Kohtuprotsessi viimane päev kulges nii, nagu oligi arvata. Nii kaitsja kui ka süüdistaja pidasid viimase kõne, misjärel kohtunik andis vandekohtunikele juhiseid, tegi lühida kokkuvõtte neist vähestest tõenditest, mida endiselt kehtivaks loeti, ja andis nõu juriidiliste peensuste kohta. Siis lubati vandekohtunikel minna otsuse üle nõu pidama ja nad juhatati tunnistajapuldi taha eraldi ruumi, mille fantaasiavaene sisekujundus jätkas juba tuttavat puidu ja rohelise naha teemat. Kaksteist vandekohtunikku istusid üle nelja ja poole tunni suure puust laua taga ning arutasid, milline otsus langetada.
Samantha oli juba mitme nädala eest ära otsustanud, kuidas hääletada, ja teda üllatas, et teiste arvamused niivõrd suuresti lahknesid. Ta ei oleks iialgi lasknud avalikul arvamusel oma otsust mõjutada, kinnitas ta iseendale, kuigi tal oli hea meel, et tema hääl ei valanud õli juurde kogu sellesse reklaami tulevärki, millest sõltus nüüd tema poe käekäik, elatis ja õnn. Samu argumente korrati muudkui üle. Siis meenutas keegi mõnda uurija ütlust ja ärritus, kui talle tuletati jumal teab mitmendat korda meelde, et seda ei saanud arvesse võtta ja et seda tuli eirata.
Kindla aja tagant pani Stanley asja hääletusele, misjärel saadeti kohtuametniku vahendusel kohtunikule teade, et nad ei olnud ikka veel ühehäälset otsust langetanud. Iga uue hääletuse puhul murdus järjekordne vandekohtunik järjest kasvava enamuse surve all, kuni mõni minut enne seda, kui viies tund oleks täis tiksunud, saadi tulemuseks kümme kahe vastu. Vastutahtsi andis Stanley kohtuametnikule selle kohta teate ja kümne minuti pärast tuli too tagasi, et juhatada vandekohtunikud uuesti saali.
Samantha tundis, et kõik silmapaarid jälgisid teda, kui ta istus tagasi oma kohale süüpingi kõrval. Saalis oli vaikne ja ta tundis mõistetamatut piinlikkust, kui iga tema kõrgetes kontsades astutud samm kogu ruumis vastu kajas. Õnneks muutus tema tekitatud minimaalne müra rahustavalt tähtsusetuks, kui sellele järgnes jube kriiksumine ja krigin, mille tõi kaasa kõigi kaheteistkümne vandekohtuniku üheaegne mahaistumine.
Ta nägi, kuidas inimesed püüdsid kohtuotsust tema ilmest välja lugeda, olles liiga kannatamatud, et ametlikku väljakuulutamist ära oodata, ning see meeldis talle. Kogu see „õpetatud” saalitäis rahvast oli oma parukates ja talaarides muudkui ringi askeldanud, koheldes teda ja teisi vandekohtunikke üleoleva viisakusega, ent nüüd olid nad kõik vandekohtunike meelevallas. Samantha pidi vaeva nägema, et mitte muiata – ta tundis end justkui laps, kes teab saladust, mida ei tohi välja rääkida.
„Süüdistatav, palun tõuske!” haugatas istungisekretär vaikses saalis.
Naguib Khalid ajas end süüpingis kõheldes püsti.
„Esimees, palun tõuske!”
Samantha istmerea lõpus tõusis Stanley püsti.
„Kas olete jõudnud otsusele, millega kõik on nõus?”
„Ei.” Stanley hääl murdus, nii et tema vastust polnud peaaegu kuulda.
Samantha pööritas silmi, kui Stanley kolm korda raginal kurku puhtaks köhis.
„Ei,” kordas Stanley peaaegu karjudes.
„Kas olete jõudnud otsusele, millega piisav enamus on nõus?”
„Oleme küll,” võpatas Stanley, kes oli oma teksti sassi ajanud. „Vabandust … Jah.”
Ametnik vaatas kohtuniku poole, kes noogutas, et kinnitada enamuse otsuse vastuvõetavust.
„Kas teie, vandekohtunikud, mõistate süüdistatava Naguib Khalidi kahekümne seitsmes mõrvas süüdi või õigeks?”
Samantha märkas, et hoiab hinge kinni, kuigi teadis vastust juba niigi. Mitu tooli kriiksusid korraga, kui ootusärevalt ettepoole kummardudes kõrvu kikitati …
„Õigeks.”
Tahtes näha Khalidi reaktsiooni, tõstis Samantha pilgu talle. Too värises kergendustundest, nägu käte vahel.
Ent siis kostsid esimesed paanilised karjed.
