„Kas see hõlmab isegi rahvast täis kohtusaalis inimese ründamist?” küsis Edmunds väljakutsuval toonil.
„Eriti just seda,” vastas Baxter. Ta mõtted uitasid mujal, nii et ta ei pannud mehe hääletooni tähele. „Wolf murdus pinge all. Ükskord murdud sina, murdun mina – ükskord murdume me kõik. Lihtsalt palu jumalat, et kui see sinuga juhtub, siis teised toetavad sind. Keegi ei toetanud Wolfi, kui see juhtus, isegi mina mitte …”
Edmunds püsis vagusi, kuuldes naise hääles kahetsust.
„Ta taheti selle eest vangi saata. Nad ihkasid verd. Neil oli plaanis teiste hirmutamiseks „häbistatud uurijat” karistada ja siis, arva ära, kelle nad avastasid ühel külmal veebruarihommikul seismas ühe koolitüdruku grillitud laiba kohal? Tüdruk oleks praegugi veel elus, kui nad oleksid ainult Wolfi kuulanud.”
„Jeesus,” ütles Edmunds. „Kas teie arvates ongi see tema – see pea?”
„Naguib Khalid on lapsetapja. Isegi kurjategijatel on omad mõõdupuud. Tema enda ohutuse pärast on ta pidevalt üksikvangistuses üliturvalise vangla kõrge turvatasemega alal. Ta ei saa mitte kellegagi kokku, rääkimata sellest, et keegi saaks sealt koos tema peaga minema jalutada. See on naeruväärne.”
Kui Baxter oli kategooriliselt kinnitanud, et nad raiskavad oma aega, venis järjekordne pinev vaikushetk järjest pikemaks. Teadlikuna sellest, et nad olid äsja selja taha jätnud ilmselgelt oma kõige edukama vestluse kogu kolme ja poole kuu kestel, mis nad olid vahetevahel kohtudes koos veetnud, pöördus Edmunds tagasi enne pooleli jäänud teema juurde.
„See on hämmastav, et Fawkes – vabandust, Wolf – on üldse tööl tagasi.”
„Ära kunagi alahinda avaliku arvamuse jõudu ja kõrgete ametimeeste innukust selle ees köögutada,” ütles Baxter põlastavalt.
„Jääb mulje, nagu te ei arvaks, et ta peaks tagasi olema.”
Baxter ei vastanud.
„See pole politseile ju eriti hea reklaam?” ütles Edmunds. „Et nad lasid tal karistamatult minema jalutada.”
„Karistamatult?” küsis Baxter, uskumata oma kõrvu.
„Nojah, ta ei läinud ju vangi.”
„Talle oleks parem olnud, kui oleks läinud. Et häbist pääseda, nõudsid advokaadid, et ta haiglasse pandaks. Vahest on seda jama tõesti kergem niimoodi ära korraldada. Nad ütlesid, et juurdlusega kaasnenud stress kutsus esile reaktsiooni, mis „ei olnud talle üldse iseloomulik”.”
„Ja kui mitu korda tuleb teha midagi, mis ei ole sulle iseloomulik, kuni inimesed lõpuks lepivad sellega, et see nii ei ole?” segas Edmunds vahele.
Baxter ei teinud tema märkusest välja.
„Nad ütlesid, et talle on vaja pidevat ravi millegi säärase vastu, mis ta oma advokaadi diagnoosi järgi oli olemuslik antiisiksuseline – ei, antisotsiaalne isiksusehäire.”
„Mida teie arust tal ei olnud?”
„Vähemalt siis mitte, kui ta haiglasse läks. Aga kui piisaval hulgal inimesi korrutab sulle, et sa oled hull, ja topivad su igasugu tablette täis, siis lõpuks hakkad ise ka kahtlema,” ohkas Baxter. „Nii et sinu küsimusele vastates: üks aasta Püha Anna haiglas, madalamale ametikohale üleviimine, maine hävitamine ja lahutuspaberid uksematil ootamas. Täiesti kindlalt ei jalutanud Wolf „karistamatult” minema.”
„Naine jättis ta maha, kuigi oli tõestatud, et tal oli kogu aeg olnud õigus?”
„Mis ma oskan öelda? Ta on täielik mõrd.”
„Te siis tundsite teda?”
„Toda punapäist reporterit kuriteopaigal?”
„See oligi tema?”
„Andrea. Ta võttis endale pähe mõned mõttetud ideed meie kohta.”
