Tänusõnad
Ma ei oleks sellega hakkama saanud, kui Jill Barnett ja Barbara Samuel poleks mu kätt hoidnud ja mind idioodiks olemise pärast sõidelnud. Pean tänama Bastieni mulle inspiratsiooniks olemise eest, saatma õhusuudluse Clive Owenile ning andma edasi erilised tänusõnad kõigile, kes armusid minu raamatusse “Black Ice”. Ma olen viimaks ometi saamas üle kinnisideest mitte kirjutada omavahel seotud raamatuid ja mul pole kunagi nii lõbus olnud.
1
Genevieve Spenser kohendas oma neljasajadollarilisi päikeseprille, silus läikivat, laitmatut juuksekrunni ning astus ereda Kariibi mere päikese all kaatrisse. Oli aprilli algus ning pärast pikka, külma, märga talve New York Citys oleks ta pidanud sinakasrohelisel veel tantsisklevaks kauniks päikesepaisteks valmis olema. Kahjuks polnud tal selle hindamiseks tuju. Esiteks ei tahtnud ta seal olla. Tal oli kuuenädalane puhkus Roper, Hyde, Camui ja Fredericksi advokaadibüroost ja ta oli oodanud midagi hoopis erisugust. Kahe päeva pärast pidi ta olema Costa Rica vihmametsades ilma meigivahendite, kontaktläätsede, kõrgete kontsade ja ootusteta, millele oleks pidanud vastama. Ta oli olnud nii valmis endalt kaitsvat kilpi heitma, et see viimane ülesanne tundus kohutava koormana, mitte lihtsa asjana, mida see tegelikult oli.
Kaimanisaared jäid Kesk-Ameerikasse minnes tee peale. Mõnes mõttes. Ja üks lisapäev ei muuda midagi, oli Walter Fredericks öelnud. Pealegi, milline vitaalne, vallaline, kolmekümneaastane naisterahvas keeldub veetmast kas või natuke aega ajakirja People aasta seksikaima mehega miljardäride kategooriast? Harry Van Dorn oli imekena, võluv, hetkel vallaline ning advokaadibürool, mis esindas Van Dorni Fondi, oli vaja, et ta mõnele paberile alla kirjutaks. See sobis kõigile suurepäraselt. Õnnelik juhus.
Genevieve just nii ei arvanud, aga ta hoidis suu kinni. Ta oli Walt Fredericksi tiiva all oldud paari viimase aastaga diplomaatiat ja taktitunnet õppinud.
Ta võttis kapist kahvatuhalli Armani kostüümi, libistas jalga seitsmesajadollarilised Manolo Blahniki kingad, mille ostmisel ta polnud silmagi pilgutanud – kingad, mis panid jalad valutama, lasid tal tornina meeste kohal kõrguda ning sobisid vaid selle Armani kostüümiga. Kui ta oli need poest koju viinud, oli ta oma töömaailmast piisavalt kauaks väljunud, et hinnasilti vaadata ja nutma puhkeda. Mis oli juhtunud idealistliku noore naisega, kes oli võtnud kindlaks põhimõtteks veeta oma elu inimesi aidates? Päästjaga, kes kulutas raha rõhutute, mitte disainerirõivaste peale?
Kahjuks teadis ta vastust ega tahtnud selle peale pikemalt mõelda. Ta oli oma rangelt kontrollitud elus õppinud vaatama pigem tulevikku, kui minevikku. Kingad olid kaunid ja ta ütles endale, et on need ära teeninud. Ja ta oli need Harry Van Dorniga kohtumiseks osana kaitsekilbist kaasa võtnud.
Need ei muutnud kaatrisse ronimist lihtsamaks, aga tal õnnestus seda aimatava graatsiaga teha. Genevieve vihkas jahte. Ta oli harva merehaige, aga ta tundis end seal alati pisut lõksus olevana. Ta nägi Van Dorni jahi tohutut valget kogu kauni horisondi taustal. See nägi välja pigem mõis kui jaht ning ehk suudab ta ümbritsevat merd lihtsalt eirata ja teeselda, et nad viibivad vaid peenes restoranis. Genevieve oskas hästi ebameeldivaid fakte eirata – ta oli enda kogemusest õppinud, mida ellujäämiseks teha tuleb.
Ja selleks tööks pidi kuluma vaid paar tundi. Ta laseb Harry Van Dornil endale süüa pakkuda, paneb ta kirjutama alla paberitele, mille oli õhukeses nahkmapis kaasa võtnud, ning kui ta on korraldanud nende viimise New Yorki, on ta vaba. See on vaid tundide küsimus – ta tundis end tobedalt närvilisena. Päev oli liiga kaunis, et teda säärane halvaendeline tunne peaks valdama. Ereda Kariibi mere päikese all ei võinud sellele kohta olla.
Rahustid olid tema tillukeses käekotis. Harry Van Dorni meeskond oli pannud ta mugavalt istuma, klaas jääteed käes. Oli piisavalt lihtne üks kollane tablett salamisi välja võtta ja alla neelata. Ta oli peaaegu kavatsenud need New Yorki jätta – ta ei arvanud, et tal rahusteid vihmametsas vaja läheb, aga õnneks oli ta viimasel hetkel ümber mõelnud. Tablett pidi mõne minuti pärast toimima, aga seni suudab ta puhtalt tahtejõu abil sõidu üle elada.
