Ja näha und…. Richard Matheson

hüüdis mu teadvus. Ma aga ei saanud oma sõnu tagasi võtta. See oli ülestunnistus.

      Võitlesin selle vastu, püüdes seda alla suruda, keskendudes Annile ja Ianile. Küsimus, mida ma polnud esitanud, seisis aga mu ees ja ma ei suutnud seda peatada. Mis siis, kui too mees rääkiski tõtt? Mis siis, kui see polnudki unenägu?

      Püüdsin taganeda. See oli võimatu, sest tee oli kinni. Hakkasin raevukalt vastu. Mis tähtsust on sellel, kui ma tõesti nii mõtlesin? Et see võimalus mulle tõesti pähe tuli? Polnud ju mitte mingeid tõendeid peale selle põgusa mõtte.

      Olgu pealegi. Hakkasin kättemaksuhimuliselt oma mõtteid ümber lükkama. Hakkasin oma keha puudutama ja torkima. Kas see on surm? küsisin ma põlglikult. Ihu ja luud? Naeruväärt! Võib-olla polnud see tõesti unenägu – niipalju olin valmis järele andma. Aga kindlasti polnud see surm.

      Näis, et need vastuolulised mõtted kurnavad mu välja. Keha tundus mulle jälle raskena nagu kivi. „Kas jälle?” mõtlesin ma.

      Ükskõik. Lükkasin selle mõtteist välja. Heitsin oma voodipoolele pikali ja vaatasin Anni. Väga häiriv oli lamada tema kõrval, vaadata talle otse näkku ja näha, kuidas ta vaatab minust läbi nagu aknast. Sule silmad, mõtlesin ma. Sulgesingi. Peida end unne, ütlesin endale. Mingeid tõendeid pole igatahes olemas. See võib ikkagi olla vaid unenägu. Aga jumal, taevane valitseja, kui see siiski on unenägu, siis vihkasin ma kõike, mis oli sellega seotud. „Palun teid,” anusin ma kõrgemaid jõudusid – ükskõik keda, kes võinuks mind kuulda, „päästke mind sellest õudsest lõputust luupainajast.”

      Tean, et olen ikka veel olemas!

      Hõljusin kõrgustes, nagu oleks mind hääletusse, kõike endasse neelavasse tühjusesse üles riputatud, mõne sentimeetri võrra kerkides ja jälle allapoole laskudes. Kas nii tunneb end laps enne sündimist, ujudes vedelas pimeduses?

      Ei, üsas poleks kuulda nuttu. Selles poleks mingit masendustunnet. Pomisesin midagi läbi une, soovides puhata, vajades seda puhkust, tahtes samal ajal ka üles ärgata, seda just Anni pärast. „Kallis, kõik on hästi.” Neid sõnu olen enne ärkamist öelnud küll vist sadu kordi.

      Avasin vaevaliselt silmad, sest laud tundusid väga rasked.

      Ann lamas mu kõrval ja magas. Ohkasin ja naeratasin hellalt. Unenägu oli lõppenud, olime jälle koos. Vaatasin ta nägu, mis oli magades nii armsalt lapselik. Väsinud lapse moodi, end magama nutnud lapse moodi. Minu kallis Ann. Sirutasin käe, et puudutada ta nägu. Mu käsi oli nagu rauast.

      Mu sõrmed sukeldusid ta pähe, nii et need kadusid mu vaateväljast.

      Ann ärkas võpatades, tema pilk oli ärev. „Kas Chris?” küsis ta. Jälle see hetkeline lootus, mis purunes, kui kohe sai ilmsiks, et ta ei vaadanud mind, vaid vaatas minust läbi. Pisarad hakkasid ta silmadesse valguma. Ta tõmbas jalad konksu, pigistas padja kõvasti käte vahele, surus näo selle vastu ja vabises nuuksetest.

      „Jumal hoidku, kallis, palun ära nuta.” Ka mina nutsin. Oleksin andnud oma hinge, et ta oleks kasvõi minuti jooksul saanud mind näha, mu häält kuulda, minu armastust ja tröösti tunda.

