Kuid Hagijal polnud eriti naerutuju. Talle ei meeldinud vaadata neid kahte laipa, mis ikka veel sadamakividel vedelesid. Ta muudkui mõtles, et poisil hakkab ilma mantlita külm. Pagana tobe, kui arvestada, et ta lebas omaenda vere loigus, mis oli sammu laiune.
„Ära selle pärast muretse,” mühatas ta. „Viska need kaks vette ja lähme värava juurde. Ei tea ju, millal mõni veel tulla võib.”
„Tõsi ta on, pealik, tõsi ta on, nagu ütled.” Dow vedas kaks surnukeha kaiservale ja viskas vette, siis võttis kella seest tila lahti ja viskas selle ka igaks juhuks merre.
„Kahju,” sõnas Morn.
„Millest?”
„Kell on raisus.”
Dow vahtis talle silmi pilgutades otsa. „Kell on raisus, no tõepoolest! Sul on ühekorraga hirmus palju öelda ja tead, mis? Ma arvan, et sa meeldisid mulle enne rohkem. Kell on raisus? Kas sa oled peast segi läinud, poiss?”
Morn kehitas õlgu. „Lõuna omadel oleks kella võib-olla vaja, kui nad siia jõuavad.”
„Siis võivad nad minu poolest merre hüpata ja kellatila üles otsida, kurat võtaks!” Ja Dow haaras Ükskäe oda ning sammus vaikselt porisedes avatud värava juurde, üks käsi varastatud mantli alla pistetud. „Kell on raisus… kõigi surnute nimel, kurat küll…”
Hagijas ajas end kikivarvukile ja võttis teiba otsast laterna, näitas sellega mere poole tuld, siis tõstis mantlihõlma laterna ette ja võttis selle jälle eest ära. Seejärel tõstis ta korra laternat ja laskis siis alla. Ta tegi seda kõike veel korra ja pani siis hubiseva laterna kepi otsa tagasi. Tundus, et selle leek on imepisike, liiga pisike, et kõiki nende lootusi soojendada. See imepisike leek pidi paistma kaugele üle vee, aga see oli ainus, mis neil oli.
Ta ootas kogu aeg, et kogu see asi läheks kraavi: et linnas tõuseks kära, et avatud väravast tormaksid sisse viis tosinat Bethodi sõjameest ja lööksid nad maha, nagu nad on ära teeninud. Sellele mõeldes tuli tal selline kusehäda, et ta pidi lõhki minema. Aga sõjamehi ei tulnud. Kostis ainult tühja kella kriuksumine teiba otsas ning külmade lainete loksumine vastu sadamakive ja – puitu. Kõik oli täpselt nii, nagu nad olid plaaninud.
Pimedusest libises välja esimene paat, laialt naeratav Judin vööris. Tema selja taga oli paati surutud paarkümmend turvises sõjameest, kes tõmbasid väga ettevaatlikult aere, üritades vaikselt olla, valged näod pingul, hambad kokku surutud. Aga ikkagi pani iga puidu kolksatus ja metalli kõlksatus Hagija hüppama.
Kui Judin oma poistega kai äärde jõudis, riputasid nad mitu õlekotti üle parda, et see vastu kive ei kraabiks. See kõik oli juba nädal aega tagasi läbi mõeldud. Nad viskasid köied maale, Hagijas ja Morn püüdsid need kinni, vedasid paadi tihedalt kai ligi ja sidusid kinni. Hagijas vaatas Dow’ poole, kes nõjatus värava kõrval liikumatult ja muretult vastu müüri. Dow raputas pead – linnas pole mingit liikumist näha. Siis tuli Judin juba sujuvalt ja vaikselt kai peale ning kükitas pimedusse.
„Hästi tehtud, pealik,” sosistas ta, naeratus üle terve näo. „Kena puhas töö.”
„Küll me pärast jõuame üksteisele õlale patsutada. Praegu paneme teised paadid kinni.”
„Saab tehtud.” Juba tulidki uued paadid ja uued sõjamehed, jälle visati õlekotid parraste äärde rippu. Judina poisid tõmbasid paadid kai ligi ja hakkasid mehi üles kai peale aitama. Seal oli igasugu mehi, kes olid viimastel nädalatel nende poolele üle tulnud. Mehi, kellele Bethodi uus kord ei meeldinud. Varsti oli neid vee ääres juba tubli hulk. Nii palju, et Hagijas ei suutnud õieti uskuda, et keegi neid ei märganud.
Nad moodustasid salgad, täpselt nagu kavas oli, igal salgal oli oma pealik ja oma ülesanne. Paar poissi tundsid Uffrithi ja olid linna plaani maapinnale joonistanud, täpselt nagu Kolmpuul oli kombeks olnud teha.
