Kirjastuses O-Books olen ma tänulik John Huntile, kel oli nägemus sellest raamatust, toimetajale Elizabeth Radleyle, kujundajale Stuart Daviesile ning Trevor Greenfieldile, kes vastasid igale küsimusele, mis mul publitseerimise protsessis kerkisid.
Viimasena, otsatu tänu minu õpilastele, sõpradele ja perekonnale, kelle armastus, vaprus ja tervenemine olid selle raamatu inspireerijaks.
I osa
Ärkamine: Keha-meel-vaim
I peatükk
Sissejuhatus
Tervenemine on aja küsimus, kuid mõnikord ka võimaluse küsimus.
„Tervendav vägi väljaspool meditsiini“ sisaldab, minu definitsiooni järgi, biopsühhosotsiaal-vaimset paradigmat (keha-meel-vaim), mis määratleb paremini ja suurendab vaimsust. Lisaks määratletakse kaheksa takistust ja esitatakse tegevusplaan, mis sisaldab viit iidset tervendamismeetodit, mida nüüd tuntakse kui toetavat ja alternatiivset meditsiini (Complementary and alternative medicine, CAM): hetkemärkamine, meditatsioon, helitervendamine, reiki ja aroomiteraapia terapeutiliste baasõlidega. Et niisugust lõimitud tervisele lähenemise edukust näidata on kogu raamatu ulatuses esitatud isiklikke väikesi lugusid, mõtisklusi, luuletusi ning rohkem kui 45 inspireerivat haiguslugu minu patsientidelt ja tudengitelt. Kuna on laialdaselt teavitatud, et spontaanset tervenemist esineb 1 % juhtudest ja oodatust kauem elamist 3 % juhtudest, olen mina leidnud, et minu tudengite ja patsientide hulgas on need näitajad 20 % ja 95 %.
Ma esitan küll ärevakstegevaid fakte, nagu teised autorid esitavad ärevakstegevaid fakte tervenemise probleemide kohta, millega me silmitsi seisame. Ka kajastan ma ärganud ja valgustatud olendite tarkusehääli, nii nagu neid on kuuldud varemgi. Ent mina astun äratuskutsest sammukese kaugemale, isiklikule väestamisele ärkamise poole. Ma pakun tõhusaid vahendeid ja abivahendeid, mis lubavad meil võtta oma ”terve” elu juhtimine enda kätesse, nii et me ei pea sõltuma teistest. Need vahendid võivad paista hädaabinõuna, kuid selline reaktsioon tuleneb üksnes kurikavalast lihtsustatud tingitusest, mis täidab meie psüühikat 17. sajandist saadik, kui Descarte lahutas meele kehast. Sellest ajast saadik oleme aina lahutanud inimliku eksistentsi ”tervikut” kuni selle määrani, et kui asi puutub tervendamisse, oleme taandanud konventsionaalse meditsiini erialadeks, mis välistavad kõikidest kõige tähtsama komponendi – meie hävimatu, alguse ja lõputa vaimu ehk ürgse teadvuse, helendava selge valguse ja rõõmu –, mille olemus on kõiksus. Laozi (1997) väljendas seda nii:
Kui tervik on jagatud, vajavad osad nimesid.
On juba piisavalt nimesid.
Peab teadma, millal peatuda.
Teadmine, millal peatuda, hoiab ära häda.
Tao on maailmas nagu jõgi, mis voolab koju merre.
Kannatuse ajal kuulen ma inimestelt sageli sõnu: “Ma vajan lootust.” Paraku, soovida lootust, kui ei paista seda olevat, tähendaks soovida klammerdumist tulevikku, mis on orienteeritud meist väljaspool asuvale määratlemata konstruktsioonile. Näiteks, kui keegi on eksinud mäel tormis, täis hirmu ja meeleheidet, kas me ütleksime, et sel inimesel on lootust? Või suunaksime selle inimese otsekohe, elu ja surma otsustaval hetkel, ammutama enda sisemist jõudu, vaatama hirmule ja meeleheitele otse silma ning muutma need ennasthävitavad emotsioonid kartmatuseks? Absoluutsest vaatenurgast, me võime olla milles iganes, mida me kogeme, klammerdumata lootusesse ja lootusetusesse või hirmu ja kartmatusse, nagu ütles Tiibeti suur joogi Milarepa: “Ma olen unustanud mõelda lootusest ja hirmust.” Kuna aga enamik meist ei ole jõudnud sellisele distsipliini ja arusaamise tasandile, on meil, kui pind jalge alt kaob, vaja kusagilt alustada, selleks et suuta edasi liikuda omaenda jõul.
