Hagijas teeskles nende poole minnes, nagu lonkaks koledasti, ta vedas üht jalga järel ja võpatas kogu aeg justkui valust. Ta liipas edasi, kuni jõudis laterna alla, mis kõlkus teiba otsas häirekella kõrval, ja tõstis savipudeli, et kõik seda näeksid.
Kõige vanema mehe näole venis naeratus, ta toetas oda vastu seina. „Siin vee ääres on kogu aeg külm.” Ta tuli käsi hõõrudes Hagija juurde. „Siis on hea, et sina meile sooja teed, mis?”
„Tõsi ta on. Kõigil on hea meel.” Hagijas tõmbas pudelil korgi pealt ja jättis nööri otsa rippu, siis võttis ühe kruusi ja valas sinna sortsu.
„Koonerdada pole vaja, poiss.”
„Ega vist pole jah.” Hagijas valas veel ühe sortsu kruusi. Ühe käega mees pidi oda käest panema, kui kruus talle ulatati. Poiss tuli viimasena nende juurde ja seiras Hagijat ettevaatlikult.
Vanamees müksas poissi küünarnukiga. „Äkki su emale ei meeldi, et sa jood, poiss?”
„Kellele see korda läheb, mis tema ütleb?” urises poiss, üritades oma hääle hästi karedaks teha.
Hagijas ulatas talle kruusi. „Mina arvan, et kui sa oled küllalt vana, et oda hoida, oled sa küllalt vana ka kruusi hoidmiseks.”
„Ma olen nii vana, kui vaja!” nähvas poiss ja haaras Hagija käest kruusi, aga kui ta sellest jõi, väristas ta ennast. Hagijale meenus, kuidas ta ise esimest korda kärakat sai – tal oli hirmus paha ja ta ei saanud aru, mispärast seda nii koledasti taga aetakse –, ja ta muigas. Poiss arvas ilmselt, et ta naerab tema üle. „Kes sa üldse oled?”
Vanamees väärutas pead. „Ära tee temast väljagi. Ta on veel nii noor, et arvab, et ülbusega saab austust.”
„Pole midagi,” ütles Hagijas, valas endale ka ja pani pudeli tänavakividele, et aega võita ja mõelda, mida öelda, et mitte eksida. „Minu nimi on Cregg.” Tal oli kunagi üks tuttav Cregg, see sai mägedes mingis väikses tapluses surma. Hagijale ta eriti ei meeldinud ja tal polnud aimugi, miks talle see nimi pähe tuli, aga küllap see oli sama hea nimi kui iga teinegi. Ta laksas käega vastu reit. „Mul susati Dunbreci all jalg läbi ja see ei paranenud ära. Ma ei saa enam marssida. Minu sõjamehepäevad on ilmselt möödas, nii et minu pealik saatis mu siia, koos teiega vett vahtima.” Ta vaatas merele, mis loksus ja sätendas kuuvalguses, nagu oleks elus. „Aga ega ma selle pärast väga ei kurvasta ka. Ausalt öeldes oli mul võitlemisest juba villand.” See viimane oli vähemalt tõsi.
„Ma tean, mis tunne sul on,” ütles Ükskäsi ja vehkis oma köndiga. „Kuidas seal praegu on?”
„Pole viga. Unioon kükitab ikka väljaspool omaenda kindluse müüre ja üritab igatmoodi sisse pääseda, meie aga oleme teisel pool jõge ja ootame neid. Nii on juba mitu nädalat.”
„Ma kuulsin, et mõned poisid läksid Uniooni poolele üle. Ma kuulsin, et vana Kolmpuu oli Dunbreci all, sai tolles lahingus surma.”
„Rudd Kolmpuu oli võimas mees,” märkis vana valvur, „võimas mees.”
„Tõsi,” noogutas Kolmpuu. „Seda ta oli.”
„Aga ma kuulsin, et Hagijas astus tema asemele,” lausus Ükskäsi.
„Tõesti või?”
„Nii ma kuulsin. See Hagijas on üks hirmus raipenahk. Igavene suur mees. Teda kutsutakse Hagijaks nagu seda koera, sest ta hammustas kunagi ühel naisel rinnanibu küljest.”
Hagijas pilgutas silmi. „Või niimoodi? Noh, mina pole teda kunagi näinud.”
„Ma kuulsin, et Verine Üheksa oli ka seal,” sosistas poiss, silmad suured, nagu räägiks kummitusest.
Teised kaks valvurit turtsatasid selle jutu peale. „Poiss, Verine Üheksa on surnud, ja hea ongi, et sellest õelast sunnikust lahti sai.” Ükskäsi judistas end. „Pagan küll, ajad sina mõnikord ikka tobedat juttu!”
