Dennis heitis Rongale pilgu. „Küll me ükskord äkki näeme, paadialune.”
Ronk vaatas mehele järele, kui too mööda Colbjørngadet eemale lonkis.
„Need steroidid on ta lolliks teinud.”
„Ja sina oled endiselt oma vanas heas elemendis?”
Ronk kehitas õlgu. „Hoian lihtsalt omaette, mida sa tahad?”
„Küsimus on pigem selles, mida sa siin teed?”
„Nagu ma juba steroidipommile seletasin, siis ma teen oma õhtust jalutuskäiku.”
„Sa oled siin juba üle tunni seisnud.”
„Pool tundi, mul oli pausi vaja.”
Mikkel vaatas teda kannatlikult. „Kaminsky on meil peaaegu peos.”
„Sa lubasid mind kursis hoida, Mikkel. Oled sa unustanud?”
Mikkel hoidis kätt peakomplekti mikrofoni ees, mis ta vasakust kõrvast rippus ja teda keskusega ühendas. „Võta vähe vaiksemalt.” Ta alandas veel häält. „Viimaste kuude pealtkuulamine Kaminsky kohas on kinnitanud me kahtlusi, et ta tegeleb lisaks ebaseaduslikule hasartmängule ka narkokuritegevuse, inimkaubanduse ja miljonitesse ulatuva hangeldamisega.”
„Ei huvita. Sa lubasid, et kui päevavalgele tuleb infot, mis… mis viitaks Eva juhtumile, siis saan ma sellest esimesena teada.”
Mikkel vaatas eemale. „Ja ma pean seda lubadust. Aga midagi pole ilmsiks tulnud. Kogu lugupidamise juures pole sinu juhtum just kõige suurem, võrreldes teistega, millesse Kaminsky segatud on. Tõele au andes me ei tea, kas Kaminsky oli tookord Eva asjasse segatud.”
„Me võime seda temalt ju möödaminnes küsida…” Ronk tahtis Mikkelist mööduda, aga sõber takistas teda rindu tõugates.
„Lõpeta nüüd ära, Ronk, sa oled täis. Ma lubasin aidata ja ma kavatsen seda lubadust pidada, aga asjad võtavad aega. Sa tead ju seda?”
Ronk vaatas maha. Temast oleks nagu kogu energia välja jooksnud ja pohmell hakkas lähenema.
„Kas sa oled kombes? On sul raha vaja?” Mikkel hakkas taskutes sobrama.
„Jäta endale,” lõrises Ronk. „Pane lihtsalt Kaminsky rääkima. Sa võlgned selle mulle.” Ta näitas kange sõrmega Mikkeli poole.
Mikkel noogutas. „Sa oled esimene, kes teada saab, juhul kui ta midagi ütleb.”
Ronk tõmbas Møffe rihma ja koer ajas end asfaldilt püsti – oli aeg koju minna.
„Ronk,” ütles Mikkel talle järele.
Ronk vaatas üle õla.
„Kui sa nõu tahad saada, siis oleks aeg edasi liikuda.”
„Ma ei ole nõu küsinud.”
„Ikkagi…”
„Kas sa tead, mis päev homme on?”
Mikkel raputas pead.
„Homme saab kolm aastat Eva mõrvast.”
6
Ükskõik mis, aga ära elutuppa mine…
Eva avas võtmega ukse. Ta rääkis endiselt telefoniga, mille ühe õlaga kõrva vastu surus, ja lükkas samal ajal ust küünarnukiga lahti. Ta kõndis koormaga – ühes käes käekott ja mantel ning teises ostukott ja kimp tulpe – läbi koridori köögi poole. „Tere, kallis, mina olen,” ütles ta Ronga automaatvastajale. „Ma jõudsin just koju ja loodan, et saame koos õhtust süüa. Ostsin igatahes süüa ja veidi vino’t, musid, kallis, hoia ennast.”
Ta pani asjad köögilauale, lõpetas kõne ja pani telefoni käest. Läks siis tagasi koridori ja lukustas välisukse.
Ükskõik mis, aga ära elutuppa mine…
Eva vaatas ennast suurest seinapeeglist. Ta otsaesine oli higist niiske ja tumedad randid valge särgi kaenlaalustel andsid tunnistust tormilisest päevast, mis tal selja taga oli. Ta avas ülemised nööbid ja tõmbas särgi seelikuvärvli vahelt välja. Ta lükkas madala kontsaga Louboutinid jalast ja kõndis paljajalu kööki, kus oma ostud kotist välja pakkis. Kui ta asjad ära oli pannud, valas ta endale klaasi rosé’d ja sirvis kiirelt posti läbi. Arvete vahel oli kutse sõbranna Lilliani lapse ristsetele. Eva naeratas, nähes beebit, kes kaardi esiküljel laialt naeratas. Ta võttis külmikuukselt ühe magneti ja kinnitas kutse külmkapile, kus olid juba Era Ora restorani menüü, mille ta sünnipäeva õhtusöögilt kaasa oli võtnud, ja foto, kus nad Rongaga koos Bianca pardal seisid.
