Siis karjus ta tüdrukule kõrva, et teeme vehkat, vehkat, vehkat. Toppimata end tagasi püksi, kelgutas ta katuseservale, hüppas saagopalmirägastikku. Gwennie hõljus ta juurde, pahupidi seelik tuprus tulbiõiena. Nad roomasid põõsastest, temal viiner püksiaugust ripakil, ning lagedal kostitas neid tuletõrjujate pilkav aplaus. „Tubli töö, Romeo,” ütles üks.
„Lancelot,” sosistas ta.
„Mina aga olen don Juan,” väänas politseinik Lotto ja seejärel Gwennie randmeile käerauad. Sõit oli lühike. Gwennie ei vaadanud talle otsa. Seda temakest ei kohta ta enam kunagi.
Edasi soolaputka: räpane vetsupott nurgas kui troll, Lotto otsimas meeleheitlikult orki, mida kasutada vanglapussina, ja särtsuv elektripirn, mis lõhkes viimaks koidu aegu klaasikildude sajus.
Kodu. Sallie sünge nägu, kuna Lotto rinnal puhkav Rachel lutsis ta pöialt. Aastane ja juba ängistusest krampis. Oli otsustatud: ta saadetakse sellest pätikarjast eemale. Antoinette sulgus oma tuppa, ragistas pöidlaid, haaras telefoni. Küll raha rattaid õlitab. Pärastlõunaks olid korraldused tehtud. Õhtu eel vantsis ta trappi mööda lennukisse. Ta vaatas tagasi. Rachel oli Sallie süles, mõlemad töinasid. Antoinette seisis, käed puusas. Näoilme moondunud. Vihast, mõtles tema. [Ta eksis.]
Luuk sulgus Lotto järel, patune poiss pagendati.
Reisist põhja poole on tal tulevikus meeles vaid šokk. Hommikul ärkas ta päikselises Floridas, magama heitis New Hampshire’i külmas pimedikus. Poistejalgadest lehkavas ühiselamus. Näljanäpistusega kõhus.
Einetades tol õhtul söögisaalis, oli ta lauba pihta laksatanud kõrvitsapiruka lõik. Ta tõstis pilgu ja avastas, et poisid naeravad teda. Keegi huilgas: Oh sa vaene kaapekakk. Veel keegi ütles: Florida frukt, ja keegi kolmas ütles: Kanakabistaja, ja sel kohal naerdi kõige rohkem; nõnda jäi hüüdnimi talle külge. Tema, kes ta oli kesk haudjat palavust eluaeg kõndinud nagu peremees [noorperemees oligi ta olnud], tundis tõmbuvat kõrvu õlgade vahele, kui sibas kõvaks külmunud maapinnal. Kanakabistaja – Bostoni ja New Yorgi poiste silmis mats. Vistrikuline, lapsepõlve veetluse minetanud, üleliia kõhn ja kolge. Lõunaosariiklasena alam olend. Tema jõukus, mis oli teda vanasti esile tõstnud, ei väärinud jõukate hulgas märkimist.
Ta ärkas enne koitu, istus lõdisedes voodiveerel ja jälgis, kuidas aken helenes. SURM-turm, SURM-turm, lõi ta süda. Sööklas külmad pannkoogid ja pooltoored munad, jalutuskäik kabelisse mööda kahutanud maad.
Kuigi ta helistas igal pühapäeva õhtul kell kuus, polnud Sallie eriti jutukas, ja Antoinette ei käinud nüüdisajal kuskil ega osanud ette kanda suurt millestki peale telesaadete, Rachel aga oli liig tilluke moodustamaks lauseid. Telefonikõne oli otsas viie minutiga. Kuni järgmise kõneni ujus ta tumedas meres. New Hampshire’is ei leidunud sooja. Taevaski oli kahepaikselt kõle. Kui kell pool kuus avati spordisaal, läks Lotto kohe basseini äärde mullivanni, et keeta jää kontidest. Vees hulpides kujutles ta sõpru, kes suitsetavad päikesepaistel savu. Viibiks ta Gwennie juures, oleksid nad tänaseks ammendanud iga neile teadaoleva vahekorravariandi, koguni apokrüüfilised. Posti teel suhtles temaga üksnes Chollie, läkitamata siiski enamat anekdootidest pornograafilistel postkaartidel.
