Kate sõi oma õhtusööki, mis oli üllatavalt hea, istudes pukil L-tähe kujulise köögisaare ääres. Ta valas teise klaasi šampanjat, võttis lonksu ning tundis end järsku surmväsinuna. Pea oli õlgadel raske, kõhus keeras kergelt. Ta oli kavatsenud asjad lahti pakkida ja sülearvuti avada, et saaks e-kirju saata, ning ta lootis Ameerika televisiooni vaadata, aga selle asemel veeretas ta kohvri magamistuppa, otsis sellest välja tualettarvete koti, lühikesed püksid ja T-särgi, milles ta armastas magada, siis õnnestus tal hambad ja nägu pesta, enne kui puges jahedate värskete linade vahele. Kurnatusest hoolimata lamas ta natuke aega ärkvel ja kuulatas korteri vaevukuuldavaid helisid: liiklusmüra kauguses, küttesüsteemi vaikset klõpsatust, veel midagi – vaikset sisinat –, mille allikat ta ei suutnud tuvastada. Voodi, mõtles ta enne uinumist, oli kõige mugavam, milles ta iial oli lamanud. Ta vajus selle embusse.
Kate ärkas ühe korra. Katkendlikud sinised tuled vilkusid diagonaalis üle kõrgete lagede. Kus on sireenid? mõtles Kate. Siis: Kus ma olen? Ja lõpuks pärast paari segast hetke meenus talle. Tema suu oli kuiv ja tal oli meeletu janu. Ta kuulis kauguses heli, mida pidas rongiks. Ta keeras end ühele, siis teisele küljele, ja otsis kella valgustatud numbreid, et saada teada, kui palju kell on, aga kui kardinatega kaetud akende vahelt vilkuvaid politseiautode tulesid mitte arvestada, oli tuba pime.
Kate tõusis istukile, heitis uuesti pikali. Ta oli liiga väsinud, et tualetti minna ja vett juua. Mis selle naabri nimi oligi? Selle kadunud tüdruku? Audrey Marshall, meenus Kate’ile. Tal oli nimede peale hea mälu. George oli öelnud, et see oli tema supervõime. George oli ristinud ta Tüdrukuks-Kes-Iial-Ühtki-Nime-Ei-Unusta. Kate sulges silmad, kuulis, kuidas keegi temaga unes sosinal rääkis, ja võpatas uuesti ärkvele. Hääled kadusid ja tuba oli jälle pime. Kas ta oli politseivilkureid näinud unes? Küllap saan homme teada, mõtles ta ja vajus tagasi une mustavasse tiiki.
3. peatükk
Ta saigi teada, aga alles järgmise päeva hilisel pärastlõunal.
Kate ärkas varakult, toas oli alles pime. Ta teadis, et peaks üritama veel natuke magada, end Bostoni ajaga harjutama, aga ta oli täiesti ärkvel ja tal oli meeletu kohviisu.
Läks natuke aega, aga ta leidis kohvimasina, kohvipuru ja sai aru, kuidas see kõik töötas. Kuni kohv valmis, kõndis ta suures korteris ringi. Hämar hommikuvalgus hakkas akendest sisse imbuma. Korteri kõige suuremast toast, elutoast, avanes vaade Charlesi jõele, mis oli hallis koiduvalguses vaikne, sileda jõepinna kohal hõljusid uduriismed. Jalakäijate sild kaardus üle jõe ja selle kõrval kulgeva maantee.
Elutuba nägi välja nii, nagu algaks siin kohe kokteilipidu. Siin-seal paiknesid toolid, teineteise vastas seisis kaks suurt diivanit, nende vahel klaasplaadiga diivanilaud. Kate vihkas klaaslaudu. Niipea, kui nende peale midagi panna, tekib mõte, et plaat puruneb või vähemalt mõraneb. Kate elas alati järgmises hetkes, traagilises silmapilgus. Sel põhjusel oli ta alati vihanud madalaid käsipuid, tiheda liiklusega tänavate ületamist, mitut taldrikut hoidvaid ettekandjaid. Need olid alati olnud häirivad, ärritavad hirmud, aga siis, viis aastat tagasi, oli juhtunud see intsident George’iga ja tema elu oli igaveseks muutunud. Ta ei suutnud üle aasta majast väljuda. Ei, asi oli hullem. Ta ei suutnud ettegi kujutada, et väljub majast; hirm ja lein olid ta halvanud. Vanemad ja terapeut olid ta aeglaselt sellest august välja tirinud ja elu oli muutunud paremaks. Kate ei suutnud hoomata, et ta oli jõudnud Ühendriikidesse, sellesse tohutusse klaaslauaga korterisse. Talle ei meeldinud klaasist laud, aga ta sai sellest üle.
Elutoas ei olnud televiisorit ja ta mõtles ehmatusega, kas korteris üldse oligi televiisorit. Siis meenus talle ruum, mida Carol Valentine oli nimetanud kabinetiks, see oli tumedate puitpaneelidega tuba, kus oli pehme nahkdiivan. Hetkeks ei suutnud Kate meenutada, kus kabinet oli, aga sinna pääses koridorist, mis viis kahte külalistetuppa. Tal oli õigus; televiisor oli seal – sisseehitatud raamaturiiulisse puidust uste taha peidetud hiigelekraan. Laual (õnneks polnud see klaasist) diivani ees oli universaalpult ja selle all lamineeritud leht, millel oli nimekiri vähemalt saja telekanaliga.
