Kui nad Neljast Nurgast eemaldusid, vaatas Ferro Jezalit, kulm kortsus. „Kas sa tahad midagi öelda?” nähvas Jezal lõpuks.
Ferro kehitas õlgu. „Sa pole enam selline argpüks nagu enne.”
„Ma tänan selle eepilise kiituse eest.” Jezal pöördus pahaselt Bayazi poole. „Mida paganat see veel tähendas?”
„See tähendas seda, et sa sooritasid heateo, mu poiss, ja mina vaatasin seda uhkusega. Paistab, et minu õpetused ei olnud sinu peale täielikult raisatud.”
„Ma pidasin silmas,” urises Jezal, kellel oli tunne, et Bayazi lakkamatu õpetamine pole talle midagi andnud, „mida te mõtlesite, et minu nime niimoodi kõigile kuulutasite? Nüüd läheb see lugu üle terve linna laiali!”
„Sellele ma ei mõelnudki.” Maag muigas vaevumärgatavalt. „Mulle tundus lihtsalt, kapten Luthar, et te olete oma ülla teo eest austuse ära teeninud. Aitate neid, kellel pole nii hästi läinud, tõttate hättasattunud tütarlapsele appi, kaitsete nõrku ja nii edasi. See on tõesti imetlusväärne.”
„Aga…” pomises Jezal, kahtlustades, et teda tehakse narriks.
„Siin lähevad meie teed lahku, mu noor sõber.”
„Aa. Tõesti või?”
„Kuhu sa siis lähed?” nähvas Ferro umbusklikult.
„Mul on mõned asjad ajada,” vastas maag, „ja sina tuled minuga kaasa.”
„Miks ma peaks tulema?” Pärast sadamast lahkumist paistis Ferro olevat pahuramas tujus kui kunagi varem – ja see polnud mingi tühine saavutus.
Bayaz pööras silmad taeva poole. „Sellepärast, et sul puudub suhtlemisanne, mis on vajalik, et sellises paigas kauem kui viis minutit hakkama saada. Mille pärast siis veel? Teie lähete ilmselt tagasi Agrionti?” küsis ta Jezalilt.
„Jah. Jah, muidugi.”
„Ega siis midagi. Ma tahaksin teid tänada, kapten Luthar, selle rolli eest, mida te meie väikeses seikluses mängisite.”
„Kuidas sa julged, igavene maagiline mölakas! Kogu see ettevõtmine oli minu aja kolossaalne, piinarikas, kehamoonutav raiskamine ja kukkus tagatipuks veel ka läbi!” Kuid tegelikult ütles Jezal ainult: „Jah, muidugi.” Ta võttis vana maagi käe, valmistudes seda lõdvalt suruma. „See oli suur au.”
Kuid Bayazi haare oli jahmatavalt tugev. „Seda on tore kuulda.” Jezal tõmmati vanamehe näole korraga väga lähedale ja ta vaatas kõhedakstegevalt väikese vahemaa tagant tema sätendavatesse rohelistesse silmadesse. „Võib-olla peame varsti jälle koostööd tegema.”
Jezal pilgutas silmi. „Koostöö” ei kõlanud sugugi hästi. „Noh, siis… ee… võib-olla me… näeme hiljem?” Jezalile oleks rohkem meeldinud, kui nad ei näeks mitte hiljem, vaid mitte kunagi.
Kuid Bayaz ainult naeratas laialt, kui Jezali surisevad sõrmed lahti laskis. „Oh, ma olen täiesti kindel, et me kohtume veel.”
Päike paistis mõnusalt läbi lõhnava seedri võra ja heitis maapinnale tähnilise varju, täpselt nagu varem. Mõnus tuuleke puhus läbi õue ja linnud sädistasid puuokstel täpselt nagu alati. Vanad kasarmuhooned ei olnud muutunud, nende sahiseva luuderohuga kaetud müürid surusid kitsale õuele igast küljest peale. Kuid sellega sarnasus Jezali rõõmsate mälestustega ka lõppes. Mööda toolide jalgu oli üles roninud kerge samblakiht, lauapinnale oli kogunenud paks kiht linnuväljaheiteid, rohi oli juba mitu nädalat pügamata ja seemnepead kõrte otsas peksid Jezali sääremarju, kui ta nende vahelt läbi astus.
Kaardimängijad ise olid ammu kadunud. Jezal vaatas varjude liikumist hallil puidul ja meenutas kaaslaste naerukõla, suitsu ja kange alkoholi maitset ning tunnet, mida kaardid käes tekitasid. Siin oli istunud Jalenhorm, kes üritas paista sitke ja mehine. Siin oli Kaspa naernud naljade üle, mida heideti tema enda üle. Siin oli West tooli seljatoele naaldunud ja alistunud hukkamõistuga pead vangutanud. Siin oli Brint närviliselt oma kaarte sorteerinud, lootes suurt võitu, mida kunagi ei tulnud.
