„Ta töötab nüüd turvamehena, tal on oma firma, kus on mõned mehed palgal. Ma võiksin maad kuulata, kas tal vaba kohta on. Talle kuluks kindlasti üks sinusugune endine võmm ära.”
Ronk pani pudeli letile ja vahtis Johnsonit.
„Turvamees? Kas sa tahaksid näha mind Amageri keskuses patrullimas, lips ees ja särgivarrukal väike tobe embleem?”
„Selles pole ju midagi halba. Robert teeb ka öövalvuri tööd. Öötöö peaks sulle ju sobima, siis ei saa sa kedagi solvata.”
Ronk vaatas maha ja raputas pead. „Johnson, lepime nüüd ühes asjas kokku. Sa ei pea mulle enam tööpakkumisi edastama. Ma saan kenasti ka ilma sinu vahelesegamiseta hakkama.” Ronk sobras taskus, leidis viiesajakroonise ja pani selle lauale.
„Sa võid homme ka arveldada.”
„Pigem mitte.”
Johnson kehitas õlgu ja võttis raha vastu. Tuli siis veidi aja pärast vahetusrahaga tagasi. „Mine nüüd koju.”
„Eks me näe.”
5
Ronk vedas Møffet üle Raekoja platsi Vesterbrole minnes järel. Ehkki kell oli peagi pool üks kesknädalal, oli valge suveöö täis rahvast, kes nagu temagi soovisid, et see päev ei lõpeks. Ta möödus turistidest, kes Tivoli peasissepääsust välja voogasid. Christianshavnist siia kõndides oli ta järgnenud lõbustuspargist tulnud keskööilutulestikule, mis valgustas suurlinnataevast sädeluse ja värvidega. Jalutuskäik oli head teinud ja ta polnud enam purjus – õigemini oli küll, aga nüüd veeres joovastus kui rööbastel ja oli iseliikuv. Ta üritas endale sisestada, et see oli vaid õhtune tuur enne magamaminekut, aga sisimas teadis, kuhu mõistuse koha võtnud alkohol teda juhatas. Ta oli tagasiteel vanasse kvartalisse, oma endisesse töökohta Vesterbrol, kus Station City seisis kui kindlus ja hoidis kaitsepositsiooni vaenulikul territooriumil. Tagasi nendesse aastatesse, kus ta oli eriüksuses uurijana töötanud ja tundnud kõiki kõrvaltänavaid, kõiki tagahoove, keldreid, iga lõbumaja ja narkourgast. Ta oli teadnud nimepidi kõiki diilereid ja lõbutüdrukuid – vähemasti neid, kes olid suutnud end piisavalt kaua elus hoida, et tänavapildis tuntud näoks saada. Teda ei tõmmanud tagasi mitte nostalgia, ei, see oli midagi kaugelt ohtlikumat – midagi, mis talle sügavalt hinge läks. See oli tema vana juhtum: Eva juhtum. See, mis alati välja ilmus, kui ta täis oli. Lahendamata juhtum, mis temast kunagi lahti ei lasknud.
Ta seisis värava varjus koos Møffega, kes tema kombel oli tänavalampide paljastava kuma eest varjudesse pugenud. Colbjørnsengade oli inimtühi. Selle poole tunni jooksul, mil nad seal seisid, olid möödunud vaid mõned Aafrika prostituudid ja nende kliendid. Ühel tüdrukutest oli täna eriti kiire, sest ta oli strassen’ilt juba teise kunde üles jõudnud korjata. Ronk jälgis mahajäetud juuksurisalongi teisel pool teed. Kolletunud kardinatega määrdunud akende taga põles endiselt tuli ja segunes teleka väreleva kumaga. Ronk teadis, et keegi polnud juba ammu seal oma lokke lõigata lasknud. Ruumid olid juba enam kui kümme aastat ametlikult ühele etnilisele kultuuriühingule kuulunud. Kohtumispaik endistest sovetiriikidest pärit inimestele, mis oli loodud selleks, et hoida ühist kultuuripärandit ja luua paremaid sotsiaalseid tingimusi kohalikule vähemusele. Klubi oli kaasatud omavalitsuse aastasesse kultuurieelarvesse ja sai kasinat üüritoetust. Tegelikkuses oli koht esimesest päevast alates toiminud sellesama vähemuse ja paljude teiste ebaseadusliku kaardipõrguna. Vaevalt kümme aastat tagasi oli Andrei Kaminsky nimeline gangster juhtimise üle võtnud. Kaminsky oli ettevõttele hoo sisse andnud ja meelitanud kohale suuremaid rahvusvahelisi hasartmängijaid. See oli paljuski ohtlik rahvas verise rahaga, mille nad Kaminsky klubis hea meelega mängu panid. Peamiselt seepärast, et Kaminsky koht oli tuntud oma turvalisuse poolest, seega ametivõimud ei seganud end mängu, aga suurel määral ka seetõttu, et Kaminsky teadis, kuidas halbu kaotajaid kohelda. Kaminsky juures ei voolanud mitte veri, vaid hoopis tema kuulus peedisupp, mida ta kaotajatele serveeris, kui nad üksteise järel tema korraldatud turniiridelt välja lendasid. Selle kõige eest võttis ta ühispotist kaks protsenti tasu.
