Parlee (1981) väitis, et peaaegu kõik sotsioloogid ja antropoloogid, mõned psühholoogid ja vähesed bioloogid peavad enesestmõistetavaks ning on tuttavad ideedega teadmiste sotsioloogia ja reaalsuse sotsiaalse konstruktsiooni kohta sellest, mis põhjustavad distsipliinide vahel lünki. Mõned teoreetikud sotsiaal- ja psühholoogiateadustes väitsid, et vähe usaldati tegelikult psühhosotsiaalseid fakte haiguse patoloogia „põhjuses“, vaid pigem arvati neid mõjutavat või raskendavat eelnevalt olemasolevat füsioloogilist haigust. Nad väitsid, et biopsühhosotsiaalne mudel oli „läikimalöödud“ biomeditsiiniline mudel (Armstrong, 1987) ning jätsid sotsiaalteadustele toetava staatuse sotsiaalteadustes (Engel, 1980), kuigi ühiskonnaliikmed defineerivad haigusi enne, kui nende põhjus on kehas lokaliseeritud (Armstrong, 1987; Gatchel & Baum, 1983).
Engeli (1977) välja mõeldud biopsühhosotsiaalne mudel põhines süsteemsele lähenemisele, mis tunnistab mudeli baasina subatomaarseid elemente, liikudes edasi läbi seoses olevate ja hierarhiliste keeruliste staadiumide rakkudeni, kudedeni, organiteni, indiviidi käitumiseni ja suheteni teiste inimestega, kultuuri ja ühiskonnani ning viimaks biosfäärini. See teooria tugevdas paljude distsipliinide usku väljaspool biomeditsiinilist valdkonda: elu redutseerimine molekulaarsele tasandile takistab arusaamist inimese tervisest, haigusest ja heaolust, sest inimest ei vaadata kui „tervikut“. Edasi võttis see omaks holistlikke tervisefilosoofiaid, mis tärkasid üle aastakümne tagasi, kuid neis puudus vaimsuse valdkond.
Pärast Yale’i konverentsi biheivioristliku meditsiini teemadel 1977. aastal propageeris Schwartz (1982) biopsühhosotsiaalse mudeli ühtlustamise teooriat. Teooria tunnustas biheivioristliku meditsiini ja biheivioristliku tervise valdkondade esilekerkimist ning pani ette, et meditsiiniline diagnoos peaks alati arvestama bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete faktorite mõjutusi, selleks et pääseda ligi inimese tervisele ja anda soovitusi ravimiseks. Hiljem sedastas Dreher (1986), et need faktorid on ühtaegu paljude terviseprobleemide põhjus ja tagajärg. Ometi, vaatamata biopsühhosotsiaalse mudeli väidetavatele nõrkustele, leiti, et lisatud sotsiaalne muutuja osutus kasulikumaks kui biomeditsiiniline mudel niisuguste häirete ravimisel, nagu lapseea depressioon (Lewis & Lewis, 1981), multiskleroos (Vanderplate, 1984), lein (Engle, 1977) ja PMS – premenstruaalne sündroom (Keye & Trunnell, 1986; Wilson, 1992). Ilmselt tunnistati perekonna ja suhete sotsiaalset dünaamikat kui tähtsat faktorit nende häirete ravimisel. Paraku on „sotsiaalne“ komponent märkimisväärselt puudu keha-meel-vaim tervisemudelites, kuigi selle arvestamine on oluline.
Olen leidnud, et haigestumine ja haigus sisaldab endas sageli häiritud suhteid või perekonna dünaamikat, mis vajavad tervendamist. Mõnikord on meil koguni vaja sekkuda väljaspool aega ja ruumi, et toimuks paljude põlvkondade tervenemine. „Sotsiaalselt“ genereeritud haigus ja tõbi on epideemilises ja pandeemilises proportsioonis. Näiteks, söömishäired on suuresti – kui mitte täielikult – põhjustatud perekonna, ühiskonna ja meedia sõnumitest, mis kehtestavad normi, et tuleb olla kõhn. Teistel tõbedel, nagu HIV/aids ja sugulisel teel edasiantavad haigused, on sotsiaalne/biheivioristlik komponent, mis peab olemas olema, selleks et haigus edasi kanduks. Seega, kuidas me saame sellest sotsiaalsest aspektist tervise ja tervendamise mudelites mööda vaadata? Minu doktoridissertatsioon ja järgnev publikatsioon (Wilson, Tuner & Keye, 1991) kasvas välja uurimusest “PMS ja mitte-PMS emade ja teismeliste tütarde vastastikune mõju menstruaalstükli faasile ning bioloogilised, psühholoogilised ja sotsiaalsed muutujad”. Ma hindasin kannatavaid emasid, kannatavaid noorukieas tütreid ja kannatavaid perekondi, mis tekitas sügavama huvi perekonna funktsioneerimise düsfunktsionaalsete mustrite vastu. Ma lootsin, et mudel, mille ma välja töötasin ja avaldasin raamatus “Premenstruaalse sümptomatoloogia ennetamine, avastamine ja juhtimine” (Wilson & Keye, 1989), peaks olema kuigivõrd abiks naistele ja nende perekondadele. Ka õpetasin ma õpitubades ning juhtisin telefoniküsitlusi naistega, kes otsisid tavameditsiini ravi keskmise kuni raske PMS-i vastu, kuulates, kuidas nad arutasid oma sümptomeid, mis pea alati sisaldasid kobara viha, ärevust ja depressiooni. Kahjuks polnud biomeditsiinilised ja psühholoogilised ravimeetodid, mida nad otsisid, põrmugi edukad. Ka panin ma tähele, et paljud arstid, kes uurisid PMS-i, lõid araks ja kaotasid oma uuringute jätkamise vastu huvi. Kommentaarid, mida ma kuulsin arstidelt Teisel rahvusvahelisel sümpoosionil premenstruaalsete, sünnitusjärgsete ja menopausiaegsete meeleoluhäirete teemal, ütlesid: “Me vaatame alla suurde, mustavasse auku.”
