Kõik tema hirmud. Peter Swanson

läks kabinetti arvuti juurde ja avas oma e-posti konto. Seal oli mitu rasvases kirjas lugemata sõnumit, kaasa arvatud Corbini vastus. Ta luges:

      Aitäh, et Beef and Puddingit soovitasid. Pean ütlema, et ise poleks ma osanud seda proovida. See meenutas mulle natuke St. Stephen’s Taverni sinu praeguse elukoha lähedal. Käi seal ära. Kohtusin ka sinu naabriga, oli mingi Martha. Paistis, et ta tundis mu ära, või siis kuulis ta mu valju Ameerika aktsenti ja arvas ise ära. Loodan, et kõik on korras. C

      Kate leidis tüki paberit ja kirjutas Corbini e-posti aadressi üles. Martha pärast muretseb ta hiljem.

      Ta viis paberitüki uurija Jamesi kätte, kes vaatas nüüd oma mobiiltelefoni ekraani. „Aitäh. Ma kirjutan talle,” lubas ta paberitükki kokku voltides ning jakitaskusse pistes.

      „Kas ma peaksin talle enne teada andma, kui teie seda teete? Ta just kirjutas mulle ja kui ma talle vastan…”

      „Võite talle öelda, et politsei käis siin ja me võtame ühendust. Ma ei taha Audrey Marshalli kohta mingeid avaldusi teha enne, kui oleme surnukeha tuvastanud, sobib?”

      „Jah, loomulikult.”

      „Te olite väga abivalmis.” Ta pöördus uuesti ukse poole. Kate möödus temast ja tegi ukse lahti. Nüüd oli koridoris väike rahvahulk, nende seas ülikonnas vanem mees, kes märkas kohe uurija Jamesi ja ütles: „Issake. Siin sa oledki.”

      Enne minekut ütles uurija James: „Võib-olla peame teie korteri läbi otsima. Kas oleksite sellega nõus?”

      „Miks?” küsis Kate.

      Uurija surus huuled kokku, enne kui vastas: „Kui me leiame midagi, mis seostab surmajuhtumi naaberkorteris teie sugulasega, peame ringi vaatama. Muud ei midagi.”

      „Mul pole selle vastu ilmselt midagi,” ütles Kate.

      „Suur tänu. Me võtame ühendust.” Uurija ulatas Kate’ile oma visiitkaardi. Kate uuris seda, kui oli ukse kinni pannud. Roberta James, uurija. Nime all oli Bostoni politseijaoskonna logo, telefoninumber ja e-posti aadress.

      Kate surus kõrva vastu ust, et vaadata, kas ta kuuleb koridorist midagi. Ukse tagant kostis helisid – raadiosaatjate raginat ja summutatud hääli, mille omanikke polnud võimalik eristada. Ta vaatas läbi uksesilma ja nägi, kuidas uurija koputas koridori kolmanda korteri uksele. Uks avanes ja uurija näitas korteri elanikule oma ametimärki; Kate ei näinud korterisse. Kuni naabrit küsitleti, astusid trepikojast koridori veel kaks erariietes politseinikku, mõlemad tumedas ülikonnas suurt kasvu mehed. Ühe nägu oli siledaks raseeritud, teisel oli hall kitsehabe.