Tervitus eesti lugejale
Raamatu „Saksamaa käib maha” üllitamine eesti keeles on mulle rõõmustav sündmus. Kui raamat Saksamaal kolme aasta eest ilmus, vallandas see tormilise debati ning tõi autorile rohke poolehoiu kõrval ka ägedaid rünnakuid.
Paljudele tundus kujuteldamatu, et ka sellisel Euroopa mõistes suurel rahval nagu sakslased on põhjust muretseda oma püsimajäämise, identiteedi ja tuleviku pärast.
Minu arvates on tähenduslik, et just Saksamaa idapoolsed naabrid paistavad neid muresid kõige paremini mõistvat. Selle tunnistajaks on tõlked tšehhi, poola ja nüüd ka eesti keelde. Eesti ajalugu näitab ilmekalt, kui oluline inimeste elutunnetusele on kultuuriline ja etniline identiteet ning millised ohud seda ikka ja jälle ähvardavad.
Maailmamõõdus oleme meie, eurooplased, kõik väikerahvad. Me peame hoolitsema enda ajaloo ja omapära eest, ammutama sellest elujõudu ja liikuma edasi, olles samal ajal avatud kultuuri ja tsivilisatsiooni laiematele hoovustele. Euroopa sisemuses peavad riigid ja rahvused kohtlema üksteist võrdse respektiga ning tajuma ühisosa oma erisustes. Väljapoole suunatult peavad nad koondama oma jõud ning alal hoidma ja edendama euroopaliku õhtumaa ainuomast loomust.
Tulevik jääb ikka ohurikkaks ja ebakindlaks, kuid meil on võimalus seda kujundada.
Uue trüki eessõna
Selle raamatu ilmumine tekitas ootamatult ägedaid reaktsioone. Nii mõnigi oli nördinud, et ja kuidas ma kasutan selles sotsiobioloogilisi argumente. Meediasse aga jõudsid mu teesid siiski osaliselt kärbituna, mistõttu mu vaated sootuks pea peale pöörati. See puudutab ennekõike demograafia ja evolutsioonibioloogia koosmõju.
Püüan selles raamatus süstematiseerida oma mõtteid Saksa ühiskonna kohta, mis on mind juba kaua köitnud. Seejuures on teemaks ka areng, mis ulatub palju kaugemasse tulevikku kui see poliitilises diskursuses muidu tavaks on. Näitan oma raamatus, kui problemaatilised on üle mitme põlvkonna ulatuvad demograafilised prognoosid. Selles mõttes on mu arutlused raamatu lõpus, kus räägin Saksa ühiskonnast saja aasta pärast, mõneti spekulatiivsed. Kui ma ka mõnes kohas puudutan isikuomaduste geneetilise päritavuse küsimust, siis annan endale aru, et teaduse praeguses arengustaadiumis ei ole mõtet pidada geneetilisi eeldusi ning keskkonnategureid teisest määravamaks. Geenidesse kätketud potentsiaal ja keskkonnast lähtuvad mõjud on üksteisega keerulises vastastikseoses. Geene me muuta ei saa, aga ühiskondlikku keskkonda peaksime püüdma poliitiliselt võimalikult hästi kujundada. Seetõttu on raamatus pikad peatükid ka vaesusest ja haridusest. Mitte kuskil siin raamatus ei taha ma väita, et ühed etnilised rühmad on geneetilistel põhjustel „rumalamad“ kui teised. Peale selle argumenteerin ma sageli statistika põhjal ja see ei luba juba metoodiliselt väita midagi üksikinimeste kohta.
Sissejuhatus
Kogu poliitiline väiklus seisneb olemasoleva mahavaikimises ja ilustamises.
Teisele maailmasõjale järgnenud majanduslikult ja ühiskondlik-poliitiliselt edukatel aastakümnetel kasvas Saksamaal uhkustunne oma kodanike usinuse ja tubliduse, pidevalt tõusva elatustaseme ning üha täiuslikuma sotsiaalriigi üle. Ükski neljast suuremast majanduskriisist– 1966–1967, 1974–1975, 1981–1982 ja viimati 2008–2009 – ei ole seda tunnet, nagu ka usku oma riigi majandus- ja sotsiaalmudeli püsivusse oluliselt murendada suutnud. Seda sakslastele omast optimismi – isegi kui neile meeldib kurta – ei ole seni suutnud mõjutada isegi globaliseerumine, maailma raskuskeskmete ümberpaigutumine, keskkonnaprobleemid ning kliimamuutuse kardetavad tagajärjed. Kuid seesama optimism ning aastakümneid väldanud peaaegu pilvitu edu on nüristanud sakslaste pilku ühiskonna sisimas kätkevate ohuallikate ning roiskumisprotsesside osas.
