Paradiis. Tõnu Õnnepalu

tõesti ei ela siin enam suurt kedagi, vähemalt sügisest kevadeni.

      Naised olid igatahes juba hakkamas, sest kaubaauto tuleku aega täpselt ju ei teadnud. Aga tahtsid ikka oma silmaga ära näha, mida ta seekord tõi. Ja kaubaautosid, mis käisid, oli vähemalt kolm.

      Leivaauto. See käis kaks korda nädalas, nii teisipäeval kui reedel. Siis liha ja vorsti auto. See käis korra nädalas ja seda ootasid naised kõige suurema põnevusega. Mina liha ei söönud, nii et ma ei mäleta ka, et millestki väga oleks puudust olnud. Peale kohvi. Seda ma jälle nüüd ei joo, nii et ei tulnud kohe meeldegi. Kohvi, kui toodi, toodi veel neljanda autoga, mis käis vahetevahel ja tõi komme, küpsist, suvel ka limonaadi, sest talvel see oleks Liidia poes ära külmunud. Nagu külmusid need kilepiima pakid, mis üle jäid. Sellepärast tellis Liidia väga täpselt ja eelmine kord pidi tema juures kirja panema, palju sa järgmine kord ostad. Sest mis ta nende kõvaks külmunud piimapakkidega pidi peale hakkama? Limonaadiauto tõi ka õlut ja veini. Seda ootasid mehed. Aga neid polnud palju. Rohkem ikka naised ja naistest kõige toredam oli Landa, kes teistel oodates tuju üleval hoidis. Landa tuli Hirmustest ja võimalik, et ta käis tol ajal veel Lusikus tööl.

      Lusik oli lusika – „vabrik” või tsehh, mis seal metsa sees töötas ja kus naised alumiiniumlehtedest lusikaid välja pressisid. Teised naised nühkisid neid liivapaberiga vist siledamaks, sest muidu oleks lusika serv suhu lõiganud. Need oli sõjaväe jaoks. Ja tegelikult vabrik ka (see oli selline väiksem maja), Lokaatori ohvitseride naistele mõeldud, et nad saaksid tööl käia, nagu üldiselt kombeks oli. Aga ohvitseride naised ei tahtnud Lusikus käia lusikaid stantsimas ja nii seal käisid külanaised. Lusikus oli hea palk, oma kakssada rubla. Kes hästi normi täitis, sai veel preemiat.

      Tol talvel liikus jutt, et Lokaatori juurde ehitatakse lennuväli ja rahvas oli sellest hirmul. Kardeti, et elu võib muutuda. Mina seda juttu eriti ei uskunud. Aga kaubaautot oodates naised ikka hädaldasid ja Liidia hädaldas kõige ees. Aga Landa põrutas: „Mis te nutate, naised! Kui tuleb lennuväli, saame veel lenduritega tantsida!” Ja haaras kellegi külanaise kaenlasse ja keerutas teda väheke Liidia leti ees. Eks seal olnudki juba oodates külm hakanud. Aga Liidiale selline asi ei meeldinud, sest ta oleks veel natuke hädaldada ja kiruda tahtnud. Võib-olla jõudis kaubaauto ka kohale. Sest enamasti ta ikka jõudis enne poe kinnipanekut, kui maantee just väga jääs ei olnud. Kui oli väga jääs, siis võis auto ka poole tee pealt tagasi keerata. Sest oli juhtunud, et ta vajus kõige oma leibade või vorstidega kraavi, sest tee oli sile nagu klaas, vesi peal.