      Teadsin aga, et see on võimatu. Samuti teadsin, et luupainaja polnud lõppenud. Pöörasin pilgu kõrvale ja sulgesin silmad, meeleheitlikult soovides jälle unne põgeneda, pimeduse abil temast kaugeneda. Tema nutt lõhestas mu südame. Palun viige mind siit minema, palusin ma. Kui ma ei tohi teda lohutada, siis viige mind minema!

      Tundsin, kuidas teadvus hakkas allapoole libisema, sukeldudes pimedusse.

      See igatahes oli unenägu. See pidi olema unenägu. Kogu mu elu hargnes elavate piltidena mu ees lahti. Miski selles häiris mind. Kas ma polnud seda tajunud juba kunagi varem, kuid põgusamalt ja ebamäärasemalt?

      See polnud hoopiski ebamäärane. Olin nagu pealtvaataja auditooriumis, kus näidati filmi pealkirjaga „Minu elu”, milles kajastusid kõik selle elu episoodid algusest kuni lõpuni. Ei, ma pean end parandama. Lõpust alguseni; film algas autode kokkupõrkega – see oli tõeline – ja liikus tagasi sünnihetkesse, näidates suurendatult kõiki üksikdetaile.

      Ma ei hakka süvenema neisse üksikasjadesse, Robert. Ma ei taha sulle jutustada seda lugu – see võtaks liiga palju aega. Iga inimese elu on nagu paks köide, mis koosneb paljudest episoodidest. Kujutle, et kõik sinu elu hetked oleksid ritta pandud ja ära nummerdatud, igaühe juures täielik kirjeldus. Sellest tuleks vähemalt kahekümne ühe köiteline entsüklopeedia.

      Las ma kirjeldan sulle lühidalt seda stseenide jada. See oli midagi enamat kui vaid välgatus silme ees. Mina olin midagi enamat kui lihtne vaatleja; see sai mulle väga ruttu selgeks. Ma elasin iga episoodi uuesti läbi, kusjuures tajusin seda väga selgelt, iga hetke samaaegselt nii kogedes kui ka mõtestades. See elamus oli ülimalt ergas, Robert, ja iga emotsioon muutus igal uuel teadvuse tasandil aina tugevamaks.

      Kõige selle olemus peitus teadmises – ja see on tähtis –, et mu mõtted olid olnud reaalsed. Reaalne polnud mitte üksnes see, mida ma ütlesin ja tegin. Ka see, mis toimus mu teadvuses, hoolimata sellest, kas see oli positiivne või negatiivne, oli reaalne.

      Kõik mälestused ärkasid ellu mu silme ees ja mu sisimas. Ma ei saanud neist hoiduda. Samuti ei saanud ma neid ratsionaalsest vaatepunktist lähtudes seletada. Võisin neid vaid uuesti läbi elada, neid täielikult, ilma igasuguse teeskluseta tunnetades. Enesepettus oli võimatu, sest tõde valgustas pimestav valgus. Mitte ükski asi polnud niisugune, nagu olin arvanud. Mitte ükski asi polnud niisugune, nagu olin lootnud. Kõik oli niisugune, nagu see tegelikult oli olnud.

      Läbikukkumised tegid mu tuju pahaks. Asjad, mis ma olin tegemata jätnud, millele polnud tähelepanu pööranud, mis olid hooletusse jäänud. Asjad, mida ma oleksin pidanud andma, aga ei andnud – oma sõpradele, sugulastele, emale ja isale, sinule ja Eleanorile, oma lastele ja kõige rohkem Annile. Elasin valusalt läbi kõiki oma täitmatajäänud kohustusi. Mitte üksnes isiklikus elus, vaid ka töös – läbikukkumisi kirjanikuna. Olin kirjutanud palju stsenaariume, mis ei toonud kellelegi kasu, aga tõid paljudele meelehärmi. Kunagi ma leppisin nendega. Nüüd aga, mil mu elult langesid kõik maskid, polnud enam võimalik nendega leppida ja end õigustada. Lõputud läbikukkumised taandusid ühele põhilisele probleemile – mida kõike ma oleksin võinud teha ja kuidas mul jäid jäädavalt täitmata peaaegu kõik eesmärgid.

      Ma ei taha öelda, et see oli ebaõiglane; et kaalud olid tasakaalustamata. Kui mul midagi oli hästi õnnestunud, siis oli ka see selgelt näha. Heateod, tublid saavutused, kõik need olid samuti esindatud.