«Sa hoiad käepidemest liiga madalalt.»
Josh muigab. «Ma teadsin, et midagi sellist on.»
«Lase palkidel töö ära teha.»
«Hea mõte.»
«Tahad, ma näitan?»
Josh astub kõrvale ja ulatab talle kirve.
«Niimoodi,» tähendab Lilly ja annab oma parima, et jätta võluvat, vaimukat, söakat muljet. Värin on nii tugev, et kirvetera vääratab, kui ta teeb nõrga katse puutükki lõhestada. Ta lööb, aga kirves ainult riivab puitu ja jääb siis maasse kinni. Ta pingutab, et seda välja tõmmata.
«Nüüd ma mõistan,» sõnab Josh lõbustatult noogutades. Siis märkab ta naise värisemist ja tema naeratus kaob. Ta astub Lilly kõrvale. Ta asetab oma suure kämbla Lilly käele, mis on kirve külge klammerdunud, et see savisest mullast välja tõmmata. Tema puudutus on õrn ja rahustav. «Kõik saab korda, Lilly,» ütleb ta tasa.
Lilly laseb kirvest lahti ja pöördub mehe poole. Tema süda taob meeletult, kui ta Joshile silma vaatab. Tal hakkab korraga külm. Ta üritab oma tundeid sõnadesse panna, aga suudab vaid häbiga pilgu ära pöörata. Lõpuks suudab ta midagi kuuldavale tuua. «Kas me saaksime kusagil rääkida?»
«Kuidas sa seda teed?»
Lilly istub indiaanlase kombel ristijalu tohutu tamme võra all, mis heidab maha langenud lehevaibale keeruka varjudemustri. Ta nõjatub rääkides vastu hiiglaslikku tüve. Tema pilk on keskendunud kauguses kõikuvatele puulatvadele.
Tal on eemalolev ilme, mida Josh Lee Hamilton on näinud sõjaveteranide ja esmaabitöötajate nägudel: otsatu kurnatuse mask, traumeeritud inimese väsimus, kauge klaasistunud pilk. Josh tahaks tema õrna saleda keha oma käte vahele võtta, teda emmata ja silitada ja kõik paremaks teha. Aga kuidagi ta tajub – ei, teab –, et praegu poleks õige aeg. Praegu tuleb kuulata.
«Mida?» küsib ta. Ta istub samuti ristijalu naise vastas ja kuivatab niiske rätikuga kukalt. Tema ees on sigarikarp, viimane tema aina kahanevatest varudest. Ta peaaegu ei taha viimaseid ära suitsetada – tal on ebausklik hirm, nagu otsustaks see ta saatuse.
Lilly vaatab tema poole üles. «Kui ebasurnud ründavad… Kuidas seda taluda… Ilma surmahirmu tundmata?»
Josh itsitab väsinult. «Kui selle välja mõtled, pead mulle ka õpetama.»
Naine jääb teda hetkeks põrnitsema. «Ole nüüd.»
«Mida?»
«Tahad öelda, et sina tunned ka rünnakute ajal surmahirmu?»
«Muidugi.»
«Oh, jäta.» Ta kallutab umbusklikult pea viltu. «Sina?»
«Ma ütlen sulle midagi, Lilly.» Josh võtab sigaripaki, lükkab ühe välja ja süütab selle oma Zippoga. Ta tõmbab mõtliku mahvi. «Praegu ei karda ainult rumalad ja hullud. Kes ei karda, ei pane tähele.»
Lilly vaatab lattaia äärde püstitatud telkiderivi poole. Ta toob kuuldavale piinatud ohke. Tema kitsas nägu on tuhakarva ja pingul. Ta nagu üritaks väljendada mõtteid, mis keelduvad kangekaelselt sõnadele alluma. Viimaks lausub ta: «Olen sellega juba mõnda aega võidelnud. Ma pole selle üle uhke. Usun, et see on mu elus palju asju ära rikkunud.»
Josh silmitseb teda. «Mis asi?»
«Argpükslus.»
«Lilly…»
«Ei, kuula. Pean selle välja ütlema.» Ta keeldub mehele otsa vaatamast. Tema pilk hõõgub häbist. «Enne seda… epideemiat oli see lihtsalt… ebamugav. Magasin paar asja maha. Keerasin nii mõndagi metsa, sest ma olen argpüks… Aga nüüd on panused… Ma ei teagi. Keegi võib minu pärast surma saada.» Lõpuks suudab ta suurele mehele silma vaadata. «Võiksin rikkuda kellegi elu, kellest ma hoolin.»