Kabinetis oli ka suur puidust laud ja Kate märkas laual märkmepaberit. Sellel oli WiFi-võrgu nimi („Angel Face”) ja salasõna. Kate mõistis, et peaks vanematele endast märku andma, ja Corbinile, uurima, kas ta oli turvaliselt Kate’i korterisse jõudnud.
Kate võttis kohvrist sülearvuti ja adapteri, tõi köögist tassi musta kohvi ja läks tagasi kabinetti. Ta imetles jälle korteri suurust. Ta istus laua taha, nahktool krudises nagu nahk ikka. Talle oli tulnud palju e-kirju, enamus rämpspost, aga üks kiri oli emalt ja üks Corbinilt. Ta avas kõigepealt Corbini kirja.
Kate!
Taksojuht keeras ainult paar korda valesti, enne kui me sinu kauni kodu leidsime ja ma lugesin sinu ääretult läbimõeldud kirja. Mul on piinlik, et ma sulle midagi sarnast ei kirjutanud, ja mul pole ühtki vabandust, aga kui ma ajavahega harjun, saadan sulle põhjaliku nimekirja headest baaridest ja restoranidest mu korteri lähedal. Ma luban.
Kiire küsimus: ma näen, et sul on pesumasin, aga kuivatit pole. Kas mul on midagi kahe silma vahele jäänud?
Hiljem pikemalt. Ootan juba järgmist kuut kuud.
Corbin
Kate vastas:
Mina samuti. Kui ma sinu koju astusin, arvasin, et olen korteriga eksinud. Kui uhke! Mul on siiralt häbi oma haleda korteri pärast, kus on pesumasin, kes peab ennast ka kuivatiks. See on samas ka kuivati, sellepärast sa segaduses oledki. Kraanikausist vasakul sahtlis peaks olema instruktsioon. Ma soovitan siiski, et kui sa hakkad pesu pesema, ära oota kuivi riideid vähemalt enne järgmist päeva. Palun ära häbene, kui sul on veel küsimusi. Ma olen sinu korterisse tõesti armunud.
Parimat, Kate
P.S. Aitäh toreda šampanja eest, mis on loomulikult ära joodud.
Järgmisena luges Kate ema kirja – „nii uhke sinu üle, kullake” – ja vastas ka sellele. Ta rüüpas kohvi, mis oli nii palju parem kui lahustuv, mida ta oli harjunud jooma. Ta kuulis kauguses politseisireeni ning järsku meenus talle eelmine õhtu, magama jäämine ja see, et nägi laes politseiauto vilkureid. Oli see juhtunud päriselt või oli see osa unenäost? Hetkeks oli ta segaduses, teda täitis uuesti hirm, sama tunne, mis oli teda vallanud siis, kui leidis tabletid käekotist, ehkki oli kindel, et neid ei olnud seal. Kas ma hakkan hulluks minema? mõtles ta. Siis ütles ta endale: Ei, see ei olnud unenägu. See oli kindlasti päriselt. Võib-olla oli naaberkorteri tüdrukuga tõesti midagi juhtunud.
Kate pakkis tualett-tarbed lahti ja käis magamistoa juurde kuuluvas vannitoas duši all. Dušikabiin oli hiiglaslik, otsak tuli otse laest ja sellest lahvatas veeuputus. Kate mõtles jälle oma korterile Londonis, dušikabiiniks muudetud vannile, kus kummivoolik libises pidevalt hoidikust välja. Pärast duši all käimist pani Kate jalga mustad sukkpüksid ja selga Bodeni firma lemmikkleidi ning otsustas, et võtab end kokku ja läheb välja. Enne Bostonisse tulekut oli ta uurinud Google Mapsi pilte ümbruskonnast, otsinud välja kõige lähema apteegi ja turu. Tal oli plaanis minna välja ja muretseda vajalikud asjad paariks järgmiseks päevaks. Esmaspäeval pidi ta alustama Graphics Institute’is Cambridge’is, umbes viie metroopeatuse kaugusel. Ta ei oodanud metroosõitu, aga teadis, et saab sellega hakkama – terapeut oli sundinud teda Londonis mitu korda harjutamise mõttes metrooga sõitma.
„Metroo on valik,” oli Kate Theodorale öelnud. „Ma võin igale poole taksoga sõita.”
„Kõik on ju valik, eks ole,” oli terapeut vastanud. See rahulik Põhja-Inglismaa aktsent oli Kate’i meeletult ärritanud, kui ta Theodoraga esimest korda kohtus, aga ta oli sellega harjunud samamoodi, nagu oli harjunud naise lokkis juuksepahmaka ja lillade džempritega.
„Noh, ma ei vali ka langevarjuhüppeid. Sa ei sunni mind ju seda tegema, eks ole?”
„Ei, ma ei sunni sind