Kevadel oli ta koolinäidendis Falstaff, kuid ilma grimmita lipsas tema armetu mina temasse tagasi. „Braavo!” ütles Denton Thrasher tunnis – Lotto oli äsja esitanud Othello monoloogi –, tema aga üksnes naeratas mokaotsast ja pöördus istekohale. Sõudmises võitis Lotto algajate kaheksapaat koolide treeningvõistluse ning ta edutati paadipärasse rütmi tõmbama. Ometi masendas teda elu, olgugi et puudel kirendasid pungad ja oma kohale pöördusid linnudki.
Aprillis helistas nutune Sallie. Lotto ei tohi ka suveks koju tulla. „See oleks … ohtlik,” ütles tädi, ja ta teadis: mõeldakse tema sõpru, kes jõlguvad endiselt naabruskonnas. Ta kujutles, kuidas Sallie näeb neid kiirtee veeres kõndimas ja tädi isepäised käed kallutavad rooli, et litsuda nad laiaks. Oo, ta igatses hoida süles õekest; õde kasvab ega mäletagi teda enam. Ta igatses Sallie kokakunsti. Igatses ema parfüümilõhna; et ema kõneleks uneleval häälel Moosesest või Iiobist, nagu oleks selliseid tegelasi isiklikult tundnud. Palun, palun, ma ei lahku kordagi majast, sosistas ta, ning rahustuseks ütles Sallie, et talle sõidetakse kolmekesi külla ja minnakse perega suvitama Bostonisse. Tema teadvuses ergas Florida päike. Ta kartis pimedaks jääda, kui seda vaatab. Lõõma mattunud lapsepõlve oli võimatu näha.
Ta pani telefonitoru hargile. Lootuseta, sõpradeta. Hüljatuna. Enesehaletsusest hüsteerilisena.
Õhtusöögilauas, kui peetud oli toidusõda šokolaadi-piparmündiküpsistega, loksus ta plaan paika.
Puudel õied nagu kahvatud ööliblikad, väljus Lotto pimedusse.
Administratiivhoones asetses dekaani kabinet; kabinetis asetses sahtel ja sahtlis relv. Ta meeliskles, kuidas dekaan avab hommikul ukse, avastab verepritsmed, taganeb vapustatult sammukese.
Sallie ja ema lähevad leinast lõhki. Tore! Ta tahtiski, et nad valaksid pisaraid kogu ülejäänud elu. Tahtis, et nad nutaksid veel surivoodil selle pärast, mida olid talle teinud. Värahtama pani teda vaid õe meenutamine. Ah, kuid õde on nii väike. Ei aimagi kaotust.
Valgusetu hoonekamakas. Ta kobas ust – lukustamata, libises see ta käe all lahti. Juhus oli tema poolt. [Keegi oli küll.] Tulesid süüdata ta ei riskinud. Kobamisi liikus ta piki seinaäärt: teadetetahvel, mantlivarn, teadetetahvel, uks, sein, uks, nurk. Vägeva mustendava tüheme künnis, mida kujutas endast määratu suur hall. Vaimusilmas nägi ta seda justkui päevavalgel: kaugemas servas kahe kaarja tiivaga trepp. Teise korruse rõdukäike palistamas lihavate valgete meeste õliportreed. Sarikate küljes rippumas vanaaegne paat. Päeviti rändas valgus ühest kõrgest valgmikuaknast teise. Täna öösel olid aknad kaevusuudena tumedad.
Ta sulges silmad. Ta jalutab lõpule vapralt vastu. Ta astus sammu, astus järgmise. Armunud vaiba sahisevasse puutesse, haigutava eimiski ahvatlusse, jooksis ta kolm sammu juubeldades.
Talle laksati näkku.
Põlvili kukkunud, ukerdas ta vaibal. Uus hoop nina pihta. Ta küünitas üles olematusse, ent ei, midagi oli seal siiski, ja ta kukkus taas, tundis vihinat. Vehklevad käed puutusid riiet. Mis kattis puitu, ei, mitte puitu, teraskärniga vahtkummi, ei, mitte vahtkummi – kas nahkunud pudingit? Ta kobas madalamal. Kompis töödeldud nahka. Paelad? King? Tema hambad said vopsu.
Ta taandus käpakil nagu krabi; kusagilt kostis kiledat itku; metsikuna nihkus ta seinte ääres, ja kui möödas oli terve igavik, leidis valguslüliti; ja avastas selle räiges ereduses, et vaatab trossidega lakke kinnitatud paati, mis on kreeni vajunud ja millelt kõlgub kõigi aegade kõige hullem jõuluehe. Üks poiss. Surnud. Näost sinine. Keel väljas. Prillid viltu. Hetk hiljem tõdemus: oih, vaene Moosipontšik ripub kaheksaaerulise sõudepaadi vöörimuna küljes. Oli üles roninud, silmuse sidunud. Hüpanud. Särgil õhtusöögist šokolaadi-piparmündiküpsiste laga. Surev häälitsus vaibus Lotto rinnas. Ta pistis jooksu.