„Et te magasite koos?”
„Mida muud?”
„Nii et … te ei teinud siis seda?”
Edmunds hoidis hinge kinni. Ta teadis, et seni polnud ta üle piiri läinud, aga nüüd küll – ja vestlus oligi läbi. Baxter ei teinud pealetükkivast küsimusest välja ja mootor möirgas, kui ta kiirendas eraldusribaga maanteel, mis kulges puude vahel vangla poole.
„Kurat, mis mõttes surnud?” karjus Baxter vanglaülem Daviese peale.
Baxter oli uuesti püsti karanud, Edmunds ja vanglaülem olid jäänud viimase ilmetus kabinetis suurema osa ruumi enda alla võtva koguka laua taha istuma. Vanglaülem võpatas, rüübates kõrvetavalt kuuma kohvi.
Tal oli kombeks vara tööle tulla, aga kaotsiläinud pooltund oli kogu ta päevarütmi sassi ajanud.
„Seersant Baxter, säärase info edastamise eest teie osakonnale vastutab kohalik omavalitsus. Me ei edasta tavapäraselt …”
„Aga …” püüdis Baxter teda katkestada.
Vanglaülem jätkas kindlamal toonil:
„Vang Khalid haigestus üksikkambris ja toimetati raviruumi. Seejärel viidi ta üle Kuninganna Elizabethi haiglasse.”
„Haigestus millesse?”
Vanglaülem võttis välja lugemisprillid ja tegi laual kausta lahti.
„Siin on kirjas „hingeldamine ja iiveldustunne”. Kella 20 paiku viidi ta haigla intensiivraviosakonda, sest ta „ei olnud enam reageerimisvõimeline ja hapnikuravist hoolimata saturatsioon langes”, kui see kummalegi teist midagi ütleb?”
Vanglaülem tõstis pilgu ja nägi, kuidas Baxter ja Edmunds teadjalt noogutasid. Kui ta uuesti haigusloo poole vaatas, kehitasid nad arusaamatusest õlgu.
„Kohalikud politseinikud olid ta toa ukse taga kahekümne nelja tunnises valves, mis osutus kahekümne ühe tunni võrra liiga optimistlikuks lähenemiseks, sest ta oli kella 23-ks surnud.” Vanglaülem pani kausta kinni ja võttis prillid eest. „Kardetavasti on see kõik, mis ma tean. Lisainfo saamiseks tuleb teil otse haiglasse pöörduda. Niisiis, kas on veel midagi?”
Ta rüüpas veel ühe piinarikka lonksu keevat kohvi ja lükkas selle siis käeulatusest välja, et endale mitte viga teha. Baxter ja Edmunds tõusid ja hakkasid ära minema. Edmunds naeratas ja sirutas vanglaülemale käe.
„Tänan, et võtsite vaevaks …” alustas Edmunds.
„Praeguseks on see kõik,” nähvas Baxter toast lahkudes.
Edmunds tõmbas piinlikkust tekitades käe tagasi, läks naise kannul välja ja lasi uksel enda selja taga kinni vajuda. Just hetk enne seda, kui see oleks klõpsuga sulgunud, tungis Baxter uuesti sisse viimase küsimusega.
„Raisk. Peaaegu oleks meelest läinud. Kui Khalid vanglast lahkus, siis kas on raudkindel, et tal oli pea veel otsas?”
Vanglaülem noogutas jahmunult.
„Tänud.”
Tapmiste ja raskete kuritegude osakonna koosolekuruumi täitis The Beach Boysi lugu „Good Vibrations”. Wolfi meelest oli muusika saatel alati kergem töötada ja praegu oli veel küllalt vara, et selle eest vastu näppe ei saaks ja see teisi liiga palju ei segaks.
Nüüd oli tal seljas kortsus valge T-särk ja tumesinised laiad puuvillased püksid, jalas kandis ta oma ainsat kingapaari. Käsitsi valmistatud Loake’i meestekingad oli tema jaoks harjumatult ekstravagantne ja samas ka kõige mõistlikum ost, mis ta oli eales teinud. Tal oli ähmaselt meeles nende kingade eelne aeg, mil ta oli üheksateistkümnetunnise vahetuse järel peaaegu invaliidistunult pistnud oma jalad pärast mõne unetunni möödumist uuesti samadesse pigistavatesse jalanõudesse.
Ta keeras heli valjemaks,