„Ma kuulsin nii.”
Vanamees rüüpas ahnelt tulivett ja matsutas suud. „Pole tähtis, kes kus oli. Uniooni omad tüdinevad ilmselt ära, kui oma kindluse tagasi saavad. Tüdinevad ära ja lähevad koju tagasi, üle mere, ja kõik on jälle nii nagu enne. Siia Uffrithi nad igatahes ei tule.”
„Tõsi,” nõustus Ükskäsi rõõmsalt. „Siia ei tule nad kindlasti.”
„Miks me siin siis vahti peame?” kurtis poiss.
Vanamees pööritas silmi, nagu oleks seda küsimust juba kümme korda kuulnud ja iga kord samamoodi vastanud. „Sellepärast, et meil on selline ülesanne, poiss.”
„Ja kui sul on ülesanne, tuleb seda korralikult täita.” Hagijale meenus, et Logen oli sedasama öelnud, ja Kolmpuu ka. Nüüd olid mõlemad läinud, tagasi poris, aga need sõnad olid ikkagi täitsa õiged. „Isegi kui ülesanne on igav või ohtlik või verine. Isegi kui sa parema meelega seda ülesannet ei täidaks.” Hagijal oli kole kusehäda. Tal oli sellistel puhkudel alati kusehäda.
„Tõsi mis tõsi,” lausus vanamees ja vaatas naeratades kruusipõhja. „Mõned asjad tuleb ära teha.”
„Nii see on. Aga kahju on. Te paistate toredad poisid.” Ja Hagijas sirutas käe selja taha, nagu tahaks perset sügada.
„Kahju?” Poiss oli hämmeldunud. „Mis mõttes k…”
Siis ilmus Dow tema selja taha ja lõikas tal kõri läbi.
Peaaegu samal hetkel suruti Morni räpane käsi Ükskäe suule ja valvuri rinnast, kuuehõlmade vahelt, libises välja verine mõõgaots. Hagijas kargas vana valvuri juurde ja lõi teda noaga kolm korda kiiresti roietesse. Vanamees hakkas kähisema ja lõi vankuma, silmad pärani, kruus ikka veel käes, kärakasegune sülg suust nirisemas. Siis varises ta maha.
Poiss roomas natuke eemale. Ta hoidis ühe käega kaelast, üritades verd kinni hoida, tema teine käsi sirutus teiba poole, mille otsas rippus kell. Peab ikka tuuma olema, mõtles Hagijas, kui läbilõigatud kõriga mingi kella peale mõtled, aga ta ei jõudnud end vedada kaugemale kui sammu, kui Dow talle raskelt kukla peale astus ja ta vastu maad litsus.
Hagijas võpatas, kui poisi kaelaluude krõmpsatust kuulis. Ilmselt polnud poiss sellist surma ära teeninud. Aga just selline sõda ongi – surma saab palju inimesi, kes pole seda ära teeninud. Töö tahab tegemist ja nemad olid selle ära teinud ja olid ise veel elus. Sellisest ülesandest polegi midagi paremat loota, aga miskipärast jäi Hagijale sellest ikkagi paha maitse suhu. See polnud talle kunagi lihtne olnud, aga nüüd, kus ta oli pealik, oli see raskem kui kunagi varem. Imelik, et inimesi on palju lihtsam tappa, kui keegi teine sul seda teha käsib. Tapmine on raske töö. Raskem, kui võiks arvata.
Ainult mitte Mustale Dow’le muidugi. Selle mehe jaoks oli inimese tapmine sama lihtne kui kuselkäimine. Sellepärast oligi ta nii pagana osav tapja. Hagijas vaatas, kuidas Dow kummardus, võttis mantli Ükskäe lõdva keha ümbert, tõmbas endale ümber ja veeretas siis laiba muretult merre, nagu oleks see praht.
„Sul on kaks kätt,” lausus Morn, endal juba vanamehe mantel seljas.
Dow vaatas enda käsi. „Mida sa õieti öelda tahad? Ma ei hakka endal parema maskeeringu pärast kätt küljest lõikama, igavene tolvan!”
„Ta tahab öelda seda, et hoia üks käsi peidus.” Hagijas vaatas, kuidas Dow pühkis ühe kruusi oma räpase sõrmega üle, valas endale sortsu ja kummutas kõrist alla. „Kuidas sa saad pärast sihukest asja juua?” küsis Hagijas, tõmmates tapetud poisil verist mantlit seljast.
Dow kehitas õlgu ja valas korra veel. „Kahju oleks raisku lasta. Ja nagu sa ütlesid – öö on külm.” Tema näole venis inetu irve. „Pagan, Hagijas, oskad sina alles rääkida. „Minu nimi on Cregg.”” Ta lonkas paar