1.
ELSA
Mul on külm. Mul on nälg. Mul on hirm.
Nii ma vähemalt arvan.
Juba kakskümmend nädalat olen ma koomas ja kujutan ette, et mul peab olema külm, nälg ja hirm. See on mõttetu, sest kui keegi teab, mida ma tunnen, siis olen see mina ise, aga praegusel juhul … Võin ma ainult ette kujutada.
Ma tean, et olen koomas, kuna olen kuulnud neid sellest rääkivat. Ähmaselt. See pidi olema kuue nädala eest, kui ma esimest korda „kuulsin”. Kui mu arvepidamine on õige.
Ma pean arvet, nagu suudan. Ma olen lakanud arsti käikude järgi arvestamast. Ta peaaegu ei käigi enam. Ma eelistan arvet pidada õdede käimiste järgi, kuid need on üsna ebaregulaarsed. Kõige lihtsam on arvet pidada koristaja käikude järgi. Ta tuleb mu palatisse igal öösel kella ühe paiku. Ma tean seda, kuna kuulen tema käru küljes rippuva raadio kõlli. Ja nüüdseks olen seda kuulnud nelikümmend kaks korda.
Ma olen kuuendat nädalat ärkvel.
Kuus nädalat, ja kellelgi pole aimugi.
Aga sellegipoolest ei pane nad mind terveks ööpäevaks tomograafi. Kui piibitaja minu kõrval pole suvatsenud näidata, et mu aju suudab jälle kuulmist tagavat piirkonda käigus hoida, ei hakka nad mu pead kaheksasada tuhat eurot maksvas kapslis uurima.
Nad usuvad, et ma olen omadega täiesti läbi.
Isegi mu vanemad on hakanud lootust kaotama. Ema käib harvemini. Isa olevat kuuenda päeva järel loobunud. Ainult mu väike õde käib korrapäraselt igal kolmapäeval, vahel koos oma tolle hetke peikaga.
Mu õde on nagu teismeline. Ta on kahekümne viie aastane ja vahetab poisse peaaegu igal nädalal. Ma tahaksin käega ta juukseid sasida, aga kuna ma ei saa, siis kuulan tema juttu.
Ainuke asi, mida arstid oskavad öelda, on: „Rääkige temaga.” Iga kord, kui kuulen mõnda neist seda kordavat (muidugi harva, kuna nad käivad üha harvemini), on mul tahtmine tema roheline kittel talle kurku toppida. Ma isegi ei tea, kas see on roheline, kuid ma kujutlen seda rohelisena.
Ma kujutan ette palju asju.
Tõtt-öelda polegi mul muud teha. Sest kuuldes õde oma südameasjadest jutustamas, väsin ma ära.
Ta pole just eriti peenetundeline, see mu õde, aga ta kordab ennast. Ikka ja alati ühesugune algus, keskpaik ja lõpp. Ainus, mis muutub, on poisi nägu. Kõik nad on tudengid. Kõigil neil on motikad. Kõigis neis on midagi kahtlast, aga tema seda ei taipa. Ma pole talle kunagi öelnud. Kui ma ühel päeval koomast välja tulen, pean seda tegema. See võib talle kasuks tulla.
Õe puhul on siiski üks kasulik asi. Ta kirjeldab mulle, mis mu ümber on. See võtab ainult viis minutit. Viis esimest minutit, kui ta mu palatisse tuleb. Ta räägib mulle seinte värvist, ilmast väljas, millist seelikut õde kitli all kannab, ja siia tulles kohatud kanderaamikandja pahurast ilmest. Mu väike õde käib kunstikoolis. Ta kirjeldab sealset elu, mul on tunne, nagu loeksin piltides luuletust. Aga see kestab ainult viis minutit. Selle järel kulub tund aega odava armastusromaani laadis jutu kuulamisele.
Täna paistab olevat hall ilm ja see muudab mu palati piimakarva seinad veel kohutavamaks, kui need tavaliselt on. Õel on beež seelik, see teeb kõik ülejäänu pisut rõõmsamaks. Mu õe praeguse poisi nimi on Adrien. Pärast Adrienist kuulmist lülitasin end välja. Naasin ümbruse juurde, kui uks sulgus.
Olen jälle üksi.
Juba kakskümmend nädalat olen ma üksi, ja ainult kuuest annan ma endale aru. Ja ometi on mul tunne, et see on terve igavik. Võib-olla läheks aeg kiiremini, kui ma rohkem magaksin. Kui mu vaim end välja lülitaks. Aga mulle ei meeldi magada.
Ma ei tea, kas mul on oma keha üle mingi mõjuvõim. Kas ma olen pigem „käigus” või „seisan”, nagu mõni elektriaparaat. Mu vaim teeb, mida tahab. Ma olen oma kehas kinni. Ja mulle ei meeldi magada.
Magada ei meeldi mulle sellepärast, et magades olen ma veel rohkem kinni, olen pealtvaataja. Ma vaatan kõiki neid enda eest mööda libisevaid pilte ja mul pole mingit võimalust neid ärgates, higistades või vastu hakates otsekohe minema peletada. Ma saan ainult nende möödumist jälgida ja lõppemist oodata.
