Nii et muud mul laua peal polegi, kui Bullerby lapsed ja arvuti. Nokamüts vedeleb ka praegu. Selle ma ostsin veel Brüsselist ülemöödunud aasta sügisel, kui ilmad läksid külmaks. See nagu jäljendaks natuke mingeid nõukogudeaegseid või maoistlikke töölismütse, kuigi need olid ikkagi teistsugused. Aga nokk on tal võidunud küll juba. Kõu interneti vastuvõtja ma koristasin ära, sest netti siin ei ole ja see on väga hea. Ma ei taha siin tegelikult kuulda ega näha mitte midagi muud kui seda, mis siin tõeliselt on. Raadiot ma ka ei kuula. Sest mida sealt kuulata oleks. Selles mõttes on nüüd jälle natuke nagu siis. Raadio ja ajalehed on sama igavad nagu aastal 1987. Põhiliselt nad valetavad või räägivad tühjast ja tähjast ja elule tuleb mujalt vastuseid otsida, nagu siiski. Ja see on ju nii loomulik. Miks peaks inimene lugema ajalehti, kuulama raadiost arutlusi, käima netis, kui ta saab kuulata ja haista ja otsida seda: Paradiisi. Ja see on siinsamas praegu. Teise akna peal on küll kassettraadio-CD-mängija, ja seda ma olen kuulanud ka, aga sellepärast, et seal sees oli Pärdi Alinale. Karin ise näitas mulle seda. Ja see on tõesti hea. Ja siia majja ja nendesse päevadesse, ma tean juba, muud ei sobi ega mahugi.
Laua enda ma tõin verandalt, sest siin akna all ei olnud lauda, aga ma nägin kohe, et ma tahan just selle akna all kirjutada. Tiidu kirjutuslaud on ühes kambris, lõuna pool. Sealt paistab küll ilus kask ja selle okste liikumine. Aga mina tahtsin seda põhjapoolset akent ja selle kuuskesid ja taevast, mis nende tagant kerkib, nii nagu ta kerkis kuuskede tagant ka minu Paradiisi-päevil. Mõnikord ta oli nagu mäed. Ja mõnikord nagu jää. Ja mõnikord teda polnudki. Hall udu rullis kuuskedest üle ja mähkis need enda sisse. Ja valgete öödega, nagu nüüd, oli seal kuuskede taga valge öö. Ja see ei kustunud kuni hommikuni. Ja ka täna öösel ma ärkasin siin toas mitu ja mitu korda ja ikka paistis see salapärane ja tungiv valgus sisse siit põhjapoolsest aknast. Ma ei maganud väga sügavalt. Ma olin liiga erutatud.
Aga aknalaual on veel üks pudel. Selle ma tõin eile õhtul rannast kaasa. Kuigi enam ei tassita mereääre pudeleid koju. Aga ma tõin, sest see pudel, mis mulle esimesena silma hakkas, oli nagu tervitus mu Paradiisist ja sellest ajast, kui neid veel tassiti ja kõik Paradiisi Mäepealt aidad ja panipaigad ja isegi aiaääred põõsaalused olid neid täis: ilusaid mereääre pudeleid. Ja eriti meeldisid mulle just need: klaasi sisse pressitud tsaarikrooniga ja kirjaga Pierre Smirnoff. Kuigi siis olid need pudelid suuremad ja raskemast klaasist, sest see oli veel aeg, kui asju tehti nii, et nad olid käes ikka tunda rasked, nende materjal. Nüüd on nad võimalikult kerged, sest nad peavad olema kerged minema visata. Aga ikkagi mul oli nii hea meel, et ma leidsin just selle punase korgiga Pierre Smirnoffi pudeli ja et seal oli veel tilk viina põhjas. Ma nuusutasin seda ja mulle tuli mõndagi meelde. Kas või see talvine pime õhtu, kui ma leidsin kaldalt Pierre Smirnoffi pudeli ja seal oli veel põhjas paar lonksu viina ja ma jõin selle ära ja selle võõramaa soojus läks mu kehas laiali. Ma polnud veel käinud üheski teises riigis ja unistasin suurtest linnadest, sest Paradiisis sa ikka unistad suurtest linnadest ja teistest maadest ja kõigist neist inimestest, keda sa pead seal kohtama. Paradiisis sa ikka unistad ära. Ja nii hea oli tookord tulla mööda märga liiva ja vastu pimenevat õhtut, lonks välismaa viina veres. Kõik oli ju veel ees.
Eile ma ei tahtnud seda viinatilka juua. Ma ainult haistsin ta natuke magusat ja natuke kanget lõhna ja sellest oli mulle küllalt. Ja ma ei tahtnud mitte kuhugi ära. Ma tahtsin ainult siia. Sest ma olen nüüd nendes kaugetes kohtades, kuhu ma siis tahtsin, igal pool käinud. Aga Paradiisis ma enam ei ole. Või olen võib-olla just rohkemgi kui siis, kui ma ainult ära tahtsin. Sest oli, nagu ma oleksin selle viina siiski ära joonud ja nagu seda oleks olnud kohe mitu head lonksu. Sest ma kõndisin edasi ja kell oli neli ja Läänetuul puhus ümber Paradiisi vanade kallaste, mida tormid vahepeal muutnud on. Aga Läänetuule lõhn on ikka sama, maikuus, kui ta on alles nii külm ja kibe, ja samal ajal justkui kuum, viina moodi. Sest kõige üldisemalt ja täpsemalt öeldes piirab Paradiisi Läänetuul ja see ongi Läänetuule riik. Kuid vahel embavad teda ka väga soojad tuuled Kagust, mis kannavad suuri liblikaid üle mere. See on, kui Paradiisi jõuab suvi. Ja Põhjatuulte eest kaitseb teda kõrge mets, sest Paradiis oma majadega on nagu Lõuna ja päikese poole keeratud pihupesa. Aga Kirdetuuled toovad ometi mõnikord sellist kibedat külma ja puhuvad varakevadel mere väga madalaks ja kõigel elaval on siis justkui hing paelaga kaelas. Ja nii võib see kesta mitu nädalat. Ja ükskord murdis just kirdetorm maha Paradiisi vanad kuused. Aga ühel päeval tuul ikkagi pöörab ja Läänetuul võtab jälle üle oma riigi ja valitsuse ja toob oma tuttavat lõhna. Selline muide ongi, lühidalt, Paradiisi geograafi a.
