Tol hetkel viibisin kodus. Oli pühapäeva õhtu. Olime kõik elutoas, vestlesime ja naersime. Ann oli minu juures, Ian tema kõrval. Richard Iani teisel küljel, Marie diivani teises otsas. Mu käsivars oli Anni ümber, kes oli end mõnusasti minu vastu surunud. Temast õhkus soojust ja ma suudlesin teda põsele. Naeratasime teineteisele. Oli pühapäeva õhtu, rahulik ja idülliline, ning me olime kõik koos.
Tundsin, et hakkan pimedusest üles kerkima. Lamasin voodis. Valu tuli jälle tagasi, läbistades kogu mu olemuse. Ma polnud kunagi varem tundnud sellist valu. Teadsin, et olin elust välja libisemas. Jah, just nimelt välja libisemas.
Nüüd kuulsin mingit kohutavat heli. Korinat, mis kostis mu kõrist. Palvetasin, et Ann ja lapsed poleks mulle nii lähedal, et nemadki seda kuuleksid. See ajaks neile hirmu peale. Palusin jumalat, et ta ei laseks neil kuulda seda jubedat häält, et ta kaitseks neid selle koleda korina eest.
Siis tuli mulle pähe mõte: Chris, sa oled suremas. Pingutasin, et õhku sisse hingata, aga vedelik hingekõris ei lasknud seda läbi. Tundsin, et olen loid ja üles tursunud, ning mingi püdela massi sees lõksus.
Keegi seisis voodi kõrval. Jälle see kuju. „Ära püüa vastu panna, Chris,” ütles see mulle. Sain nende sõnade peale vihaseks. Kes see ka polnud, igatahes tahtis ta mu surma. Hakkasin vastu. Ma ei lase endast jagu saada. Ann! hüüdsin ma mõttes oma naist. Hoia minust kinni! Ära lase mul minna!
Libisemine aga jätkus. Mu keha on liiga rängalt viga saanud, mõtlesin, äkitselt kohkudes. Tajusin selle nõrkust. Siis tekkis uus tunne. Kõdi. Ma tean, et see on veider. Naeruväärne. Aga see oli tõepoolest kõdi. Üle kogu keha.
Jälle uus tunne. Ma ei lamanud mitte voodis, vaid hällis. Tundsin, kuidas see kiikus, ikka edasi-tagasi, edasi-tagasi. Pikapeale hakkasin taipama. Ma polnud hällis ja voodi seisis paigal. Edasi-tagasi liikus minu keha. Sügavalt minu seest kostsid kergelt praksuvad helid. Sellised helid, mida on kuulda, kui haavadelt aeglaselt sidemeid lahti rebitakse. Valu oli nüüd väiksem. See vaibus vähehaaval.
Ehmusin ja püüdsin valu uuesti välja kutsuda. Mõne sekundiga oligi see tagasi, jubedam kui kunagi varem. Agoonias klammerdusin selle külge. See tähendas, et olin elus. Ma ei lase end ära viia. Ann! Mu teadvus hüüdis palves tema poole. Hoia minust kinni!
Miski ei aidanud. Tundsin, kuidas elu minust välja voolab ning kuulsin jälle, seekord palju valjemini neid helisid: kuidas sadu peeneid niidikesi katki rebitakse. Ma ei tundnud lõhna ega maitset. Varbad, jalalabad muutusid tundetuks. See tunne hakkas mööda sääri ülespoole tõusma. Püüdsin endist tunnet tagasi saada, kuid ei suutnud. Miski külm hõljus läbi mu kõhu ja rinna. See jäi seisma ja kogunes jääkülma kihina ümber südame. Tundsin, kuidas süda lõi aeglaselt ja valjusti nagu trumm matuserongkäigus.
Äkki teadsin, mis toimus kõrvalruumis. Nägin seal eakat naist, kes lamas voodis, hallid juuksesalgud padjal laiali. Kollakas nahk ja käed nagu linnuküünised; maovähk. Keegi istus tema kõrval ja rääkis vaiksel häälel. Tütar. Otsustasin, et ma ei taha seda näha.
Kohe lahkusin sellest ruumist ja olin jälle enda omas. Nüüd oli valu peaaegu kadunud. Kuidas ma ka ei pingutanud, ei suutnud ma seda tagasi tuua. Kuulsin surisevat häält – jah, surisevat. Niitide katkemine aga jätkus ikka veel. Tundsin, kuidas iga katkenud niidiots kõveraks tõmbus.
Miski külm liigutas end jälle. See liikus seni, kuni koondus mu pähe. Kõik muu oli täiesti tundetu. Palun teid! hüüdsin ma appi. Häält polnud; keel oli halvatud. Tundsin, kuidas kogu mu olemus tõmbub sissepoole ja kuidas kõik koondub pähe. Rikumembriinid suruti kokku – ei, proovi uuesti. R-a-k-u-m-e-m…braanid. Jah. Suruti välja ja pressiti keskpunkti poole, kõik ühekorraga.