„Saksamaa käib maha?“ Paljude arvates absurd, kui mõelda sellele soliidsele riigile keset Euroopat oma 80 miljoni elanikuga, selle linnadele, tööstusele, autodele, eluolule… Kuid iga maa on selline, nagu ta on, tänu oma inimestele ning nende elavatele vaimu- ja kultuuritraditsioonidele. Ilma inimesteta oleks riik kõigest geograafiline nimetus. Sakslased aga on aeglasel mahakäimise teel. See, et meie kogurahvastiku iive on 0,7 või vähem, nagu see on meil olnud viimased 40 aastat, ei tähenda ju midagi muud kui et lastelaste põlvkond on vanaisade omast poole väiksem. Kui 1960. aastate esimesel poolel oli Saksamaal veel 1,3 miljonit sündi aastas, siis 2009. aastaks oli see näitaja langenud juba 650 000-le. Ja kui see trend jätkub – sest kui ta on juba neli aastakümmet kestnud, siis miks peaks ta veel muutuma –, langeb sündide arv kolme põlve, seega 90 aasta pärast, Saksamaal 200 000 kuni 250 000-ni. Kõige rohkem pooled neist on 1965. aastal Saksamaal elanud inimeste järglased.
Sellega oleksidki sakslased end sisuliselt ära hävitanud. Mõne arvates paras saatus ja õiglane karistus rahvale, kes sigitas kunagi SS-lasi – vaid nii saab seletada aeg-ajalt välja paistvat salajast kahjurõõmu Saksamaa demograafilise arengu üle. Teised lohutavad end mõttega, et ka väikerahvad võivad ellu jääda ning viitavad viie miljoni elanikuga Taanile. Saksamaa oleks tulevikus niisiis pisut suurema territooriumiga teine Taani. Oleks see võimalik? Mida selles halba oleks? Võimalik ehk olekski, kui lihtsate iibenäitajate taga poleks peidus kvalitatiivseid demograafilisi nihkeid ega majanduspõgenikke või piiriülest migratsioonisurvet.
Mõistlikult me Saksamaa demograafilise arengu üle viimasel 45 aastal diskuteerinud ei ole. Kes probleemi eirajaid ja uinutajaid uskuda ei tahtnud, vaid tõelist muret tundis, pidi peatselt muserdatult tõdema, et oli üksi ning rahvusluse nurka surutud. Sellele vaatamata on Saksamaa ühiskondlikus diskursuses üks kummaline vastuolu: ühelt poolt on avalikele aruteludele oma pitseri jätnud uudise- ja skandaalijanu, teisalt valitsevad selles üha rohkem poliitilise mõistukõne eufemismid:
– Kes ei tahtnud endale just rahvuslase märki külge saada, pidi sündimuse vähenemise teemal aastakümneid suu kinni hoidma. Vahepeal on see olukord muutunud, kuna 1968. aasta põlvkonnal on tekkinud hirm oma pensioni pärast. Kuid selleks on nüüd 40 aastat liiga hilja.
– Kontrollimatust sisserändest ühiskonnale tulenevad raskused olid alati tabu; ammugi ei tohtinud rääkida sellest, et inimesed on erinevad – vaimselt rohkem või vähem võimekad, laisemad või virgemad, rohkem või vähem moraalsed – ning et seda ei paranda ka kui tahes hea haridus ega võimaluste võrdsus. Kuna see tegelik olukord sisuliselt maha salati, polnud ka pinda debatile sotsiaalriigi arvukate juhtimisvigade üle. Oli tabu rääkida sellest, – et kuigi igal aastal on 90 % koolilõpetajatest võimelised ülikooli astuma, ei suudaks isegi 10 % neist seal matemaatikat õppida;
– et meie kui rahva keskmine intelligentsus langeb, kui intelligentsemad naised sünnitavad vähem või loobuvad lastest sootuks;
– et oma käitumise eest vastutab igaüks ise, mitte ühiskond.
„Kes ei õpi, see ei saagi teadma. Kes liiga palju sööb, läheb paksuks.“ Selliste tõdede kuulutamine on poliitiliselt ebakorrektne, isegi südametu ning tegelikult ebamoraalne – aga igatahes mitte tark selle jaoks, kes pürib poliitiliste ametikohtade poole. Poliitiliselt korrektne diskursus liigub selles suunas, et vabastada inimesi võimalikult palju vastutusest oma tegude ees, viidates oludele, mille tõttu nad kas jäävad halvemusse või isegi ühiskonna heidikuteks:
– Kui laps ei saa koolis hakkama, on süüdi hariduskauge vanematekodu.
– Kui vaesematest peredest pärit lapsed on liikumisvähesuse tõttu silmatorkavalt ülekaalulised, ei ole põhjuseks vanemate hoolimatus, vaid perekonna raske sotsiaalne olukord.
– Kui üksikvanemate lapsed tekitavad pedagoogilises mõttes probleeme, on süüdi ühiskond, kes ei toeta üksikvanemaid piisavalt. Seejuures võiks aga küsida, millised ühiskondlikud olud ja milliste eelsoodumustega inimesed viivad selleni, et meil on nii palju üksikvanemaid, ning mida saaks selle vastu teha.
– Kui ka türgi sisserändajate kolmas põlvkond ei räägi saksa keelt õigesti, tuuakse põhjuseks nende elukeskkonna integratsioonivaenulikkus. Tekib aga küsimus, et miks ei esine neid probleeme peaaegu üheski teises sisserändajate grupis?
Sotsioloogiliselt õigest, aga banaalsest tõdemusest, et ühiskonnas on kõik omavahel