Uued uuringud Johns Hopkinsi Ülikoolis teatavad, et ajavahemikus 1999–2005 kasvas enesetappude hulk keskealiste ameeriklaste seas 7 %, kui normaalselt on see elanikkonna osa enesetappudest mõjutamata (Hu, Wilcox & Wissow, 2008). Oodatakse, et see näitaja jätkab kasvu, eriti praegusel ohtlike majanduskriiside, tõkestavalt kõrgete tervishoiukulude, kasvava tööpuuduse, kodude väljalunastamisõiguse takistamise ning investeeringute ja eluaegsete pensioniplaanide kaotamise ajal. Ameerika Psühholoogia Assotsiatsioon teatas 2529 inimese küsitlemise tulemuste alusel, et 61 % on tervisemured ja 59 % on majanduslikud mured, mis on oluliseks stressi põhjustajaks (APA, 2008). Ainult ühel kaheksast vähihaigest on rahalisi vahendeid, et saada tavapärast meditsiinilist ravi, ja neist vähestest patsientidest, kes ravi taotlevad, paljud ei tervene, ka ei ole meditsiinilise ravi tulemuseks positiivsed tervisemuutused. Need tõsised statistilised näitajad on kaalukad tõendid, mis näitavad tungivat vajadust, et me varustaksime end toimivate oskustega, mis soodustavad tervenemist väljaspool meditsiini.
Julgustav on fakt, et avalikkuse nõudmise tulemusel rajati Alternatiivmeditsiini Büroo ning Toetava ja Alternatiivmeditsiini Rahvuslik Keskus (NCCAM) toetava ja alternatiivmeditsiini tunnustamiseks ja lõimimiseks ning see nõudmine on nüüd leidnud kajastamist peavoolu meedias. Näiteks 24. juunil 2009 teatas MSNBC News, et 83 % ameeriklasi on mures tervishoiu reformi pärast, ning 30. juunil 2009 esitas CNN News rubriigis „Vaadates väljapoole arstikabinetti”, et üha rohkem inimesi vaatab alternatiivmeditsiini poole. Paraku on arstide ja paljude tervishoiuprofessionaalide hoiak patsientide suhtes seniajani pigem lihtsustatud kui holistlik ja vaimne ning on tüüpiline, et alternatiivmeditsiinis ei näe nad oma patsientide tarvis rakendust. Vähipatsientide seas tehtud uuring näitas, et 75 % patsientidest ei aruta oma klinitsistiga kunagi toetava ja alternatiivmeditsiini üle, kuigi leiud näitasid, et patsiendid hindavad, kui klinitsist aktsepteerib TAM-i, ning eelistavad, et nende klinitsistid ja terviseplaani koostajad toetaksid aktiivsemalt neid teraapiavorme ja informeeriksid neist patsiente. Üldine uurimuses osalejate suhtumine oli: „Eluohustava haiguse puhul ei saa olla suletud mis tahes tervendamisvõimalusele“ (Vuckovic & Wick, 1999). Lisaks näib NCCAM-i ees seisvat ülesanne, kuidas uurida ja teavitada vaimsusest, mis on toetavale ja alternatiivmeditsiinile loomuomane.
Troyle ütles tema neuroloog: “Teil on ALS (amüotroofne lateraalskleroos) ehk Lou Gerighi haigus. Te võite elada kaks aastat ja siis lakkate ühel päeval halvatuse tõttu hingamast.” Masendatud Troy otsis haiglas väikese ruumi, kus ta järgmised kolm tundi võis segamatult nutta. Tal oli tunne, et seinad ja lagi vajuvad talle peale – lõksus – ilma võimaliku pääseteeta – vähimagi lootuseta – ainult hirmul ja meeleheites. Tema arst oli pakkunud kahte võimalust: 1) ähvardav surm või 2) kallis ja eksperimentaalne retseptiravim, ligi 1000$ kuus, mis võib-olla pikendaks ta elu viie kuu võrra. Troy ei mäleta, kuidas ta koju jõudis, kuid diagnostiline protseduur, mida ta talus, ning sellele järgnev halvendasid tema sümptomeid sellisel määral, et järgmisel päeval ei suutnud ta voodist tõusta. Ta lamas liikumatult ja mõtles, kuidas seda surmaotsust oma armsatele teatada. Tema suurima meeleheite põhjustas teadmine, et tavameditsiinil on talle vähe või üldse mitte midagi pakkuda. Ometi, pimedusehetkel, kui tal polnud päästvat ust ega kohta, kuhu peitu pugeda, tutvustati talle sügavat õpetust hirmust, mis õpetab meile vaprust. Mingi hääl sosistas talle teadmata kohast tema sees: “Sa pead midagi tegema.” Troy helistas mulle ja paar päeva hiljem astus sisse mu uksest. Ta oli teinud täpselt nii, nagu kirjeldas Laozi: “Miljonimiiline rännak algab ainsast sammust.”
Troyst sai minu õpilane ja ta võttis täiendavast ja alternatiivmeditsiinist kasutusele (TAM) hetkemärkamise, meditatsiooni, reiki ja helitervendamise, mille tulemuseks oli vaimne tervenemine. Ligi kaks aastat hiljem on tema haigus näidanud aeglast progresseerumist ning ta elab märkimisväärse rahu, rõõmu, tänulikkuse ja kõiksusega ühtekuuluvuse seisundis – võimalus, mida tavameditsiin talle ei pakkunud.
Troy on selle kasvava hulga inimeste seas, kes valivad tervenemise väljaspool meditsiini, sest nende ainus teine valik oleks alla anda või surra hirmus ja meeleheites, kuna nende arst on otsustanud neile peale suruda