Millise nördimustormi vallandasin ma Berliini rahandusministrina, kui näitasin üksikasjalikult, et riiklikus sotsiaaltoetuses söögile ja joogile ette nähtud summaga saab küll tervislikult ja mitmekesiselt toituda. Valest toitumisest tingitud ülekaalu ei saa aga põhjendada objektiivsete asjaoludega, millesse üksikisik ei saa midagi parata, vaid isikliku käitumisega, mille eest igaüks vastutab ise. Kuid seda ei taha kuulda ei asjaomased ise ega ka poliitiliselt korrektsed. Sellest, et paljud end mu arvamusavaldusest puudutatuna tundnud oma kirjades nördimust väljendasid, sain ma veel aru, kuid hoopis vähem sellest, miks nn õilishinged mind ründasid, kui ma ühes intervjuus möödaminnes mainisin, et kampsunit kandes saaks energiakulusid kokku hoida, kuna sel juhul tuleb vähem kütta.
Poliitilise, majandusliku ja ühiskondliku arengu suunamisel peab teadma, mida saavutada tahetakse, ning hinnata realistlikult tegelikke mõjusid ja seoseid. Kuid igaüks, kes ühiskonna üle mõtteid mõlgutab või seda omalt poolt kujundada soovib, teeb seda otseselt või kaudselt normatiivses kontekstis. Kui ta seejuures inimloomusest mööda vaatab või tegelikke sotsioloogilisi ja psühholoogilisi vastastikseoseid valesti hindab, elab ta kõverpeeglis. Sellised sotsiaalinsenerid tekitavad rohkem kahju kui kasu. Kahjuks on nad olemas ja paljud neist kahjustavad meie ühiskonda ning varjutavad meie tulevikuväljavaateid. Nii jäi kaua aega tähelepanuta tõsiasi, et Saksamaa rahvastiku vananemine ja vähenemine on seotud kvalitatiivsete muutustega selle koosseisus. Lisaks rahvastiku vähenemisele endale ähvardab Saksamaa tulevikku ennekõike vähem stabiilsete, intelligentsete ning töökate inimeste osatähtsuse suurenemine. Et see nii ongi, miks see nii on ning mida selle vastu ette võtta, sellest see raamat räägibki.
Oma käsitluses toetun empiirilistele uuringutele, argumenteerin aga otsekoheselt ja ilma ilustamata. Minu jaoks on eelkõige tähtis selgus ja täpsus, nii et pilt, mille ma joonistan, on jõuline, mitte poolik või hägune. Olen hoidunud tundlike asjaolude looritamisest ilukõnega, vaid püüdnud jääda asjalikuks – tulemused on niigi pahameelt tekitavad.
Majanduslikult vaadatuna on Saksamaa 1950. aastal alanud ning aegamööda lõpule jõudva kuldajastu lõppfaasis. Töötajate reaalsissetulekud ei ole juba enam 20 aastat kasvanud, hiljemalt 10 aasta pärast hakkavad nad langema ja sellest saab demograafiliste muutuste tõttu püsiv trend. Paistab, et sedasorti prognoosid ei sobi kokku Saksa rahvamajanduse praeguse eduga ekspordirindel ega Saksa ülikoolide mainekasvu ning paljude muude, meid iga päev rõõmustavate uudistega.
Kuid kõigest sellest ei ole mingit kasu, kui me oma tulevase heaolu kasvu alused õõnestame, aga just seda me teeme nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt:
– kvantitatiivselt sellepärast, et juba 45 aastat on iga uus põlvkond eelnevast kolmandiku võrra väiksem, samal ajal kui oodatav eluiga kasvab,
– kvalitatiivselt sellepärast, et nagu näha, uue põlvkonna õppimisvõime ja hariduslikud eeldused halvenevad pidevalt ning kärbumas on mentaliteet, mis on iga viljaka elluastumise aluseks.
Ma olen olnud piisavalt kaua ökonomist, tippametnik ja poliitik, et tuua iga oma argumendi kohta parimaid vastuargumente. Viimasel 35 aastal olen ma vastuargumentidega täitnud tuhandeid lehekülgi mustandeid, märkmeid, kõnekavandeid ja ettekandeid. Mu ülemustel oli vaja poliitiliselt ellu jääda ning minu ülesanne oli neid seejuures aidata. Sel oli oma hind: sageli tohtisin subjektiivseks arvatud tõdesid väljendada vaid annuste kaupa. Ikka ja jälle kogesin, et vastutaval poliitilisel ametikohal ei ole küll võimatu, küll aga väga keeruline ja samas ka mitte tavaks ebameeldivaid tõdesid välja öelda. Selles, et keskendutakse lahendatavatele probleemidele ning enamuse tuge leidvatele ettepanekutele, on ju paras annus poliitilist tarkust. Aga see raskendab nii selget analüüsi kui ka sobivate lahenduste leidmist ning hoolsust kaotades võib pilk kõige olulise suhtes sootuks hägustuda. Seda tunnevad kõik tipp-poliitikud; paljud pagevad kahjuks turvalisematesse vetesse. Samas on ühiskonnas olemas suur vajadus ilustamata tõe järele, aga kes seda rahuldab, see elab poliitiliselt ohtlikku elu ning langeb kergelt meediavõimu ohvriks, mis on poliitiliselt korrektsete käes.
