Sellesse hüljatud talusse kogunenud inimesed kohtusid Pike’i, Lamari ja Meriwetheri maakondades tubakakasvandusi läbivatel tolmustel teedel ja turuplatsidel. Neid oli igas vanuses, sealhulgas tosin väikeste lastega peret. Nende tõrkuvate ja lagunevate autode konvoi aina kasvas, kuni vajadus peavarju ja vaba ruumi järele muutus vältimatuks.
Nüüd laiutavad nad kaheksa tuhande ruutmeetrisel tühjal maalapil nagu mõni majanduslanguse-aegne Hooverville1: mõned elavad autodes, teised on pehmemale maapinnale varjualuseid rajanud, kolmandad seadsid end sisse väikestes telkides krundi serval. Neil on väga vähe tulirelvi ja laskemoona. Aiatööriistadest, sporditarvetest ja kööginõudest – tsiviliseeritud elu luksustest – on saanud relvad. Mitu tosinat ellujääjat alles taovad külma kõvasse maapinda vaiu. Nad töötavad usinalt, et pidada kinni mingist nähtamatust kirjutamata tähtajast ja püstitada oma improviseeritud varjualused. Keegi neist ei märka põhja poolt mändide vahelt lähenevat ohtu.
Üks asunikest, John Deere’i nokamütsi ja nahkjakiga kõhn kolmekümnendates mees, seisab niidu keskel hiiglasliku riidest ruudu servas. Telgiriie heidab tema nurgelisele näole varju. Ta juhendab varjualusesse kogunenud tusaseid teismelisi. «Laske käia, daamid, pingutage natuke!» kärgib ta üle külmas õhus kajavate metallikõlksatuste.
Teismelised maadlevad raske puutalaga, mis kujutab endast selle suure tsirkusetelgi tugisammast. Nad leidsid telgi I-85 maantee kraavist ümber läinud veoki kõrvalt, mille keret ehtis pleekinud ja täkitud klounilogo. Hallituse ja loomasõnniku järele haisev enam kui sajameetrise läbimõõduga määrdunud ja räbaldunud telgiriie klappis John Deere’i mütsiga mehe arvates ideaalselt ühisala katteks, mille all hoida varusid ja korda ning säilitada vähemalt mingeid tsivilisatsiooni riismeid.
«Mees, see ei kannata telgi raskust,» kurdab üks teismelistest, sõjaväemustriga mantlis Scott Mooni nimeline laiskvorst. Tema pikad blondid juuksed ripuvad näo ees ja hingeõhk aurab, kui ta koos oma tätoveeritud gootidest koolikaaslastega tööd rügab.
«Ära vingu ja virise, küll see vastu peab,» ühmab nokamütsiga mees vastuseks. Tema nimi on Chad Bingham ja ta on üks asunduse pereinimestest, nelja tütre isa. Tal on üks seitsmeaastane, üheksa-aastased kaksikud ja üks teismeline. Chad on õnnetus abielus häbeliku väikese naisega Valdostast. Ta peab end karmiks distsiplineerijaks, just nagu ta isa. Aga tema isal olid pojad ja ta ei pidanud rinda pistma naiste jamadega. Rääkimata sellest, et Chadi isal ei tulnud tegeleda elavaid ründavate surnud mädakottidega. Nüüd haaras Chad Bingham ohjad enda kätte ja võttis alfaisase rolli, sest nagu ta isa öelda tavatses: «Keegi ju peab seda tegema.» Ta põrnitseb lapsi. «Hoidke paigal!»
«Kõrgemale ei saa,» kiristab üks gooti poistest läbi kokkusurutud hammaste.
«Mitte kõrgemale kui sina – sa oled täitsa pilves,» naljatab Scott Moon vaikselt itsitades.
«Hoidke paigal!» käsutab Chad.
«Mida?»
«Hoidke seda neetud asjandust paigal, ma ütlesin!» Chad kinnitab tugisamba metallist splindiga. Hiiglasliku paviljoni seinad laperdavad sügistuules valjuhäälselt ja teismelised kiirustavad väiksemate taladega telgi servadessse.
Kui tohutu lagi kuju võtab ja lagendik läbi telgi laia ukse nähtavale ilmub, silmitseb Chad maha trambitud pruunikat umbrohtu, avatud kapottidega autosid, emade ja laste punte, kes loendavad maas oma kasinat marjasaaki ja müügiautomaatidest rüüstatud riismeid, ning poolt tosinat maisest varast kubisevat pikapit.
Hetkeks ristab Chad pilgu suure mustanahalise mehega, kes seisab kolmekümne meetri kaugusel platsi põhjanurgas ja kõrgub kaitsvalt Lilly Cauli kohal nagu mõne vabaõhuklubi massiivne väljaviskaja. Chad tunneb Lillyt nimepidi, aga see on ka kõik. Ta ei tea tüdrukust eriti midagi peale selle, et too on «mingi Megani sõbrants», ja pikast mehest teab ta veel vähem. Chad on temaga mitu nädalat lähestikku elanud, aga ei mäleta isegi tema nime. Jim? John? Jack? Tegelikult ei tea Chad neist kellestki midagi peale selle, et nad on meeleheitel ja kardavad ja lausa anuvad distsipliini.