Wolf oli läbinud lühikese vahemaa süüpingini ja tõmmanud Khalidi, pea ees, üle klaasist vaheseina alla veel enne, kui ükski turvamees oli jõudnud isegi reageerida. Khalid maandus kehvasti, tema vinisev karjatus sumbus halastamatu rünnaku ajal. Ribid mõranesid Wolfi jala all, ta peksis nii tugevasti, et sõrmenukid said naha köidikust vabaks.
Kusagil hakkas tööle alarm.
Wolf sai hoobi näkku ja tundis suus veremaitset, kui ta selg ees vandekohtunike poole tuikus, lüües lähima naise jalust maha. Paari sekundiga, mis tal kulus enda kogumiseks, oli mitu turvameest juba tormanud tema ja süüpingi all lebava hävinud keha vahele.
Wolf jagas edasi tungides hoope kuhu juhtus ja tundis, kuidas tugevad käed tema nõrkevast kehast ohjeldavalt kinni haaravad, teda põlvili ja siis lõpuks pikali sunnivad. Ta ahmis kurnatult õhku, mis lõhnas higi ja vaha järele, ning nägi, kuidas ühe vigastatud turvamehe käest pudenenud nui Khalidi poole veeres ja tema kõrval kumeda mütsuga puidust seinapaneeli vastu põrkas.
Ta paistis olevat surnud, aga Wolfil oli vaja olla selles kindel.
Viimase adrenaliinisööstuga võitles ta end vabaks ja roomas elutu mehe poole, keda kaunistasid tumepruunid plekid nendes kohtades, kus veri oli tema odava tumesinise ülikonna riidesse juba sisse imbunud. Wolf sirutas käe raske nuia poole ja pigistas sõrmed külma metalli ümber. Ta oli selle just pea kohale tõstnud, kui ta jubeda hooga selili paisati. Ta suutis ainult hämmeldunult pealt vaadata, kuidas süüpingi turvamees veel korra virutas, lüües tal teise julma hoobiga randme puruks.
Õigeksmõistvast otsusest oli möödunud vaevu kaksteist sekundit, aga kui Wolf kuulis puidu vastu ragisevat metalli, teadis ta, et kõik on läbi. Ta palus ainult jumalat, et sellest, mis ta oli teinud, oleks küllalt.
Inimesed karjusid ja tormasid väljapääsude poole, kust politseinike hordid nad saali tagasi ajasid. Samantha lihtsalt istus jahmunult maas ja vahtis tühjusse, panemata tähele temast paari meetri kaugusel toimuvat. Lõpuks võttis keegi tal käsivarrest kinni, sikutas ta püsti ja talutas kiiresti saalist välja. Too, kes Samantha minema viis, karjus midagi, aga sõnad ei jõudnud talle kohale. Summutatud alarmigi kuulis ta ainult vaevu. Suure saali põrandal ta libastus ja tundis, kuidas kellegi põlv läks talle vastu pead. Valu ei tulnudki, aga ta vajus uuesti põrandale, mida kattis mustvalge Sitsiilia marmor, ning vahtis segasel pilgul kaunistatud kuplit, mis asus kahekümne meetri kõrgusel, vahtis kujusid, vitraažaknaid ja seinamaalinguid.
Kui rahvahulk oli neist lõpuks mööda tunginud, tiris tema päästja ta uuesti püsti, viis tühjaks jäänud peasissekäigu juurde ja jooksis siis ise tagasi kohtusaali poole. Tohutu puidust uks ja must värav olid valla, pilvine taevas kutsus Samanthat välja. Ta komberdas üksi tänavale.
Isegi kui ta oleks poseerinud, poleks sellest kuidagi saanud täiuslikumat fotot: kaunis vandekohtunik, seljas üleni valged verd täis pritsitud riided, seismas traumeerituna meelekindluse, tõe ja kurjakuulutava registripidaja-ingli kivikujude all, kellest viimane oli pealaest jalatallani mässitud paksu keepi nagu surm, koostamas taeva jaoks lõputut pattude nimekirja.
Samantha keeras aplale ajakirjanike summale ja nende pimestavatele tuledele selja. Tuhande kaameravälgu plõksu saatel märkas ta kõrgel üleval neljale kivisambale raiutud sõnu, mis otsekui aitasid üleval hoida sammaste metafoorilist raskust:
Kui ta neid sõnu luges, haaras teda tunne, et ta oli milleski läbi kukkunud. Kas ta võis ausalt öelda, et ta oli raudkindel Khalidi süütuses, nagu uurija oli olnud tema süüs? Kui ta pilk viimaks uuesti kapuutsiga inglile langes, teadis Samantha, et temagi nimi oli nimekirja pandud.
Just äsja oli tema üle kohut mõistetud.