Josh teab, millest ta räägib ja see pitsitab ta südant. Esimesest hetkest, kui ta Lilly Cauli nägi, tabasid teda tunded, mis külastasid teda viimati teismeeas Greenville’is: see lummav huvi, millega poisid imetlevad tüdruku kaela kumerust, tema juuste lõhna ja tedretähne ninajuurel. Jah, Josh Lee Hamilton on armunud. Aga ta ei kavatsegi seda suhet ära rikkuda, nagu läks nii paljudega enne Lillyt, enne katku, enne seda, kui maailm nii neetult trööstituks muutus.
Greenville’is kiindus Josh tüdrukutesse lausa piinlikult sageli, aga rikkus alati kiirustamisega kõik ära. Ta käitus nagu suur ülevoolavalt armastav kutsikas. Aga mitte seekord. Seekord tahab Josh olla targem… Targem ja ettevaatlikum, ta tahab võtta ühe sammu korraga. Ta on küll üks tobe Lõuna-Carolina mats, aga mitte rumal. Ta on valmis oma vigadest õppima.
Loomu poolest eraklik Josh kasvas üles 1970-ndatel, kui Lõuna-Carolina klammerdus ikka veel Jim Crow seaduste2 vaimsuse külge ja tegi alles esimesi nõrku katseid koole integreerida ning kahekümnenda sajandiga liituda. Ta kolis pidevalt koos ema ja nelja õega ühest lagunevast eluhoonest teise ja kasutas oma sünnipärast kasvu palliväljakul. Ta mängis Mallard Creeki keskkooli Ameerika jalgpalli võistkonnas ja unistas stipendiumist. Aga tal jäi puudu sellest, mis mängijaid akadeemilises ja majanduslikus hierarhias edasi aitas: toorest agressiivsusest.
Josh Lee Hamilton oli alati olnud õrnahingeline… Ainsagi erandita. Ta lasi palju nõrgematel poistel end kiusata. Ta kuuletus kõigile täiskasvanutele, muudkui «just nii, härra». Temas polnud lihtsalt mitte mingisugust võitlusvaimu. Seetõttu katkes tema jalgpallurikarjäär lõpuks kaheksakümnendate keskel. Umbes samal ajal jäi tema ema Raylene haigeks. Arstide diagnoos oli «lupus erythematosus», mis polnud iseenesest surmav, aga Raylene’i jaoks tähendas see surmaotsust: tema elu valitsesid krooniline valu, nahapõletikud ja osaline halvatus. Josh otsustas hakata ema hooldajaks, samal ajal kui ta õed lahkusid halbadesse abieludesse ja perspektiivitutele töökohtadele teistes osariikides. Josh tegi süüa, koristas ja hoolitses oma ema eesti hästi. Paari aastaga õppis ta piisavalt hästi kokkama, et päris restoranis tööd saada.
Tal oli kulinaariale loomulikku annet, eriti liha küpsetamisele. Ta tõusis Lõuna-Carolina ja Georgia liharestoranide ametiredelil. 2000-ndateks oli temast saanud kogu Kagu-Ameerika ihaldatumaid peakokki, ta juhendas suuri kokkade meeskondi, toitlustas kõrgseltskonna üritusi ja jõudis Atlanta Kodu ja Elustiili veergudele. Kõigele vaatamata õnnestus tal juhtida oma kööki headusega, mis oli restoranimaailmas tõeline haruldus.
Nüüd, keset igapäevaseid õuduseid ühepoolse armastuse küüsis vaeveldes ihkab Josh Lillyle midagi erilist valmistada.
Praeguseni on nad elanud konservhernestest ja – lihast, kuivadest hommikuhelvestest ja piimapulbrist. See kraam ei sobi romantilise õhtusöögi ja armastusavaldusega kokku. Kogu piirkonna liha ja muud värsked saadused on juba nädalate eest mullatoiduks saanud. Aga Josh arvab, et lähedalasuvas metsas peab uitama mõni küülik või metssiga. Ta võiks valmistada raguu või mooritud liha metsikute sibulate, rosmariini ja Pinot Noiriga, mille Bob Stookey tühjast alkoholipoest leidnud oli. Liha kõrvale serveeriks Josh ürtidega maisiputru ja lisaks veel mõne erilise lihvi. Mõned telklinnaku naised valmistasid lindude sööginõust leitud rasvast küünlaid. See oleks kena. Küünlad, vein, magustoiduks võib-olla mõni küpsetatud pirn puuviljaaiast ja Josh olekski valmis. Aiad kubisesid ikka veel üle küpsenud viljadest. Sealiha kõrvale võiks pakkuda õunakastet. Jah. Absoluutselt. Siis oleks Josh valmis Lillyt õhtusöögile kutsuma ja rääkima talle oma tunnetest, sellest, kuidas ta tahaks temaga koos olla ja teda kaitsta ja saada tema meheks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно