ja siis ta lahkub.

      Naine on kenake, mõtles Harry Van Dorn, jälgides teda oma magamistoas televiisorist. Pisut liiga pontsakas oma riiete jaoks, aga paljalt oli ta täpselt paras. Ta oli tüdinud piitspeenikestest modellidest, kes olid väsimatud.

      Aga samas oli see mehe jaoks normaalne. Ta oli impulsiivne ja tema keskendumisvõime oli lühike. Kui tal tekkis millegi suhtes kinnisidee, siis nautis ta seda üleliia ja peagi kaotas huvi. Ta oli proovinud neitseid, vanemaid naisi, inetuid naisi ja nägusaid mehi. Kõige kauemaks oli ta jäänud pidama laste juurde, aga nad kippusid liiga palju nutma, ja isegi kui ta leidis kellegi hea, kippusid nad kahjuks vanemaks saama ja üle üheteistaastastest ta ei hoolinud.

      Modellieelistus oli olnud hea alternatiiv – see oli ühiskondlikult vastuvõetav, isegi julgustatud ja tal polnud nende ligitõmbamisega probleeme. Tema oli täpselt samasugune trofee nagu nemad ning suhted olid mõlemale poolele kasulikud.

      Ainuke probleem seisis selles, et ta ei saanud naistele kallist hinda maksmata haiget teha. Nad teenisid oma kehaga elatist ning igasugused armid, murtud luud või sinikad vähendasid nende väärtust. Ühega oli Van Dorn pisut liiale läinud ja seejärel püüdnud teda ära osta. Naine oli keeldumisega teinud väga ränga vea ning keegi polnud pidanud imelikuks, et anorektikust supermodell leiti väikesest Prantsuse lossist nälga surnuna.

      Aga see oli minevik. Van Dorn vaatas Genevieve Spenseri kreemikat, kaunist nahka ning teadis, et saab naise endale. Tema advokaadid oskasid asju kinni mätsida ning kui ta teebki vea, läheb pisut üle piiri, tema nahk päästetakse. Ei, preili Genevieve Spenser oli lausa kingitus universumilt, samuti nagu need lepingud, mis ta oli kaasa toonud. Need, mis katkestasid tema sidemed osa oma kõige tulusamate naftaväljadega. Nendega, mis umbes kahe nädala pärast pidid õhku lendama.

      Tema õnnenumbri Seitsme Reegel. Seitse katastroofi, mis paiskavad finantsmaailma pahupidi nii, et tark mees oskab selle pealt kasumit teenida. Ja Harry Van Dorn pidas end targaks meheks. Naftaväljade hävitamine oli number kolm ja miski ei saanud seda takistada. Miski ei takista teda.

      Kuni tal on kõik, mida ihkab.

      Ja selle puhul oli hea see, et ta ihkas alati enamat.

      3

      Muidugi pidi see täna öösel toimuma, mõtles Peter tigedalt, sulgedes suhtlusvahendi, mis oli nii uudne, et sellel polnud veel nimegi. Madame Lambert’ilt oli tulnud käsk – ootamisaeg oli möödas ja täna öösel pidi asi pihta hakkama. Vangerdamisruumi polnud, keskööl, kui sadamapatrullis on meeskondade vahetus, võtavad nad Harry Seitse Surmapattu üle ja kaovad. Kurss oli juba ammu paika pandud ning rooli taga olevad mehed olid ühed parimad. Keegi ei leia neid, isegi mitte parimate valvesüsteemidega.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      Noveau pavre pr. k. – uusvaene. –Tõlk.

/9j/4AAQSkZJRgABAQEAtgC2AAD/2wBDAAEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQH/2wBDAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQEBAQH/wAARCAMgAigDASIAAhEBAxEB/8QAHwAAAAUFAQEAAAAAAAAAAAAAAAQFBggCAwcJCgEL/8QAYhAAAQMCBQIDBQUGBAQCAwEhAQIDBAURAAYHEiExQQgTUQkUImFxFTKBkaEKI7HB0fAWQlLhFyRi8TNyGCWCkqImNDU5Q1M3OFR1d

<p>1</p>

Noveau pavre pr. k. – uusvaene. –Tõlk.