Aga ma teadsin, et see tuttava lõhnaga Läänetuul on praegu, mai lõpus, ja sellise ereda päikesepaistega külm ainult siis, kui sa seisad püsti. Kui sa heidad liiva peale pikali, on see juba soe nagu voodi. Ja kui sa heidad õige koha peale, sinna, kuhu alati, sest see otse rada, mis Paradiisist alla randa tõi, tõi sinna – kui sa heidad õige koha peale, siis laulavad paraja valjusega pahisevad lained su varsti kohe magama. Ja ma jäingi varsti kohe magama ja nägin und, aga ma ei mäletanud ärgates, millest.
Muide ma märkasin praegu, et jätsin Paradiisis geograafi ast teenimatult välja Loodetuule, mis ometi oli mu lemmiktuul, kuigi pliit ei tahtnud sellega mõnikord tõmbama hakata, sest Loodetuul puhus üle suurte vahtrate korstnast sisse. Aga Loodetuul toob Paradiisi alati kõige selgema taeva. Nagu just nüüd. Pilvi enam ei kerkigi kuuskede tagant, sest tuul on tõusnud ja kõik laiali ajanud. Sellise ilmaga pole see Paradiisi kuuskedetagune põhjataevas mitte jää ega valgus ega valgete ööde tuli, vaid selline, nagu lõpeks maailm kohe seal kuuskede taga ja seal poleks enam mitte midagi. Ainult sinine tühjus ja sa aina vaatad sinnapoole, ja see on nii kutsuv, aga kuused seisavad müürina ees. Sa lihtsalt vaatad. Ta kutsub sind.
Muide päev hakkab jõudma lõunasse. Valgus sajab maja peale juba üsna otse ja samuti kuuskedele. Lindudest peab ainult metsvint oma keskpäevast vahikorda. Teised on vakka jäänud. Ma olen kirja saanud seitse lehekülge Sulle, aga kirja pole ma saanud suurt midagi. Ometi tahtsin ma sellel väga valgel hommikul ära kirjutada vähemalt tolle teekonna: aasta kõige pimedamatel päevadel Kalana poodi. Selle teekonna, mida Jumal ülevalt vaatas, sest selline tunne mul alati oli, kui ma Kalana poodi läksin. See oligi ainult tol talvel, kui Kiviränga Ella veel elas. Sest tol talvel oli teine pood, Kõpu, kinni. Remondis, võib-olla. Aga Kalana poodi tuli minna täpselt seatud päeval ja tunnil, sest lahti oli ta ainult kolmel päeval nädalas ja siis ka kella kümnest neljani. Aga kell neli läks juba pimedaks ka. Ja tuli buss, mis viis Liidia ära koju.
Muidu asus see pood tolleaegse tuntud maailma serval. Seal oli ka bussi lõpp-peatus. Paradiisi peatus oli sellest kaks peatust varem. Vahepeal oli veel Metsavahi ja Kalana teerist ehk Lusiku. See oli üldse imelik, et Kalanas pood oli, sest muidu polnud seal eriti midagi. Pood oli tehtud, kui sadam veel töötas ja kalurikolhoosi kalurid tulid merelt ja naised sorteerisid suure kuuri all kala. Aga seda aega tean ma ainult kuulu järgi. Siis oli sadam juba maha jäetud ja meri murendas järelejätmatult selle kaid. Nüüd on ta sellega juba peaaegu ühele poolele saanud ja sadama ostsid ära välismaal elanud ja raha kogunud balletiartistid. Mida nad sellega teevad, ma ei tea, aga inimesed ostavad sageli asju, millega neil midagi pole peale hakata. Ilus vana kalakuur on Euroopa rahaga ära remonditud ja ta pole enam ilus. Ja Liidia poodi pole muidugi ammu enam, sest keegi ei pea sellises kohas poodi. Aga siis riik pidas. Ma arvan, rohkem saamatusest ja harjumusest, nagu tolleaegne riik paljusid asju pidas, mis tulu ei toonud. Kas või seda lokaatoribaasi, mille maad algasid kohe poe ja sadama tagant, nii et seal oli okastraat ees ja ükski elav hing ei pidanud nägema, mis seal on. Ma muide arvasin, et ega seal eriti midagi ei olegi. Isegi ei mõelnud seda kunagi. Sest mis seal ikka olla sai. Mind huvitasid kaugemad paigad, need, mis jäid sinnapoole nähtamatut piiri merel, mida Lokaator silmas pidas.
Aga siinpool okastraataeda, tuntud maailmas, asus veel Ilmajaam, kus peeti ööpäeva ringi valvet. Sadamas oli valvur, tema tuba asus ühe pika kuuri otsas. Ma unistasin ka kord-korralt sadamavalvuri, ilmajaamatöötaja ja majakavahi ametist. Ilmajaama isegi pidin peaaegu minema, aga jäi ikka katki see plaan. Praegu ma imestan, kui palju valvurikohti siin oli. Enam pole ühtegi. Muidugi, see