Kuidas me elame, nõnda me sureme
Iga inimolend on omaenda tervise või haiguse autor.
Kui me tunnistaksime ja mõistaksime, et enamik haigusi on põhjustatud elustiili käitumisest, võiks tavameditsiin arvatavasti hääbuda unustusse. Hinnatavalt üks igast neljast inimesest jääb vähki ja enneaegse surma juhtivaks põhjuseks on tubakapruukimine. Traagiliselt on tubakafirmad ja nende ajalooline pettus nikotiini sõltuvusttekitavast komponendist väidetavalt põhjustanud suurema kaotuse inimeludes kui Adolf Hitleri, Jossif Stalini ja Mao Zedongi tegevus kokku, tappes üle kogu maailma igal aastal 5 miljonit inimest. Tubakafirmad hiilivad vastutusest kõrvale väitega, et sõltuvuses inimesed on vabad suitsetamist maha jätma, näidates sellega ainult, kui vähe nad sõltuvust mõistavad. Kas inimesed saavad aru, et lapsed tunnevad Miki Hiire järel teisena ära Joe Cameli? Selles faktis on midagi kurikavalat. Kui ma elasin Virginia osariigis, usun, et nägin Joe Cameli kujutist pea igal tänavanurgal, ja tubakapruukimise tagajärgi vaadati kui aktsepteeritud elustiili. Näiteks ütles mu naaber ühel päeval: „Minu 28-aastasel sõbrannal eemaldatakse täna parem kops,“ otsekui oleks naine lasknud teha maniküüri.
Läänlastele on tapja nr 1 koronaararteri haigus, mis lõpeb müokardi infarktiga või ajurabandusega, mida põhjustavad peamiselt stress, suitsetamine, vähene liikumine ja kehv toit (ka kõrge vererõhk ja kolesterool on toitumisega seotud). Õnnetuseks ei ole elustiili muutmine „kiire“, sest käitumine on tavaliselt lapseeast saati sügavalt juurdunud. Näiteks, oma doktoriprogrammi aastate jooksul, kui õpetasin ülikoolis kursust „Tervislik elustiil“, palusin ühtekokku 568 tudengil tõsta käe ja hoida seda üleval ainult siis, kui nad elavad vastavalt seitsmele tervisliku elustiili käitumise näitajale, nagu mina neid esitasin: 1) söövad toitva hommikueine, 2) treenivad vähemalt 3 korda nädalas, 3) magavad vähemalt 7 tundi igal ööl, 4) ei suitseta, 5) kasutavad mõõdukalt alkoholi, 6) joovad iga päev vett koguses 15 g iga kehakaalu poole kilo kohta ja 7) säilitavad normaalse kehakaalu ± 10 %. Kui olin need näitajad esitanud, olid 95 % mu tudengitest käe alla lasknud. Siis küsisin järelejäänud 5 protsendilt, kel ikka veel käsi üleval oli: „Miks teie elate tervisliku elustiili järgi?“ Korduvalt oli iga individuaalne vastus: „Ma olen kogu elu niimoodi elanud.“ Tervislikku eluviisi õpetasid neile vanemad juba lapseeas, ent oli üks noor naine, kes alustas treeningprogrammi pärast seda, kui infarkti suri ta isa, kes polnud kunagi tervislikust eluviisist lugu pidanud.
Paljulubav uudis on, et me ei pea enam toetuma vanematele kui rollimudelitele, sest teadmised tervishoiust ja haiguste ennetamisest kasvavad pidevalt ning positiivne tagajärg on ilmne. 20. sajandil suurenes keskmine oodatav eluiga 30 aastat – suurim saavutus inimkonna 5000aastases ajaloos. Saja-aastased – need, kes elavad kolmekohalise numbrini – ei ole enam nii eksklusiivne klubi: kasvas 1999. aastast 2000. aastani 51 %. Selle hariduse mõju tervisele on nähtav ka Haiguste Kontrolli Keskuse (Center for Disease Control, CDC) aruandes, et kolledži üliõpilastest suitsetab ainult 10 %, samal ajal kui 31 protsendil, kes suitsetavad, on keskkooli- või üldharidus (CDC, 2006).
Suurim väljakutse ameeriklastele on istuv eluviis ja rämpstoidu tarbimine. Lapseea rasvumine on saanud epideemiliseks ja kehalise kasvatuse tundide kärpimine kooli õppekavades on sellele epideemiale kaasa aidanud. Enamik sekkumisi, mida ma olen näinud lapseea rasvumise kahandamiseks, on keskendunud laste kaasamisele füüsilisse tegevusse pärast kooli ning