Hakkasin pähe tekkinud avause kaudu endast väljuma. Kostis mingi sumin, helin, midagi vihises mööda väga kiiresti nagu veevool läbi kitsa mäekuru. Tundsin, et hakkan kõrgemale tõusma. Olin mullike, mis hüples üles-alla. Mulle tundus, et näen enda kohal pimedat ja lõputut tunnelit. Pöörasin ringi ja vaatasin alla ning nägin jahmudes, et mu keha lebab voodis. Üleni sidemetes ja liikumatu. Seda toideti plasttorude kaudu. Olin sellega ühendatud hõbedaselt särava peenikese nööriga, mis ühendas mu keha pealaega. Hõbenöör, mõtlesin ma; mu jumal, hõbenöör. Teadsin, et see oli ainus, mis mind veel elus hoidis.
Nähes, kuidas mu käed ja jalad tõmblema hakkasid, valdas mind vastikus. Hingamine oli peaaegu lakanud. Minu näolt peegeldus agoonia. Hakkasin jälle võitlema, et saaksin laskuda alla ja ühineda oma kehaga. Ei, ma pole nõus lahkuma! Kuulsin, kuidas mu teadvus hüüab. Ann, aita mind! Palun! Me peame kokku jääma!
Sundisin end alla vaatama ja oma nägu silmitsema. Huuled olid lillakad, nahal kastepiiskade sarnased higitilgad. Nägin, kuidas kaelasooned hakkasid paisuma. Lihased olid hakanud tõmblema. Suunasin kogu tahte sellele, et tagasi endasse pääseda. Ann! mõtlesin ma. Palun, kutsu mind tagasi, et saaksin jääda sinu juurde.
Juhtus ime. Elu täitis mu keha, nahk omandas tervema värvi, mu näole ilmus rahulik ilme. Tänasin jumalat. Ann ja lapsed ei pea nägema mind sellisena, nagu ma veidi aega tagasi olin. Vaata, Robert, ma arvasin, et olen tagasi pöördumas.
Aga see polnud nii. Nägin oma keha mitmevärvilises kotis, mille suu oli suletud hõbenööriga. Siis tundsin, nagu kukuks midagi mul käest maha, kuulsin katkemise heli – nagu oleks hiiglasuur kummipael katki läinud – ning tundsin, et tõusen ülespoole.
Siis heitsin pilgu minevikku. Jah, just nimelt. Pilguheit minevikku nagu filmides, kuid palju kiirem. Sa oled seda lauset korduvalt lugenud ja kuulnud. „Kogu elu möödus ta silme eest.” Robert, see on tõsi. See toimus nii kiiresti, et ma ei jõudnud sellele järele – ja see liikus tagurpidi. Päevad enne õnnetust, laste elu kuni nende sündimiseni, abiellumine Anniga, minu kirjanikukarjäär. Kolledž, Teine maailmasõda, keskkool, algkool, lapseiga ja beebipõlv. Iga sekund aastast 1974 kuni aastani 1927. Iga liigutus, mõte, emotsioon; iga sõna, mis kunagi lausutud. Nägin seda kõike. See oli vilkuvate piltide tulv.
Unenägu unenäost
Järsku tõusin voodis istuli ja puhkesin naerma. See oli vaid unenägu! Tundsin end erksalt, kõik meeled olid teravnenud. Uskumatu, mõtlesin ma, kui tõeline üks unenägu võib olla.
Midagi oli aga lahti mu nägemisega. Ringi vaadates nägin kõike ähmaselt. Ma ei suutnud näha kaugemale kui kolm meetrit.
Tuba, selle seinad ja krohvitud lagi olid mulle tuttavad. Viis korda kolm meetrit. Kardinad olid beežid, pruunide ja oranžide triipudega. Värviteleviisor oli riputatud lae alla. Minust vasakul oli tugitool oranžikaspunase kunstnahast katte ja roostevabast terasest käetugedega. Vaip oli samasugune oranžikaspunane.
Nüüd teadsin, miks nägin asju ähmaselt. Tuba oli täis suitsu. Veider oli aga see, et polnud tunda mingit lõhna. Suits polnud veider. Äkki sain aru. Põhjus oli liiklusõnnetuses. Mu silmad olid kahjustatud. Ma polnud sellest aga masenduses. Kergendustunne, mida tekitas teadmine, et olen ikka veel elus, oli sellistest muredest tugevam.
Tähtsamad asjad kõigepealt, mõtlesin ma. Mul on vaja Ann üles otsida ja talle öelda, et minuga on kõik korras, et sellega tema kannatustele lõpp teha. Langetasin jalad voodi paremal küljel põrandale ja tõusin püsti. Voodi kõrval seisev laud oli valmistatud metallist ja värvitud beežiks, lauaplaat oli samasugune nagu meie köögilaual. Ütlen tähthaaval. See oli p-l-a-s-t-i-s-t. Nägin alkoovi, kus oli kraanikauss. Kraanid nägid välja nagu golfikepi löögipead, sa ju mäletad neid? Kraanikausi kohale oli riputatud peegel. Mu nägemine oli nii ähmane, et oma peegeldust ma ei näinud.
Hakkasin kraanikausile lähemale minema, kuid pidin peatuma. Sisse astus meditsiiniõde. Ta kõndis otse minu poole ja ma astusin kõrvale. Ta isegi ei vaadanud minu poole, vaid ahmis õhku ja kiirustas voodi juurde. Seal lamas mees, suu lahti vajunud, nahk kahvatuhall. Ta oli üleni sidemetesse mähitud ja tema külge oli kinnitatud