Ma olen siin. Clélie Avit

olin niivõrd kirglikult asja juures. Korraga oli Steve armunud. Kuid tollal ei olnud ma üksi ja seetõttu tegin talle selgeks, et ma otsin ainult ronimiskaaslast. Teised sõbrad olid minu jaoks liiga rasked, ma vajasin kedagi oma kaalukategooriast. Steve on silmapaistvalt heade proportsioonidega. Meie koostöö sujus pagana hästi.

      Sellest peale, kui ma talle selgelt ära ütlesin, võttis ta endale mu vanema venna rolli. Kui oled ise kogu aeg perekonna vanem laps olnud, siis on meeldiv teada, et keegi sind toetab. Kuna Alex ja Rebecca on koos, siis haaras Steve topeltsuutäie.

      Ja nüüd võtab ta just niisuguse positsiooni. Suur vend, kes ei taha, et keegi tema väikest õde puutub.

      „No kuule, Steve,” alustab Alex. „Mis sinu arvates ühes haiglas ikka juhtuda võib? Küllap on ta mõni Elsa sõber ja muud midagi! Mees on magama jäänud. Ärme hakka vinti üle keerama. Küsimus on selles, kas äratada ta üles või hakkame temata tähistama?”

      „Ma arvan, et ta on ise otsusele jõudnud,” ärritub Rebecca.

      Ja tõepoolest, ma kuulen, et mu külastaja ärkab. Kujutan ette, et ta avab silmad, need võtavad ümbruse fookusesse, ja mul on tahtmine naerma hakata, kui ta oma üllatuseks näeb kolme end põrnitsevat inimest.

      „Kes sa oled?”

      Steve ei kaota aega. Olen kindel, et ta on võõra näost kümne sentimeetri kaugusel, pilukil silmad matkimas Supermani laserpilku. Jõuan viieni lugeda, kuni mu tundmatu vastab. Ta hääl on meloodiline.

      „Sõber.”

      „Mhh …”

      „Jah, ma ütlesin, et olen tema sõber.”

      Saan kinnitust, et ta on umbes kolmekümnene. Muidu poleks ta Steve’i sinatanud.

      „Ma ei usu sind.”

      „Steve,” ütleb Alex vahele, „jäta järele.”

      „Ma ei tunne teda ega saa aru, mida ta siin teeb,” ütleb Steve. „Sellesse haiglatiiba on ilma kontrolli läbimata raske pääseda, ma tahan teada, kes ta on ja mida ta siin teeb!”

      „Just nende argumentide tõttu ei saagi ta siin midagi halba teha!”

      „Mhh …”

      Mu tundmatu tõuseb püsti ja ajab sviitri selga.

      „Kas sa muud ei oskagi öelda kui „Mhh”?”

      Ooh. Tundmatul pole aimugi, millesse ta end on mässinud. Tahaksin teda hoiatada, aga juba hilja. Saan aru, et Steve on tal kraest kinni krabanud ja ta toolilt püsti tirinud.

      „Kelleks sa end pead?”

      „Jäta järele, Steve!” karjub Rebecca.

      „Kurat! Kes ta niisugune on?” kordab Steve.

      „Lase ta lahti!” lisab Alex. „Ja sina palud vabandust, muidu me seda nii ei jäta.”

      Alex, vapper rüütel. Ma mõistan, miks Rebecca temasse armus.

      „Vabandust,” kostab mu külastaja moka otsast. „Kas lased mu nüüd lahti?”

      Ma kuulen Steve’i urahtust ja tema liigutust, kui ta tundmatust lahti laseb. Seejärel saan aru, et ta istub voodile minu kõrvale. Lina sahiseb mu kõrva ääres.

      „Kahju, Elsa,” sosistab Steve mu juukseid silitades. „Korraldasime siin möllu su sünnipäeva puhul.”