Ja siin oli olnud Jezali koht. Ta tiris tooli selle külge klammerduva rohu seest välja, võttis istet, tõstis ühe saapas jala lauale ja kallutas tooli tagumistele jalgadele. Nüüd tundus raske uskuda, et ta oli siinsamas istunud, teisi vaadanud ja plaane haudunud, mõelnud, kuidas oma sõpru kõige paremini alandada. Ta ütles endale, et ei hakka enam kunagi selliste rumalustega tegelema. Igatahes ei mängi ta rohkem kui paar ringi.
Kui ta oli arvanud, et põhjalik pesemine, hoolikas habemepiiramine, üksikute karvade väljakitkumine ning pikk ja tüütu juustekorrastamine tekitavad koduse tunde, siis pidi ta pettuma. Pärast neid tuttavaid toiminguid tundis ta end oma tolmustes tubades endiselt nagu võõras. Raske oli saabaste ja nööpide läikimalöömisest ja kuldpoortide sättimisest lihtsalt niisama elevusse minna.
Kui ta lõpuks seisis peegli ees, kus ta kunagi ammu oli veetnud nii palju naudisklevaid tunde, avastas ta, et tema peegelpilt on täiesti selgelt kõhedakstegev. Visserini peeglist vaatas talle vastu kõhn, tuulest ja päikesest parkunud seikleja, kelle liivakarva habe ei suutnud eriti varjata inetut armi kõveral lõual. Tema vanad mundrid tundusid kõik ebameeldivalt kitsad, kraapivalt kõvaks tärgeldatud, lämmatavalt ahta kraega. Tal polnud enam vähimatki tunnet, nagu need kuuluksid talle. Tal polnud enam tunnet, et ta on sõdur.
Pärast nii pikka eemalolekut ei teadnud ta õieti enam isegi seda, kellele ta peaks oma saabumisest ette kandma. Peaaegu kõik ohvitserid, keda ta tundis, olid sõjaväega Anglandis. Ilmselt oleks ta võinud lordmarssal Varuzi üles otsida, kui oleks väga tahtnud, aga ei saanud salata, et nüüd oli ta ohtude kohta juba nii palju teada saanud, et ei kippunud enam neile vastu tormama. Ta täidab oma kohust, kui palutakse. Kuid kohustused peavad ta ise üles leidma.
Senikaua oli tal aga muud tegemist. Juba see mõte tekitas temas üheaegselt kohutavat hirmu ja elevust, nii et ta lükkas sõrme krae vahele ja sikutas seda avaramaks, üritades survet kõris vähendada. Sellest polnud abi. Kuid nagu Logen Üheksasõrmele nii väga meeldis öelda: parem on asi ära teha kui selle hirmus elada. Jezal võttis oma paraadmõõga, aga kui ta oli hetke põrnitsenud jaburat pronksist ornamenti selle käepidemel, viskas ta mõõga põrandale ja lõi jalaga voodi alla. Proovi paista väiksem, kui tegelikult oled, oleks Logen öelnud. Jezal võttis oma rännakust kulunud ja tolmuse pika mõõga, pistis läbi vööaasa, hingas sügavalt sisse ja läks ukse juurde.
Tänavas ei olnud midagi heidutavat. See asus vaikses linnaosas, sumisevast ärist ja kõmisevast tööstusest kaugel. Kõrvaltänaval reklaamis noateritaja kähedahäälselt oma tööd. Tagasihoidlike majade räästaste all kudrutasid leigelt tuvid. Kusagil läheduses valjenes ja hääbus jälle kabjaklobin ja tõllarataste kolin. Kui see välja arvata, oli kõik vaikne.
Jezal oli majast korra juba mõlemas suunas mööda käinud ega julgenud seda rohkem teha, kartes, et Ardee näeb teda aknast, tunneb ta ära ja hakkab pead murdma, mis pagan tal plaanis on. Niisiis tiirutas Jezal nüüd tänava otsas ringiratast, harjutades sõnu, mida ukse taha ilmudes öelda.
„Ma olen tagasi jõudnud.” Ei-ei, liiga ülespuhutud. „Tere, kuidas läheb?” Ei, liiga igapäevane. „See olen mina, Luthar.” Liiga jäik. „Ardee… ma igatsesin sinu järele.” Liiga meeleheitlik. Ta nägi, et mingi mees vaatab teda ühest ülakorruse aknast. Ta köhatas ja hakkas kiiresti maja poole sammuma, pomisedes ikka ja uuesti: „Parem on asi ära teha, parem on asi ära teha, parem on asi ära teha…”
Tema rusikas kloppis uksele. Ta seisis ja ootas, süda kurgus tagumas. Riiv klõpsatas ja Jezal manas näole oma kõige lipitsevama naeratuse. Uks avanes ning talle vahtis vastu lühike, ümara näoga ja äärmiselt ilutu tüdruk. Kuidas asjad ka muutunud polnud, ei saanud olla vähimatki kahtlust, et see pole Ardee. „Jah?”
„Ee…” Teenija. Kuidas Jezal võis olla selline narr ja arvata,