Mina olen surm. Mairi Laurik

välja näidata, koukis ta kotisügavusest killu paberit ja asus taas surfarit kritseldama. Harjumuspäraselt hoidis ta pilgu paberil, et mitte lasta end segada kõikidest neist liivakelladest, mis inimeste kohal heljusid. Mida vähem oli tema elus surmahirmu ja – endeid, seda normaalsemalt Roomet end tundis. Kritseldades ja Meritile mõeldes tundis ta end täiesti tavalisena, ehk isegi keskpärasena. Nii ta püüdiski pigem kritseldamisele keskenduda, kui kaaslasi vaadata. Neil ei olnud küll ühtegi värelust küljes, kuid ettevaatus sundis Roometit siiski oma tegemistesse süvenema ja pilgu inimestelt eemal hoidma. Pelgalt teadmine elukellade olemasolust oli alati meeldetuletus surma paratamatusest.

      „Sul on ajalugu tehtud?” uuris Kristjan.

      „Enam-vähem,” kehitas Roomet pilku joonistuselt tõstmata. „Töölehe tegin ära, aga essee annan vist homme.”

      „Ja sa ei karda? Kurat, Lillemets on üle kooli tuntud oma rangusega.”

      „Mis teha,” kehitas Roomet õlgu ja keskendus taas joonistusele.„Aga tahad sa mulle oma töölehte anda?” ei andnud Kristjan alla. „Ma kribaks selle kiirelt ümber ja mingi essee suutsin õnneks eile paberile manada. Midagi suurt küll ei ole ja sõnade arv jääb napilt allapoole piiri, aga vähemalt midagigi.”

      Roomet otsis kotist veidi kortsunud paberi ja ulatas klassivennale.

      „Kui mõne ilmse vea ära näed, anna mulle ka teada!”

      „Tänud, mees! Sa seda esseed ei üritagi siis tänaseks valmis saada või?”

      „Eip!”

      Tänasel joonistusel oli surfar rannast kaugemal. Lehe servalt ei paistnud maad ning laine, mille poole poiss sõudis, nägi hirmuäratav välja. Roomet keskendus väikestele veepritsmetele laineharjal ning seejärel poisi käsivartele. Käelabad olid sügavalt vees ning õlalihased jätsid mulje, nagu keskenduks poiss tõsiselt sõudmisele. Küllap oleks laubal näha ka higipiisku, kui poissi suuremalt joonistada. Jah, seda kavatses Roomet järgmisena teha ‒ joonistada lähivaate surfarist, kes hiidlaine poole sõuab.