Hagijas laskis selle kõigil meestel pähe õppida. Ta irvitas, meenutades, kui palju Must Dow oli sellepärast oianud, aga nüüd tasus see kõik end ära. Ta kükitas värava kõrval ja mehed läksid mööda, üks tume ja vaikne salk teise järel.
Esimesena tuli Tul, tosin sõjameest kannul. „No nii, Kõuepilv,” ütles Hagijas, „sulle jääb peavärav.”
„Selge,” noogutas Tul.
„See on kõige suurem ülesanne, nii et ürita vaikselt teha.”
„Vaikselt, saab tehtud.”
„Õnn kaasa siis, Tul.”
„Mul pole mingit õnne vaja.” Ja hiiglane kiirustas hämarasse linna, salk mehi järel.
„Punamüts, sina võtad kaevuäärse torni ja müürid selle kõrval.”
„Selge sott.”
„Judin, sina pea oma poistega linnaväljakul vahti.”
„Nagu öökull, pealik.”
Ja nii edasi. Mehed läksid muudkui läbi värava hämaratele tänavatele, ilma et oleksid teinud rohkem häält kui merelt puhuv tuul ja vastu kaid loksuvad lained. Hagijas andis igale rühmale ülesande kätte ja saatis teele. Viimasena tuli Must Dow ja tema selja taga olid karmi olekuga mehed.
„Dow, sina võtad linnavanema maja. Kuhja selle juurde puid, nagu me rääkisime, aga ära seda veel põlema pane, said aru? Ära tapa kedagi, keda pole vaja tappa. Praegu veel mitte.”
„Veel mitte, olgu pealegi.”
„Ja üks asi veel, Dow…” Dow pöördus ringi. „Ära naisterahvaid ka tülita.”
„Kelleks sa mind õige pead?” küsis Dow, hambad hämaruses kiiskamas. „Kas sa arvad, et ma olen mingi elajas?”
Ja oligi kõik. Ainult Hagijas ise, Morn ja veel paar meest jäid merele vaatama. „Hmm,” tegi Morn ja noogutas aeglaselt. Tema suust oli see väga kõrge kiitus.
Hagijas osutas teiba poole. „Võta see kell,” ütles ta. „Võib-olla on sellest ikkagi veel miskit kasu.”
Kõigi surnute nimel, tegi see alles lärmi. Hagijas pidi silmad pilukile tõmbama, terve tema käsi võbises, kui ta noapäraga vastu kella kolkis. Ta ei tundnud end nii paljude hoonete vahel, müüride ja tarade vahele surutuna just eriti hästi. Ta polnud kuigi suurt osa oma elust linnas veetnud, ning see osa, mille ta oli linnas veetnud, polnud kuigi tore. Ta kas põletas midagi ja tegi pärast piiramist muud pahandust või konutas Bethodi vanglas ja ootas, millal ta maha lüüakse.
Ta pilgutas silmi ja vaatas kivikatuste, vanast hallist kivist müüride, tumeda puidu ja määrdunudhalli krohvi segadikku, mis kõik oli hõredast vihmast libe. Tundus imelik, et inimesed magavad niimoodi kasti sees ja ärkavad iga päev täpselt samas kohas. Juba selle mõtte peale läks tal sees kõhedaks, nagu poleks kella tärin teda juba niigi küllalt närviliseks teinud. Ta köhatas ja pani kella enda kõrvale tänavakividele. Siis jäi ta seisma ja ootama, üks käsi mõõgapäral, mis vähemalt tema lootust mööda andis mõista, et tal on tõsi taga.
Mööda tänavat tulid platsuvad sammud ja väljakule jooksis väike tüdruk. Tal vajus suu lahti, kui ta nägi neid seal seismas – tosin habemes ja relvastatud meest, Tul Duru nende seas. Tõenäoliselt polnud ta näinud ühtki meest, kes oleks pooltki nii suur. Ta pöördus järsult ringi, et teisele poole joosta, ja oleks märgadel munakividel peaaegu libastunud. Siis nägi ta Dow’d, kes istus otse tema ees puudehunniku otsas, selg muretult vastu seina toetatud ja paljas mõõk käes, ning ta tardus paigale nagu kivi.
„Pole midagi, tüdruk,” urises Dow. „Jää sinna, kus oled.”
Inimesi tuli juurde, nad kiirustasid igalt poolt väljakule ja nad kõik said sama jahmatuse osaliseks, kui nägid ootavat Hagijat ja tema poisse. Peamiselt tulid naised ja poisikesed, paar vanameest oli ka. Kella hääl oli nad voodist välja ajanud, nad olid alles poolunes, silmad punased, näod loppis, riided sassis,