– 1972. aastal mainiti Rooma klubi esimeses, pealkirja „Kasvu piirid“ kandnud aruandes meie planeedi loodusvarade lõplikkust. Sellest sündis keskkonnaliikumine. Aruandest viib otsetee tänaste aruteludeni kliimakatastroofi üle.
– 1973. aastal vallandas esimene naftakriis Saksamaal teise suure sõjajärgse majanduslanguse. 1960. aastate täishõive taset pärast seda enam ei saavutatud ei ole.
– 1979. aastal järgnes Iraani revolutsioonile teine naftakriis, mis viis kolmanda sõjajärgse majanduslanguse ning Helmut Schmidti juhitud sotsiaalliberaalse koalitsiooni kukkumiseni.
– 80-ndatel õnnestus maailmamajanduse stabiliseerimine; kogu maailmas muudetud rahapoliitika surus inflatsiooni pikas perspektiivis talutavale tasemele. Saksa majandus kasvas jälle, kuigi oluliselt aeglasemalt kui 1960. ja 1970. aastatel. Tööpuudus jäi vähemaks, aga siiski varasemast suuremaks.
– Aastatel 1989–1991 muutsid maailma poliitilist ja majanduslikku kaarti radikaalselt idabloki kokkuvarisemine ning Nõukogude Liidu lagunemine. Turumajandusele läks üle endine idablokk, aga eriti ka Hiina ja Kagu-Aasia, mis juhatas sisse maailmamajanduse raskuskeskmete suure ning seni kestva ümberpaigutumise. Sellega sattus „sotsiaalse turumajanduse“ lubadus suurema küsimärgi kui ükskõik millal varem. Kas seda endiselt täita annab, on küsitav.
Globaliseerumine ja turumajandus tähendavad ikkagi, et kõigis turumajandusega riikides, mis tagavad täiendavalt hariduses ja taristus vajalikke kaupu ja teenuseid, on võrreldavad tööd ka võrreldavalt tasustatud. Ökonomisti jaoks tähendab see, et töö kui tootmisfaktori piirkulu (iga viimati toodetud ühiku täiendav kulu) ja piirtoodang (antud sisendi juurdekasvust tulenev toodangu juurdekasv) on kogu maailmas globaliseerunud, avatud turumajandusega riikides ühtlustumas. Nii nagu globaliseerunud maailmas on ühtne intressimäär kapitali piirtasuks, on üha ühtsemalt tasustatud ka töö kui tootmisfaktor. On seega igati loogiline, et reaaltunnitasu Saksamaal – nagu ka näiteks Ameerika Ühendriikides ja Itaalias – ei ole praegu kõrgem kui 1990. aastal. Ja enne ta ka ei tõuse, kuni riigid nagu Hiina, India ja Tai on saavutanud lääne palgataseme. See tabab Saksamaad etapis, kus tema jõud raugeb hoopis teistel põhjustel, ning ka sellest räägib see raamat.
See meie tulevikku süngestava nuriarengu seeme sai idanema pandud juba triumfitundest kantud 1950. aastate lõpus. Toona sai alguse rida institutsioonilisi reforme, millest igaühega kahtlemata parimat sooviti ning eraldi võttes ka palju head saavutati. Üheskoos aga kaasnes nendega ühiskondliku substantsi kadu, mis ohustab meie tulevikku. Probleemi keskmes on neli teemakompleksi, mis on kõik omavahel seotud ning üksteist vastastikku mõjutavad:
– 40 aasta eest alanud demograafilised ja paljunemiskäitumise muutused ning nende mõju ulatumine tulevikku2;
– meie sotsiaalsüsteemi ahvatlused iseseisva elu elamiseks – või sellest loobumiseks;
– inimeste sotsialiseeritus, haritus ja elukeskkonnaga seotud motiveeritus;
– Saksamaa sisserändajate kui elanikkonnarühma kvaliteet, struktuur ja kultuuritaust.
Minu jaoks on lahtine küsimus, kas ja kui, siis kuivõrd üldse on võimalik reformida majanduses, ühiskonnas ja nende pidevalt muutuvates raamtingimustes toimuvaid struktuurseid muutusi. Miski ei jää nii, nagu on, ning ühtki ühiskondlikku seisundit ei saa konserveerida. Teisalt ei saa keegi üldse otsusteni jõuda, olukordadele hinnangut anda ja vajalikke muudatusi formuleerida, kui tal ei ole endal ühiskonnast oma normatiivset pilti. Kuid võiks küsida, miks me üldse tulevikule mõtleme ning mida see tähendab? Kas ei peaks iga põlvkond ise oma probleemidega tegelema ning jätma järeltulevate probleemid neile?