Genevieve oli ka varem jahtidel käinud – Roper ja partnerid olid spetsialiseerunud mitmete heategevusfondide juriidilistele asjaajamistele ning rahas polnud küsimus. Genevieve oli vahetanud avaliku kaitsja ametikoha advokaaditöö vastu erafirmas ning lootnud, et spetsialiseerumine heategevusfondidele on piisavalt lähedane auväärt tööle, et rahustada oma liberaalset südametunnistust. Tema illusioonid olid kiiresti purunenud – fondid olid vaid rikastele katteks maksuameti tarvis, et kulutada sama palju raha annetajate nimesid ülistades ning sõpradele mõnusaid töökohti andes, mitte tegelikult heategevusega tegeldes, aga selleks ajaks, et seda mõista, oli juba hilja ja Genevieve oli asjas sees.
Harry Van Dorni õõtsuv palee Seitse Surmapattu oli veelgi uhkem kui naisele oli seni paistnud ning ta teadis kindlalt, et selle omanik oli Van Dorni Fond, mitte Harry isiklikult – kena viis midagi maksudest maha arvata. Genevieve astus pardale, tema üheksasentimeetrised kontsad jäid täiuslikult püsima ning ta silmitses tekki, hoides ilmet ükskõiksena. Kui veab, on Harry Van Dorn liialt ametis miniatuursel golfirajal, mida ta laevaninas märkas, et kulutada mitte liiga palju aega advokaadile, kes oli pelgalt Roperi, Hyde’i, Camui ja Fredericksi täiuslikult hoolitsetud käskjalg. Pagan, tal polnud selleks tuju.
Genevieve manas Chaneli huulepulgalt värvi saanud suule harjutatud, professionaalse naeratuse ning astus hiiglaslikku jahedasse ruumi, mis oli kaunilt must-valgelt möbleeritud, kõikjal peeglid, mis muutsid ruumi näiliselt veelgi suuremaks. Ta nägi enda peegelpilti vähemalt kolmest suunast. Ta oli juba hommikul enne lahkumist oma välimuse üle vaadanud. Noor naine, pisut üle kolmekümne, pikad blondid juuksed korralikult seatud, helehall kostüümijakk täiuslikult õlgadelt langemas, varjates need seitse lisakilo, mida Roper ja partnerid heaks ei kiitnud, nagu ta teadis. Ka Genevieve ei kiitnud seda heaks, aga ükskõik millise dieedi pidamine ja trenn ei tundunud seda muutvat.
“Preili Spenser?” Naisel kulus hetk, et ta silmad harjuksid vee kohal sirava päikese asemel suure toa hämarama valgusega ning ta nägi vaid mingi mehe hägusat kuju teisel pool ruumi. Häälel oli kerge briti kõrgema klassi aktsent, seega teadis Genevieve, et see pole Harry. Harry Van Dorn oli pärit Texasest ning tema hääl ja iseloom olid sellele vastavad. Mees astus sammu tema suunas, jõudes vaateulatusse. “Mina olen Peter Jensen, härra Van Dorni assistent. Ta saabub mõne hetke pärast. Kas mina saan seni midagi teha, et te end mugavalt tunneksite? Ehk pakun midagi juua? Soovite ajalehte?”
Genevieve polnud kaua mõelnud sõnale “lipitsev”, arvatavasti sellest ajast peale, kui ta oli sunnitud Charles Dickensit lugema, aga see sõna sobis Peter Jenseni kohta täiuslikult. Mees oli üliviisakas ja kohutavalt tagasihoidlik ning isegi briti aktsent, mis tavaliselt tähelepanu äratas, tundus olevat vaid osa täiusliku assistendi olemusest. Tema nägu oli mittemidagiütlev, tal olid üle pea kammitud väga tumedad juuksed ja traatraamidega prillid. Kui Genevieve oleks sellest mehest tänaval möödunud, poleks ta vaevunud tema poole vaatamagi. Ta tegi seda vaevu ka praegu.
“Jäätee ja New York Times, kui teil on,” ütles naine, istudes nahkkattega pingile ja asetades mapi enda kõrvale. Ta ristas jalad ja vaatas oma kingi. Need olid viimset kui penni väärt, arvestades, kui ilusaks need tema pikad jalad muutsid. Ta tõstis pilgu ning nägi, et ka Peter Jensen silmitses neid, kuigi naine kahtlustas, et meest paelusid kingad, mitte tema jalad. Mees ei tundunud olevat sellist tüüpi, keda huvitavad naisterahva jalad, ükskõik kui kaunid need ka pole, seetõttu tõstis Genevieve jalad kiiresti ristasendist tagasi ja pani need silma alt ära.
“Mul kulub vaid üks hetk, preili Spenser,” lausus mees. “Seniks aga tundke end mugavalt.”
Assistent kadus, vaikne nagu vaim, ja Genevieve raputas endalt ärevustunde. Ta oli tunnetanud Van Dorni tühise mulje jätnud abilise hukkamõistu – mees oli arvatavasti heitnud ühe pilgu tema kingadele ja teadnud, kui palju ta oli nende peale kulutanud. Tavaliselt avaldas selline asi Jenseni positsioonil olevale inimesele muljet, Genevieve oli neis kingades astunud ühte eriti peenesse Park Avenue poodi ning talle oli tundunud nagu oleksid kõik töötajad tema ümber koondunud, teades, et naine, kes kulutas nii palju kingade peale, ei kõhkle ostmast ka niisama karjuva summa eest nende ülepaisutatud hindadega butiigis.
Ja seda ta oligi teinud.
Genevieve valmistas end Peter Jenseni naasmiseks ette. Selle asemel ilmus välja mundris stjuuard, kaasas