Chad ja suur mustanahaline kutt on juba mõnda aega tähendusrikkaid pilke vahetanud. Nad hindavad üksteist, kaaluvad jõudude vahekorda. Nad pole sõnagi vahetanud, aga Chad tunneb, et talle on esitatud väljakutse. Ilmselt saaks suur mees Chadist käsitsivõitluses jagu, aga Chad ei laseks asjal selleni jõuda. 38-kaliibriline kuul ei hooli kasvust ja just selline ootab teraskattega Smith & Wessoni Mudel 52 salves, mis on pistetud Chadi laia Sam Browne’i vöö vahele.
Praegu aga sähvatab kahe mehe vahel ootamatu äratundmine nagu pikselöök. Lilly põlvitab endiselt mustanahalise mehe ees ja taob vihaselt telgivaiu vaeseomaks, aga mees põrnitseb Chadi ja tema pilgus välgatab midagi tumedat ning halvaendelist. Mõistmiskillud saabuvad kiiresti üksteise järel nagu süttiv vooluring.
Hiljem jõuavad mõlemad mehed eraldi järeldusele, et nii nemad kui kõik teised magasid sel hetkel maha kaks väga olulist tõsiasja. Esiteks, lagendikult kostvad telgipüstitamise hääled olid juba tund aega elavaid surnuid ligi meelitanud. Teiseks, mis veel tähtsam, sel paigal on üksainus kriitiline puudus.
Pärast juhtunut mõistavad mõlemad oma suureks kurbuseks, et lähedalasuv künkanõlvani ulatuv mets moodustab loodusliku barjääri, mis vaigistab või summutab kõik puude tagant kostvad hääled.
Tulgu sealt üle kõrgendiku kas või ülikooli paraadorkester, ükski lagendiku asukas ei kuuleks neid enne, kui taldrikud nende näo ees kokku löövad.
Lilly Caul on mitu minutit rünnakust õndsas teadmatuses, kuigi tema ümber toimub kõik väga kiiresti ja haamrite kolina ning jutupomina asendavad laste korrapäratud karjed. Lilly jätkab vihaselt vaiade materdamist, pidades karjumist ekslikult mängivate põnnide kisaks – kuni Josh tema dressipluusi kraest haarab.
«Mida…» Lilly võpatab ehmunult ja keerab end silmi pilgutades suure mehe poole.
«Lilly, me peame…»
Josh jõuab vaevu esimesed sõnad kuuldavale tuua, kui viie meetri kaugusel tuigerdab puude vahelt välja tume kogu. Joshil pole aega põgeneda ega Lillyt päästa, ta jõuab vaid tüdruku käest haamri haarata ja ta eest ära lükata.
Lilly kukub ja keerutab end vaistlikult mööda maad, enne kui tasakaalu tagasi saab ja jalule tõuseb, karje huultel tardunud.
Häda on selles, et esimesele lagendikule tuikunud laibale, pikale kahvatule räpases valges haiglakitlis surnule, kelle rebestatud õlas vingerdavad ussikestena kõõlused, järgneb veel kaks olevust. Naine ja mees, mõlemal suu asemel haigutav auk, kahvatutelt huultelt tilkumas must ila ja klaasistunud nööpsilmad neile tardunud.
Kolmik koperdab iseloomuliku tõmbleva kõnnakuga edasi, nende lõuad laksuvad ja huulte alt paljastuvad piraajalikud mustunud hambad.
Kahekümne sekundi jooksul, mis kolmel surnul Joshi ümber piiramiseks kulub, teeb telklinnak läbi kiire ja dramaatilise muutuse. Mehed haaravad isetehtud relvade järele ja need, kellel on tukk, sirutavad käe improviseeritud kabuuride poole. Mõned julgemad naised krabavad kiiruga kätte lauajupid, heinakonksud ja – hargid ning roostes kirved. Vanemad lükkavad väiksemad lapsed autodesse ja veokikabiinidesse. Rusikasse pigistatud käed suruvad ukselukud alla. Kastiluugid lüüakse kolinal kinni.
Laste ja paari seniilsusele läheneva vanuri vähesed karjed vaibuvad veidral kombel kiiresti, andes teed kokku harjutanud töörühma või ajutist maakaitseväge meenutavale kõhedale rahule. Kahekümne sekundiga asendub lärmakas üllatus asjaliku kaitsetegevusega, vastikustunne ja raev muutuvad ohjatud vägivallaks. Need inimesed on seda varem teinud. Nad on hakanud õppima. Mõned relvastatud meestest hargnevad laagri servade poole laiali, viibutavad rahulikult haamreid, laadivad pumppüsside raudadesse haavleid ja tõstavad varastatud näitusepüstoleid või roostes perekonnareliikviatest revolvreid. Esimesena kostab 22-kaliibrilise Rugeri kuiv plaksatus. See pole küll kõige võimsam relv, aga samas täpne ja lihtne kasutada – lask purustab kolmekümne meetri kauguselt ühe surnud naise pea.
Naine