Kuidas see mõttetu mees teab, et talle meeldib ristsõnu lahendada? Sulepeaga? See oli pühapäevane leht, seal oli nädala kõige keerulisem ristsõna ja Genevieve ei kõhelnud. Mingil seletamatul põhjusel näis talle, nagu oleks Peter Jensen talle väljakutse esitanud ning ta oli väsinud ja närviline ja tahtis olla ükskõik kus, ainult mitte Harry Van Dorni ääretult suurel toretseval jahil. Vähemalt hoiab ristsõna ta mõtteid eemal veest, mille keskel ta lõksus viibib.
Genevieve oli just lõpetamas, kui üks salongi ustest avanes ja ukseava täitis pikk inimkogu. See oli olnud eriti keeruline ristsõna – lõpuks oli Genevieve Will Wengi, Margaret Farrari ja Will Shortzi külmalt neednud, kuid ta pani lehe kõrvale ja tõusis silmapaistva väärikusega.
Kuid see kadus kohe, kui mees ette astus ning ta taipas, et see oli vaid taas Peter Jensen. Mees heitis pilgu kokkumurtud lehele ja Genevieve teadis kohe, et tema üliviisakas pilk keskendub ühe sõna tühjadele ruutudele, mida ta polnud suutnud leida. “Härra Van Dorn on valmis teid nüüd vastu võtma, preili Spenser.”
Oligi juba aeg, mõtles Genevieve. Jensen astus kõrvale, et lasta ta endast ette ning teda tabas hetkega vapustus, taibates, kui pikk mees on. Genevieve oli oma naeruväärsete kontsadega tubli meeter kaheksakümmend kolm pikk ning Jensen oli ikkagi temast palju pikem. Mees oleks võinud kajuti imetillukeseks muuta, aga teda oli ikkagi seal vaevalt märgata.
“Enigma,” pomises Jensen, kui Genevieve temast möödus.
“Kuidas palun?” küsis naine üllatunult.
“See sõna, mida te ei leidnud. See on enigma.”
Muidugi, seda see oli. Naine surus hetkega tekkinud ärrituse maha; see mees käis talle mitte mingil tajutaval põhjusel närvidele. Ta ei pea seda rolli enam eriti kaua mängima, tuletas ta endale meelde. Pane Harry Van Dorn paberitele alla kirjutama, flirdi vajadusel pisut ning mine siis tagasi tillukesele lennuväljale ja vaata, kas saad varasema lennuga Costa Ricasse sõita.
Ere päike oli pimestav, kui ta tekile astus ning enam ei saanud teeselda, et ta on saarel, vesi ümberringi sätendamas. Pilku tõstes nägi ta hiiglaslikku jahti – mis polnud häärber, vaid ookeaniaurik – ja järgnes Peter Jenseni täpsetele sammudele poole jahi peale, kuni mees peatus. Genevieve läks temast mööda, heites assistendi peast, kui ta vaatas hiilgavat Harry Van Dorni, üht maailma seksikaimat miljardäri.
“Preili Spenser,” lausus mees diivanilt tõustes mahlaka ja võluva texase aktsendiga. “Palun vabandust, et teil oodata lasin! Te tulite nii kaugele ainult minu pärast ja mina jätsin teid jalgu puhkama, samal ajal kui ise paberitööga tegelen. Peter, miks sa mulle ei öelnud, et preili Spenser siin on?”
“Andke andeks, härra. See lipsas mul vist meelest.” Jenseni hääl oli ilmetu, tuim, kuid Genevieve pööras end siiski mehele pilgu heitmiseks ringi. Miks too küll ei öelnud Van Dornile, et ta siin on? Lihtsalt selleks, et ebameeldiv olla? Või lükkas Van Dorn lihtsalt süü assistendi kaela, sest teadis, et võib seda teha?
“Pole hullu,” sõnas Van Dorn ettepoole liikudes, võttis Genevieve’i käest kinni, nagu see oleks kõige loomulikum tegevus maailmas, ja viis ta tagasi kajutisse. Ta oli selgelt füüsiline mees, selline, kellele meeldis inimesi suhtlemise ajal puudutada. See oli oluline osa tema karismast.
Kahjuks ei meeldinud Genevieve’ile, kui teda puudutati.
Aga klient on klient, seepärast manas ta lihtsalt ette veel säravama naeratuse ning lasi mehel end viia valge nahkkattega pingini, unustades ebameeldiva väikese mehikese, kes oli ta sinna toonud. Kui välja arvata tõsiasi, et too ei olnudki nii väga väike. Sellest polnud midagi – Jensen oli juba kadunud.
“Ärge pange Peterit tähele,” lausus Harry Genevieve’ile pisut liiga lähedale istudes. “Ta kipub mind väga kaitsma ning arvab, et iga naine ajab mu raha taga.”