Igal öösel on sama asi. Igal öösel üks ja sama unenägu. Igal öösel näen ma sündmust, mis mu siia haiglasse tõi. Ja kõige halvem selles loos on tõik, et ma ise viisin end sellesse seisukorda. Mina ise. Mina ja mu loll kirg jää vastu, nagu mu isa ikka ütles. Sellepärast muide lõpetaski ta minu juures käimise. Küllap mõtleb, et seda ma otsisingi. Ta pole kunagi mõistnud, mispärast ma nii väga mägesid armastasin. Ta ütles tihtipeale, et sinna ma oma elu jätan. Ta mõtleb kindlasti, et mu õnnetuse tõttu on ta lahingu võitnud. Mina ei tunne, nagu oleksin kaotanud või võitnud. Mul puudub üldse igasugune tunne. Ma tahan ainult koomast välja tulla.
Ma tahan tõeliselt tajuda külma, nälga ja hirmu.
Kummaline, mida koomas olles oma keha kohta võib teada saada. Mõistad tõeliselt, et hirm on keemiline reaktsioon. Võiks ju õudust tekitada, kui ma igal öösel oma hirmuunenägu näen, kuid ei, ma vaatan siiski. Ma näen end kell kolm öösel puhkeonni magamisruumis üles tõusmas ja oma julgestusköiekaaslasi äratamas. Ma näen end kohmakalt einet võtmas, kõheldes nagu iga kord, kas juua teed, sest liustikul tuleb täis põit vältida. Ma vaatan end iga riidekihti, jalgadest kuni peani, hoolikalt ümber sättimas. Ma vaatan, kuidas ma tuulejaki kinni panen, kindad kätte tõmban, laubalampi sätin ja kassid kinnitan. Ma näen end kaaslastega naermas, nemadki on alles unesegased, kuid rõõmust ja adrenaliinist elevil. Ma vaatan end julgestusvööd sättimas, Steve’ile trossi viskamas, kaheksasõlme tegemas.
Neetud sõlm.
Sõlm, mida ma olen loendamatuid kordi teinud.
Tol hommikul ei lasknud ma seda Steve’il üle kontrollida, kuna ta rääkis parajasti mingit nalja.
Sõlm paistis ometi korralik olevat.
Aga ma ei saa ennast hoiatada. Seega näen end trossi kokku kerimas, teise käega kirkat haaramas ja teele asumas.
Ma näen end hingeldamas, naeratamas, värisemas, astumas, astumas, astumas ja aina astumas. Ma näen end mõõdetud sammul edasi liikumas. Ma näen end Steve’ile ütlemas, et ta paneks tähele lumesilda lõhe kohal. Ma näen, kuidas ma hambaid kokku surudes ise ohtlikust kohast üle lähen ja teisel pool kergendatult hingan. Ma näen end nalja heitmas, kui lihtsaks see osutus.
Ja ma näen, kuidas mu jalad vanguvad.
Järgnevat tean ma peast. Lumesild oli hiigelsuur lahmakas. Mina olin ainsana veel selle peal. Lumi vajub mu all kokku ja viib mu endaga kaasa. Ma tunnen, kuidas köis, mis ühendab Steve’i ja mind nagu kaksikuid nabanööriga, tõmbub pingule. Esiti tunnen end valdavat kergendustunnet, seejärel hirmu, kui köis mõne sentimeetri võrra järele annab. Ma kuulen Steve’i häält, kes on kasside ja lumekirkade abil jäässe klammerdunud. Tajun ähmaselt korraldusi, ent lund vajub mulle peale, rusudes mu keha. Surve mu ümber annab pikapeale järele, sõlm tuleb lahti ja ma kukun alla.
Ma ei lange väga palju. Võib-olla kakssada meetrit. Olen üleni lume all. Paremal jalal on kohutavalt valus ja randmed tunduvat olevat veidra nurga all.
Mul on tunne, et olen mõne sekundi maganud, siis ärkan erksamana kui iial enne. Mu süda peksleb täiega. Olen paanikas. Püüan end rahustada, aga see on raske. Ma ei saa ühtki oma keha osa liigutada. Surve on liiga suur.
Hingan vaevu, mu ees on mõni ruutsentimeeter õõnsust. Avan veidi suud ja leian vaevaliselt jõudu, et köhida. Paremale põsele langeb sülge. Ma olen vist külili. Panen silmad kinni ning katsun ette kujutada, et olen oma voodis. See osutub võimatuks.
Kuulen enda kohal samme. Kuulen Steve’i häält. Mul on tahtmine karjuda. Öelda talle, et ma olen siin, tema jalgade all. Kuulen ka teisi hääli. Küllap alpinistid, kellest natuke aega tagasi möödusime. Tahan vilet puhuda, kuid selleks peaksin saama pead liigutada, see aga on võimatu. Seega kuulatan, läbikülmunu ja kangestununa. Pikapeale hääled ähmastuvad. Ma ei tea, kas sellepärast, et nad kaugenevad, või seetõttu, et ma jään magama, kuid kõik muutub pimedaks.
Ja ainuke asi, mida ma pärast seda mäletan, on arsti hääl, kes ütleb mu emale, et tuleb veel pabereid täita, kuna mind on üle viidud teise palatisse,