Pärast politseid, pärast kiirabi saabus dekaan. Tõi Lottole sõõrikuid ja tassi kakaod. Dekaani kulmud tantsisid näol, närisid kohtuhagisid, enesetapu ahvimisi, lekkeid ajalehtedesse. Ta viskas Lotto ühikasse ära, aga kui auto tagatuled hääbusid, väljus too jälle. Ei suutnud viibida teiste poiste ligi, kes nägid nüüdsama süütuid ängistavaid unenägusid tüdrukute kehaosadest ja suvistest praktikandipostidest.
Kui kabelikell lõi kolm hommikul, leidis Lotto ennast istumas aula laval.
Pikkades istmerodudes püsis publiku mälestus. Ta tõmbas taskust kanepisigareti, mille oli kavatsenud suitsetada vahetult enne seda, kui vajutab hambad relvatorule.
Kõik oli ajuvaba. Lavast paremal kõlas vallatu vile. Lava eest kõndis läbi prillideta ja narmendavas ruudulises pidžaamas Denton Thrasher, tualett-tarvete kotike käes.
„Denton,” ütles Lotto.
Paun tihkelt vastu rinda, piilus mees varjudesse. „Kes on?” küsis ta.
„Ei, vasta minule! Pea, näita end,”2 ütles Lotto.
Denton paterdas lavale. „Ah sina, Lancelot. Ma pidin ehmatusest otsad andma.” Ta köhatas ja küsis: „On see kannabise lembe lõhn, mis kõditab mu sõõrmeid?”
Kui mees sirutas sõrmed, ulatas Lotto sigareti ja Denton imes mahvi.
„Mida te siin pidžaamaväel teete?” päris Lotto.
„Küsimus on, sõbrake, mida sina siin teed.” Mees istus Lotto kõrvale, ütles siis kõvera muigega: „Või otsisid sa mind?”
„Ei otsinud,” ütles Lotto.
„Ah nii,” ütles Denton.
„Aga siin te olete,” ütles Lotto.
Kui sigaret oli suitsetatud, ütles Denton: „Ma säästan oma veeringuid. Ööbin kostüümilaos. Olen leppinud vireleva vanaduspõlvega. See polegi väga hull. Lutikaid ei ole. Ja lakkamatu kellakumin meeldib mulle.”
Nagu tellitult lõi kell pool neli ja nad puhkesid naerma.
Lotto ütles: „Ma leidsin täna öösel poodud poisi. Kes poos end. Poos üles.”
Denton tardus liikumatuks. „Oh, mu laps,” ütles ta.
„Ma ei tundnud teda õieti. Teda hüüti Moosipontšik.”
„Harold,” ütles Denton. „Ah see poiss. Ma püüdsin meelitada teda rääkima, aga ta oli hirmus kurb. Te, poisid, olite temaga kohutavad. Elajad. Mitte küll sina, Lotto. Ma ei mõelnud sind. Mul on kahju, et just sina juhtusid ta leidma.”
Klomp kerkis kõrisse – Lotto nägi iseennast kiikumas päramõla küljes, kuni uks avaneb ja valgus süttib klõpsatusega. Talle turgatas, et kui ta olekski hiilinud trepist üles ja avastanud dekaani lukustamata kabineti ja tõmmanud lahti sahtli ja kaalunud relva peos, oleks miski hakanud temas tõrkuma. Nõnda poleks see eluilmaski lõppenud. [Tõsi. Tema aeg ei olnud käes.]
Denton Thrasher korjas Lotto sülle, pühkis ta nägu pidžaamapluusi hõlmaga, kõht valge ja nässakas, ning Lottot hällitati lavaserval, ninas nõiapuu ja Listerine’i ja pesukordade vahel liig kaua kantud pidžaama hõng.
See lapseohtu Lancelot, keda Denton süleles. Nii noor, tema nutus midagi sügavamat pealiskaudsest murest. Midagi heidutavat. Kell oli neli. Armas Lancelot, nii andekas, kuid see läks juba veidi liiale, isegi kui Denton nägi temas haruldast sorti sädet. Tema välimus – ühtviisi paljutõotav ja selline, nagu oleks mingi algse tõotuse lõhkumine mõjunud talle laastavalt, mis oli viieteistaastase poisi puhul veider. Nojah, ilu tuleb ehk tagasi. Kümne aasta möödudes võib ta olla hurmav, kohaneda oma võimsa peiarikehaga, oma sarmiga: suure lavanäitleja väge oli temas praegugi. Paraku teadis Denton, et maailm on suuri näitlejaid täis. Jestas, kell lõi pool viis, mine või ogaraks. Säherdust muret ei suutnud Denton mahutada. Oli liig nõrk. [Lein on tugevate pärusmaa, kes kasutavad seda põlemisel kütuseks.] Ta kartis, et jääb siia poisi lõksu igavesti. Ta teadis vaid üht, mis võis pisaratevoolu kinni keerata, ja paanitsedes tõukaski ta lapse püstiasendisse, sukeldus rüppe, võttis teksadest kalbe üllatunud vagla, mis kasvas ta suus muljetavaldavalt, ja jumal tänatud, sellest üksi piisas, et