Majaküljel avanes uks ja kaks nooremapoolset slaavi välimusega meest astus õue. Kui nad mööda tänavat eemaldusid, hõljus nende järel sigaretisuitsupilv ja vene kõnepruuk. Ronga kogemus ütles talle, et tegemist oli pelgalt kutsikatega. Mida kõvemahäälsemad nad olid ja mida suuremaks nad end teha püüdsid, seda madalamal kohal nad hierarhias paiknesid. Olgu tegemist kas mõne sisserändajate jõugu liikmetega, rocker’ite või idamaffiaga, ta sisetunne ei eksinud kunagi. Jälgima pidi hoopis teistsuguseid tüüpe, neid hiilivaid ja vaikseid.
Mehed polnud ust enda järel korralikult sulgenud ja kõnniteele küündis toast paistev valguskiir. Rongal oli võimatu näha, mis sees toimus, kui palju neid oli või kas Kaminsky üldse ise seal viibis. Sellegipoolest tõmbas avatud uks teda ligi. Olukord meenutas talle aega eriüksuses, kus nad pärast mitmepäevast jälgimist said lõpuks käsu peale lennata. Sellega kaasnes eriline kaif. Vabanemine pärast mitme ööpäeva pikkust ootamist. See oli nii vaimne kui ka füüsiline olek. Siis võis tunda ennast meeskonnaga üks olevat, nagu üks ühine jõud, mis ukse maha lõi, pätid maha paiskas, enne kui nad jõudsid vastu hakata, enne kui nad oma narkotsi hävitada jõudsid. Võis tunda end kui tänava kuningas, kui kõik need suured tätoveeritud kutid ninapidi maas lamasid, käte ümber kaablivitsad, samal ajal kui narkots kilo kilo järel välja tuli. Mida rohkem leiti, seda rohkem aastaid nad said. Aastaid, mis nad sees pidid sitsima. Sellist sõitu oli tal tahtmine Kaminskyle teha. Juba sellel põhjusel, et kui üldse keegi, siis oli see Kaminsky, kes vanast juhtumist midagi teadis.
Alkohol ta kehas juhtis ta lahtise ukse poole ja ta astus värava varjust välja. Aga ta jõudis vaid kõnnitee servale, kuni üks käsi tast kinni haaras, tagasi värava juurde tõmbas ja müüri vastu lajatas. Møffe rihm tõmbus pingule ja koer urises ähvardavalt.
„Võta oma koeraga midagi ette, Ronk, enne kui see keretäie saab.”
Ronk võttis rihma tugevamini pihku ja hoidis Møffet tagasi. Ta rahustas koera, kes vastas madala urinaga.
„Mida kuradit sa siin teed?” küsis Dennis Melby ja vahtis talle tigedalt otsa.
„Oma õhtust jalutuskäiku, ja sina?”
Melby raputas talle pead. „Sa sekkud politsei töösse, sellised asjad on karistatavad.” Ta vaatas Ronka hoiataval pilgul.
„See on avalik tee,” vastas Ronk ja mõõtis teda lühidalt pilguga. Dennis Melby tundus olevat laiem ja suurem kui kunagi varem ja meenutas kõige rohkem õhku täis konna. Ronk polnud kunagi seda töllmokka seedinud. „Ma näen, et sa võtad endiselt oma vitamiine.”
„Mis see sinusse puutub?”
„Ehk tõmbad minema ja tood Mariakirkeni diileritelt juurde.”
Melby haaras ühe käega Ronga kõrist ja pigistas. „Sa oled paadialune, Ronk, oled seda alati olnud. Isegi siis, kui sa politseis olid…”
„Lase mind lahti… enne kui see sinu jaoks… halvasti lõpeb.”
Melby irvitas. „Sa tõmbad nüüd minema ja püsid koos teiste kaotajatega seal Sitasaarel, said aru?”
Ronk sai käe vabaks ja haaras Melby kõrisõlmest. „Ma ütlesin, et lase mind lahti.”
Kui ta pigistas, tõmbus Melby nägu valust krimpsu, aga ta ei lasknud oma raudhaaret lahti, vaid surus pöidlaga Ronga kõrisõlmele. Rongal läks silme eest mustaks. „Võin lasta ka… koeral üle võtta… ja su mune närida…”
Melby vaatas Møffe poole, kes rihma rebis.
„Lõpetage ära!” kõlas värava teisest otsast.
Nad pöörasid mõlemad kuju poole, kes lähemale tuli.
„Lõpetage, kurat võtaks,” kõlas monotoonses Põhjajüüti murrakus, kui Mikkel nende juurde jõudis.
Nad lasid üksteist vabaks ja Ronk ahmis õhku.
„Sa näed sitt välja,” ütles Ronk poollämbunult oma endisele paarimehele.
Kotid