Kõikide nende küsimuste puhul oleme ümber piiratud paradoksidest, mis on küllap põhimõtteliselt lahendamatud: lähtume enesest mõistetavalt sellest, et isiksus ja identiteet on vaid indiviididel. Seevastu ei ole kogukondadel, ühiskondadel, rahvastel, üldse sotsiaalse korra igasugustel vormidel valitseva arusaama kohaselt mitte mingisugust indiviidist kaugemale ulatuvat väärtust – igatahes mitte siis, kui mõni jumaliku maailmakorra idee või sellele vastav ajaloofilosoofiline ekvivalent vastuvõetav ei ole. Seda paradoksaalsem, et me nii palju keskkonnale mõtleme. Võtame paratamatusena seda, et Saksamaa jääb väiksemaks ja rumalamaks. Me ei taha sellele mõelda, veel vähem sellest rääkida. Küll aga mõtleme maailma kliimast 100 või 500 aasta pärast. Saksamaa poliitilist süsteemi vaadates on see täiesti ebaloogiline, sest praeguse demograafilise arengu juures on Saksamaal 100 aasta pärast 25 miljonit, 200 aasta pärast 8 miljonit ning 300 aasta pärast veel vaid 3 miljonit elanikku. Miks peaks meid huvitama kliima 500 aasta pärast, kui Saksamaa ühiskondlik mudel viib sakslaste mahakäimiseni?3
Ilma jumalata maailmas on looduse seisukorral endal väärtust kõige rohkem inimeste elukeskkonnana, seega indiviidist tuletatud õigustusega. Kuid kui indiviidid kaovad, kaob ka see õigustus. Tegelikult aga on nii, et kõige loogika kiuste omistab enamik meist sotsiaalsetele organisatsioonidele indiviidist kaugemale ulatuvat eneseväärtust: paljud töötajad armastavad ettevõtet, kus nad on aastakümneid töötanud, teised oma jalgpalliklubi, jällegi teised oma linna, maad, rahvast. See, et me arvame, et nendel moodustistel on meist endist kaugemale ulatuv väärtus, motiveerib meid, annab meile üleva tunde, täidab meid uhkusega, annab jõudu ning laseb meil oma väikesed mured ning suuremad hädad unustada. Kuid kui jutt on Saksamaast, kipuvad paljud ennast salgama:
– Armastad kodumaad? Muidugi!
– Oled kodukandi patrioot? Loomulikult!
– Eurooplane? Seda niikuinii!
– Maailmakodanik? Selge see, peabki!
– Sakslane? Ainult jalgpalli MM-i ajal, muidu on pigem piinlik!
Sakslasena sakslaste maa pärast muretsemine on juba peaaegu poliitiline ebakorrektsus. See selgitab paljusid tabusid ning nüüdseks täielikult rappa jooksnud diskussiooni teemadel nagu demograafia, perepoliitika ning sisseränne. Mina aga arvan, et ilma terve enesekehtestamise tahteta me oma ühiskonnaprobleeme rahvusena lahendada ei suuda.
Majanduslikult ühinenud ja välispoliitiliselt teovõimeline Euroopa koosneb ka saja aasta pärast rahvusriikidest, mis on selgelt kas Poola, Taani, Prantsuse, Hollandi või Briti omad. Vaid sellelt tasandilt saab leida tõelist demokraatlikku legitiimsust ning jõudu ühiskondlikeks uuendusteks – või siis mitte. Lootus, et rahvusriigid Euroopast kaovad, on Saksa eskapismi hiljutine vili, kusjuures see eskapism on üsnagi ambivalentne, kuna ta projitseerib riigimõtet lõpuks Euroopa tasandile – millel on muide ka oma ajalooline seos: kunagine kuue liikmesriigiga Euroopa vastas oma piirides üsna täpselt Frangi riigile Karl Suure ajal.
Niipea, kui hakatakse ajaloo üle kurtma ning püütakse ebasoodsaks peetavaid trende ümber pöörata, on oht muutuda ajaloovastaseks, langeda nostalgiasse ning magada maha õiged hetked mõju avaldamiseks. Nii nagu jõgi, muudab ka ajalugu pidevalt suunda ning ei naase kunagi oma vanasse sängi. Kuid nostalgialõksu eest peab end hoidma ka igaüks, kes tahab head hoida ning ei kiida heaks muutusi kui selliseid.
Realisti jaoks on selge, et iga ajalooline olukord on kahe poolega münt: maaelu traditsiooniline idüll ei sobi kokku kaasaegse põllumajandusega. Turvalised traditsioonid ning selged väärtushoiakud ei sobi kokku tehnika arengu tempoga. Uhkusetunne oma piirkondliku ja rahvusliku eripära pärast ei sobi kokku suurte rändeprotsesside mõjudega. Mitte kuskil ning mitte kunagi ei saa kooki süüa ilma seda puutumata. Kuid ilma tagasivaatava nostalgiata ning ettevaatava tegutsemistahteta on realism suhteliselt lame ja banaalne ning fatalismist või ükskõiksusest vaevu eristuv. Loomulikult tekib kergesti oht, et oma elu üha pikemaks venivaid varje hakatakse pidama maailma väljavaadete tumenemiseks. Minu mõtete kohta, mida ma siin jagan, see küllap vist ei kehti, sest olen nende küsimustega tegelenud viimasel 30 aastal intensiivselt ja pidevalt.
Kes kurdab olemasolevate ajalooliste trendide üle ning soovib neid muuta, peaks endale ajaloofilosoofiliselt mõned asjad selgeks tegema: kas ollakse lihtsalt kinni möödunud väärtushinnangutes ja oludes ning kurdetakse