Oma 39-aastasest karjäärist olen seitse aastat veetnud aktiivse poliitikuna ühes linn-liidumaas, kuus aastat ühe Lääne-Saksamaa suure liidumaa kantslerina ning kuusteist aastat Bonni ministeeriumide eri korrustel mitmesuguseid ülesandeid täites. Alles siis, kui mu ametiaeg Berliini rahandusministrina hakkas lõpule jõudma ja ma olin oma rahanduspoliitilise eduga pälvinud teatud maine, söandasin ette võtta ka kitsast rahandusvaldkonnast väljapoole jäävaid teemasid, nagu näiteks Hartz IV1 või energia kokkuhoid. Kõigele oma kogemusele vaatamata hämmastas mind, millist vastukaja tekitab see, kui avaliku elu tegelane räägib lühidalt ja konkreetselt elementaarsetest elutingimustest. Ja oli kohutav, milline vaenukirjade laviin tabas mind siis, kui ma selgitasin konkreetselt – tervislik toitumine Hartz IV toetusega, kampsun suurte energiakulude vastu –, et enda eest vastutamine ning iseseisvus on võimalik ja ennekõike vajalik. Tundub aga, et nende hulk, kes tahavad loobuda vastutusest enda ja oma elu ees, kasvab üha suuremaks. See ei puuduta sugugi ainult teatud sissetulekuga elanikkonnarühmi või ühiskonnakihte ja kindlasti ei ole see uus trend. Tagasi vaadates võib märgata, et see trend on pidevalt arenenud alates läinud sajandi 1950. aastatest.
1950. aastate alguses oli Saksamaa Liitvabariik väga moodne riik. Kahest kaotatud sõjast olid jäänud katastroofilised tagajärjed: institutsioonid olid purustatud, traditsioonid küsimärgi alla pandud ning elanikkond põgenemise ja küüditamistega segi pööratud. Kuid Saksamaale omased tugevad küljed – teaduse ja hariduse kõrge tase, võimekas majandus ning kvalifitseeritud bürokraatia – olid sõjakoleduste ning taristu hävimise juures üllatavalt vähe kannatanud. Juhtidest ning bürokraatidest olid kuni 90 % olnud natsidiktatuuri usinad abilised, mis aga ei pärssinud sugugi nende efektiivsust ülesehitustöös.
Traditsiooniline Saksa töökus ning kalduvus nokitsemisele ja parandamisele olid hoopis puutumatuks jäänud ning said katastroofist ja ülesehitustöö võimalustest veelgi hoogu juurde. Eelkõige paistsid sellega silma põgenikud ja küüditatud. Nemad olid samas olukorras kui 19. sajandi Ameerika Ühendriikide uusasunikud, s.t võõrad ja vaesed, ning ainus, mis neid edasi viis, oli eriline töökus. Ja nad olidki töökad, nii töökad, et ajasid peatselt ka noore vabariigi põlisasunikele elu sisse.
Et aga Saksa majandusime võimalikuks saaks, pidid lisanduma veel muud tegurid:
– Ida-Lääne vastasseis, mis tegi võidetud maast järsku ihaldatud partneri, mida tasus arendada ja toetada;
– läänemaailma tormiline toibumine pärast 20 aastat väldanud sõda ning majanduskriisi;
– Lääne-Saksa majanduse kiire vabastamine lugematutest haldusköidikutest aastatel 1948–1951, mis oli Ludwig Erhardi suur ja jääv teene.
„Sotsiaalne turumajandus“ oli see suur lubadus, mis lõpuks terve rahva ülesehitustööks ühendas: kõik pidid üheskoos väljateenitust saama õiglase osa, kõik pidid olema kaitstud nälja, külma ning rõhuva vaesuse eest ja kõik, kes tahtsid tööd teha, pidid seda ka leidma. See lubadus täideti ja kuidas veel!
Aastatel 1950–1960 oli Lääne-Saksa majanduskasv keskmiselt 8 % aastas.
– 1950. aastal oli tööpuudus 11,0 %, 1960. aastal aga kõigest 1,3 %.
– Keskmine reaalsissetulek elaniku kohta kasvas kümne aastaga ligi 70 %. 1955. aastal oli Saksamaa SKP elaniku kohta sama suur kui Prantsusmaal ja juba 1952. aastal edestati selle näitajaga sõja võitjate hulka kuulunud Suurbritanniat.
– Noore vabariigi poliitiline süsteem ning ühiskonnakord saavutasid 1960. aastaks elanikkonna hulgas sellise vastuvõtu ja tunnustuse, nagu ei kunagi varem eelnenud 150 aasta vältel ning ei kunagi ka hiljem. Saksamaa sotsiaal-demokraatlik erakond SPD oli oma Godesbergi programmis aastast 1959 selle kohta oma järeldused teinud ning „sotsiaalseks turumajanduseks“ kohitsetud kapitalismiga rahu sõlminud. Kuid see idüll kestis vaid üürikest aega:
– Aastatel 1966–1967 Saksamaad tabanud esimene sõjajärgne majanduslangus tekitas kahtlusi, kas majanduskasvu ning täishõivet on siiski pidevalt võimalik tagada.