Ükskõik mis, aga ära elutuppa mine…
Eva võttis köögilaualt oma mantli ja läks magamistuppa, kus ta selle riidekappi riputas. Hakkas seejärel voodit kohendama. Ta nuusutas Ronga sinist T-särki, mida mees – ja vahel ka ta ise – magades kandis, enne kui selle kokku voltis ja Ronga padjale asetas. Eva haigutas ja läks tagasi kööki oma veiniklaasi juurde. Ta jõi ühe sõõmu ja kohendas tulpe, mille vaasi oli seadnud. Ühel neist oli pea juba longus ja ta võttis lille ära ning viskas selle kraanikausi alla prügikasti.
Ükskõik mis, aga ära elutuppa mine…
Eva võttis vaasi ja kõndis esikusse. Samal hetkel hakkas telefon köögilaual värisema. Ta läks tagasi ja nägi, et see oli sõnum Rongalt.
„Kiire. Üritan õigeks ajaks koju jõuda. Kui ei, siis söö aga!”
Ta vastas talle südameemotikoniga, pani telefoni käest ja läks elutuppa.
Ükskõik mis, aga ära elutuppa mine… Ükskõik mis, aga ära elutuppa mine…
Ükskõik mis, aga ära elutuppa mine… Ükskõik mis, aga ära elutuppa mine…
Eva kõndis läbi elutoa, kus päike akendest sisse lõõmas ja toa palavaks küttis. Ta läks mööda diivani ees seisvast klaaslauast ja pani kimbu aknalauale väikeste küünlajalgade kõrvale. Liigutas veidi asju ringi, kuni seadega rahule jäi. Avas siis akna ja kinnitas selle haagiga. Värske õhk tulvas sisse ja Eva nautis tuulepuhangut, vaadates samal ajal kaitsevalle, kus puud pehmelt tuules õõtsusid ja päike nende taga Magasindammeni veepinnalt peegeldus. Ta sulges silmad ja hingas sügavalt sisse. Põrandalaudade krigin sundis ta silmad lahti ja ta vaatas üle õla.
Ükskõik mis…
Küünlajalg vihises tohutu jõuga läbi õhu ja tabas raginal Eva kolpa. Eva jalad andsid järele ja ta kukkus lõdvalt klaaslaua peale, mis ta raskuse all purunes. Ta elutu keha lebas lõdvalt läikival statiivil, samal ajal kui päike peegeldus paljudel klaasikildudel, mis nüüd uuenenud jõuga sätendasid. Avatud kuklahaavast voolas paljastele põrandalaudadele tume verejärv. Eva jõllitas kivistunud pilgul lakke, samal ajal kui vasaku käe sõrmed tõmblesid, nagu mängiks nähtamatul klaveril. Ühest suunurgast kerkisid süljemullid, kui ta oma viimase hingetõmbe tegi. Seejärel jäi ta vaikselt lebama.
Nokkmütsiga tume kuju viskas kandilise küünlajala Eva kõrvale maha. Ta kummardus ning surus kaks mustades liibuvates kummikinnastes sõrme vastu Eva kaela ja katsus pulssi. Kui ta seda ei leidnud, keeras ta naise randmelt maha Jubilee rihmaga Rolexi ja pistis selle taskusse. Mees tõusis ja kõndis rahulikult elutoast kööki. Siin võttis ta laualt Eva koti ja avas selle. Tõmbas välja sülearvuti ja rahakoti ning pani need mõlemad tühja ostukotti, mille Eva oli lauale jätnud. Ta pööras ümber ja läks läbi esiku välisukse poole. Ta peatus hetkeks peegli ees.
Näita mulle oma nägu… vaid korraks… vaid sekundiks… näita mulle… näita mulle…
Mees tõmbas nokkmütsi silmile ja kadus uksest välja.
„Näita mulle, kes sa oled!” karjus Ronk ja ärkas iseenda hääle peale. Ta tõusis voodis istukile ja läks natuke aega, enne kui talle kohale jõudis, et ta on Bianca pardal.
„Oled kombes, Ronk?” Eduardo,