“Mina tahan vaid, et te paarile dokumendile alla kirjutaksite, härra Van Dorn. Ma ei tahaks kuidagi rohkem teie aega röövida…”
“Kui mul pole kauni noore naise jaoks aega, siis ma olen küll üsna haledas seisus,” lausus Harry. “Peter tahab vaid, et ma tööd rügaksin, samas kui mina usun lõbutsemisse. Ma kardan, et teda naised eriti ei huvita. Samas kui mind huvitavad nad liigagi palju. Ja teie olete väga kena. Öelge, mis tähtkujust te olete?”
Mehel oli õnnestunud naist täiesti ootamatult tabada. “Mis tähtkujust?”
“Astroloogilisest. Mulle meeldib ebausk. Sellepärast ma paningi jahile nimeks Seitse Surmapattu. Seitse on minu õnnenumber, on seda alati olnud. Ma tean, et see new age’i jamps ei tähenda tühjagi, aga mulle meeldib sellega mängida. Nii et tehke mulle seda heameelt. Pakun, et te olete kaalud. Kaalud on kõige paremad juristid – nad muudkui hindavad ja kaaluvad.”
Tegelikult oli Genevieve sõnn, tõusumärgiga skorpionis – tema teismeea sõber Sally oli lasknud talle kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks sünnikaardi koostada ning see väike pisiasi oli talle meelde jäänud. Aga tal polnud mõtteski jõuka kliendi illusioone purustada.
“Kuidas te ära arvasite?” küsis ta, hoides imetlust hääles usutaval tasemel.
Harry naer oli soe ja meldiv ning Genevieve hakkas taipama, miks inimesed teda nii võluvaks pidasid.
Ajakiri People polnud valetanud – mees oli imekena. Tugevalt päevitunud nahk, selged sinised silmad, sügavad naerukurrud neid ümbritsemas, päikesest pleekinud paksud blondid juuksed, mis andsid talle pisut räsitud Brad Pitti välimuse. Temast kiirgus soojust, sarmi ja seksuaalsust, laiast poisilikust naeratusest, flirtiva pilgu ja tugeva lihaselise kehani välja. Harry oli nägus, võluv ning iga õige naine oleks temast huvitatud olnud. Genevieve’il polnud sellest sooja ega külma.
Kuid tal oli täita ülesanne ning ta teadis, et üks talle antud sõnatutest käskudest oli anda sellele väga tähtsale kliendile kõik, mida too tahab. See poleks olnud esimene kord kaaluda kellegagi magamist ärilistel põhjustel. Genevieve teadis väga hästi, et see tegi temast pragmaatiku. Ta oli seda seni vältinud, aga varem või hiljem peab ta olema vähem nõudlik ja praktilisem. Kui tuleb välja, et ta peab Harry Van Dorniga magama, et mees mõnele paberile alla kirjutaks ja tema saaks siit kaduda… noh, Roperi ja partnerite juures töötades oli ta pidanud palju raskemaidki kohustusi täitma.
Kuid Genevieve teadis, kuidas asjad käivad. Äriasjade juurde ei jõua nad enne, kui kõik seltskondlikud viisakused on läbi võetud, ja ühe teksaslasega võis selleks kuluda tunde.
“Ärge pange Peterit tähele,” kordas mees. “Ta on Jäär, väga paljutõotava sünnikaardiga, muidu ma teda siin ei hoiaks. Kahekümnes aprill, kui täpne olla. Ta on neetult sünge, aga teeb oma tööd hästi.”
“Kas ta on teie juures kaua töötanud?” küsis Genevieve, mõtiskledes, millal Harry käe tema põlvelt küll ära võtab. Head käed – suured, päevitunud, hoolika maniküüriga. Teda võisid hullemadki käed puudutada. Näiteks tolle libeda Peter Jenseni omad.
“Oh, näib, et terve igaviku, kuigi tegelikult on ta minu juures olnud vaid paar kuud. Ma ei tea, kuidas ma temata toime tulin – ta teab minust ja mu elust rohkem kui mina ise. Aga teate küll selliseid mehi – nad suhtuvad oma ülemustesse pisut liiga omandihimuliselt. Kuulge, ma ei taha terve pärastlõuna Peterist rääkida – ta on umbes sama huvitav kui muru kasvamise jälgimine. Räägime teist, ilus daam, ja sellest, mis teid siia tõi.”
Genevieve hakkas kätt mapi poole sirutama, kuid mees asetas oma suure kämbla tema käele ja naeris kergelt. “Põrgu need äriasjad. Meil on selleks aega küll. Ma tahtsin küsida, mis teid Roper ja partnerite suguste vanade peerude advokaadibüroosse viis? Rääkige mulle oma elust, mida armastate, mida vihkate, ja eelkõige öelge, mida te soovite, et mu kokk õhtusöögiks teeks.”
“Oi, ma ei saa jääda. Ma pean Costa Rica lennukile jõudma.”
“Oi, aga te ei saa jääda,” ahvis Harry teda. “Mul on igav ja ma tean, et teie kolleegid tahaksid, et te mind lõbustaksite. Mul pole lõbus seni, kuni