Lotto fantaasia olid spordisaali laetalad, kõrgus vähemalt viiskümmend jalga. Luigelik sukeldumine sealt basseini madalamasse otsa lõpetaks vaevad. Ei, ta roniks hoopis tähetorni tippu, seoks kaela köie ja viskuks alla. Ei. Ta hiiliks majandusruumi, näppaks natuke valgeid pulbreid, millega puhastatakse tualette, ja sööks nagu jäätist, kuni sisikond vahutab välja. Teatraalne element sisaldus varakult tema mõttepiltides. Teda ei lubatud koju tänupühaks ega jõuluks. „Kas mind karistatakse ikka?” küsis ta. Hääl värahtas, ehkki üritas kõlada mehiselt. „Oi, kallikene,” ütles Sallie. „See ei ole karistus. Mamma tahab sulle etemat elu.” Etemat elu? Siin oli ta Kanakabistaja; ja kuna ta ei ropendanud, ei olnud tal isegi võimalik kurta, kuidas teda hüütakse. Tema üksildus ulgus üha valjemini. Kuna kõik poisid sportisid, sunniti tedagi sõudma algajate kaheksapaadis ning ta kätele tekkisid villid, mis mõhnastusid, kasvatasid merikarbitaolise kaitsekesta.
Dekaan laskis teda kutsuda. Oli kuulnud Lanceloti probleemidest. Tema hinded on laitmatud, ta pole lollpea. Kas ta on õnnetu? Dekaani kulmud olid kui röövikud, kes närivad õunapuud üleöö paljaks. Jah, ütles Lotto, ma olen õnnetu. Hmm, ütles dekaan. Lotto on hea rühiga, taibukas, rikas. [Valge.] Temasugused poisid loodi juhtideks. Ostaks ta vahest näoseepi, soovitas dekaan, tõuseks ta redelil ehk kõrgemale pulgale? Üks sõber võivat retsepti väljastada; dekaan otsis märkmepaberit, kuhu panna kirja telefoninumber. Paokil sahtlis täheldas Lotto silmanurgast püstoli tuttavlikku õlist läiget. [Gawaini öökapp, nahkkabuur.] Hiljem naelutus see Lotto pilku, kui ta päevi kohmakalt õhtusse saatis – see põgusalt silmatud püstol, mille kaalu tajus ta oma peos.
Veebruarikuus läks klassiuks lahti ning tema kirjandustundi astus sisse punases keebis kärnkonn. Tainase näoga. Jume nätske, juuksed hõredad. Naerukihinate raund. Pisikest kasvu mees lennutas lehviva keebi õlgadelt, kirjutas tahvlile kriidiga Denton Thrasher. Pigistas silmad kinni, ja kui need avas, oli näkku kätketud piin, käsivarred pikal, nagu kannaksid midagi rasket.
Uluge, uluge, uluge, sosistas ta. Oo, olete kõik kivist inimesed!
Kui minul oleks teie keel ja silmad,
neid nõnda pruugiksin, et puruneks
suur taevavõlv! Ta läind on jäädavalt.
Tean küll, kas keegi surnud on või elab:
ta surnud on kui muld. Oh, andke peeglit:
kui veel ta hingus pinda udutab,
siis elab ta. 1
Vaikus. Turtsatusi polnud. Poisid olid tardunud.
Lotto sisemuses valgustus välja tundmatu tuba. Siin peitus vastus kõiksusele. Iseendast oli võimalik vabaneda, muunduda kellekski muuks. Oli võimalik vaigistada maailma heidutavaim nähtus – toatäis poisse. Alates isa surmast oli Lotto ähmastunud. Sel hetkel naasis ta teravana fookusse.
Taas endaks saades ohkas mees hingepõhjast. „Teie õpetajat on tabanud haigus. Pleuriit. Või vesitõbi. Mina hakkan teda asendama. Mu nimi on Denton Thrasher. Nonii, teie volaskid,” ütles ta, „rääkige mulle, mis on te lugemislaual.”
„„Tappa laulurästast”,” sosistas Arnold Cabot.
„Issand aidaku meid,” ütles Denton Thrasher, võttis prügikorvi, marssis piki pingiridu ja pildus poiste pehmekaanelised köited sellesse. „Ei maksa koormata pead vähemate surelikega, kui bardi on riivatud vaid ääriveeri. Enne kui minust pääsete, higistate Shakespeare’i ojadena. Ah et seda kutsutakse peenema järgu hariduseks. Kahekümne aasta pärast on jaapanlased me keiserlikud isandad.” Ta istus kirjutuslaua servale, käsivarred toestatud kubeme ette. „Esiteks,” ütles ta, „seletage mulle, mis vahe on tragöödial ja komöödial.”
Francisco Rodriguez ütles: „Üks on kurbmäng, teine naljamäng. Üks on pühalik, teine kerglane.”
„Vale,” ütles Denton Thrasher. „Meelepete. Vahet ei olegi. Küsimus on perspektiivis. Lugude jutustamine on maastik, tragöödia ja komöödia mõlemad draama vormid. Kõik sõltub lihtsalt raamist, kuhu pilt asetada. Näete nõnda,” ütles ta, moodustades kätega neljakandilise vaateava, mida liigutas mööda klassi, kuni see seiskus Moosipontšikul, kurval poisil, kelle kael liimerdas üle krae. Neelanud alla keelele kerkinu, nihutas Denton käteava sihtima kärmet populaarset pruuninahkset poissi Samuel Harrist – Lotto paadivanemat – ja ütles: