Vahel, kui ta suutis piisavalt kaua vastutulijaid vältida ja perekonnast eemale hoida, tundis Roomet end just täpselt nii normaalsena. Kuid siis olid alati veel need teised hetked, ‒ mil keegi oli otseses ohus või sulges igaveseks silmad ning Roomet täitis oma kohust, öeldes ühele või teisele, et neid pole enam. Kui Roomet kõigele pikemalt mõtlema jäi, polnud ta enam kindel, kas ta ikka pidi neid sõnu ütlema. Vahel kartis ta, et just lausutud sõnad sunnivad inimesi lõplikult surema, aga iga kord, kui ta püüdis sõnu vältida, läks olukord veelgi segasemaks.
Ja kui ta sellest kellelegi rääkis, peeti teda hulluks, nentis Roomet nägu krimpsutades. Meie teaduspõhises maailmas polnud lihtsalt kohta kellelegi, kes koputaks surnutele õlale ja lõpetaks nende eksistentsi. Isegi usumaailm, mis oli ometi täis kõige veidramaid ja vastukäivamaid muinasjutte, ei tundnud kedagi Roometi-taolist. Isegi Surm Terry Pratchetti raamatutes oli teistsugune. Seal oli Surm püha ja uhke, kuigi vahel ka veidike loll. Roometis polnud aga midagi ülemäära suurt ning kindlasti ei kujutanud ta ette, et tema halvasti sõnastatud lauseid saaks võtta kui suurte tähtedega kirjutatut.
Tallinna tänava pikkusest sai ootamatult lühidus ning enne, kui Roomet oma mõtetega kuhugi jõuda suutis, astus ta juba oru serval asuva koolimaja uksest sisse. Ta viskas jope riidehoidu, haaras koti kaasa ja jalutas klassi poole. Füüsika.
Roomet vedas end klassi, istus viimasesse pinki, nagu muudeski tundides, ja tõmbas välja puhta paberi, et sellele pastakaga kritseldama hakata.
„No nii, klass!” teatas õpetaja hetk pärast tervitamist. „Olge head ja istuge nüüd natuke koomale nii, et üksikuid ei oleks. Täna läheb siis esimeseks praktiliseks tööks.”
Roomet tõstis pilgu ja vaatas, kuidas kaaslased üks teise järel kohti muutsid. Neil, kes üksteist varasemast ajast tundsid, oli lihtne, kuid tema ei tundnud veel suurt kedagi. Olgu, ta oli selle kahe nädala jooksul teada saanud, et see, kes hullu meigiga koolis ringi käis, oli Karin ning Martin ei oleks ka surma ähvardusel suutnud oma arvamust endale hoida. Ta teadis, et blondiinid esimesest pingist olid Liis ja Anett ning Kristjan ja Alvar olid nendega esimesest klassist alates samas koolis käinud.
„Kas kõik on endale kaaslase leidnud?” nõudis pedagoogi hääl klassi eest. „Merit, mine sina Roometi kõrvale, siis tundub korras olevat!” Roomet tõmbas õpikud koomale, et Merit ta kõrvale ära mahuks, ja jäi ootama. Ta ei teadnud Meritist suurt midagi peale selle, mida silmaga näha võis ‒ keskmine kasv, normaalne keha ja üle keskmise rinnad.
„Nii! Ma saadan eest liikuma praktikumi juhendid ning kohe, kui te olete nendega tutvunud, võite endale vajalikud töövahendid otsida ja tööga algust teha. Meil on aega kaks tundi, seega otseselt kiirustama ei pea, kuid ega teil niisama lorutamiseks ka eriti aega jää.”
„Protokolli peab kohe vormistama või?” kõlas eest Kristjani hääl.
„Ei, selle peate koos paarilisega reedeks valmis saama.”
„Reedeks?” Roomet ei üritanudki hääli eristada. Oli selge, et vähemalt pool klassi võitles ühe ja sama asja nimel: „Neljapäeval on rebaste ristimine”, „Meil ei ole aega”, „Millal me seda tegema peaksime?”
„Sind ei huvitagi vaba neljapäev?” uuris Merit, kui Roomet üldisesse ülestõusu sõnagi sekka ei öelnud ning toimuvat üleoleva muigega jälgis.
„Ma millegi pärast ei usu, et see mingi eriliselt keeruline praktikum on,” kehitas Roomet õlgu. „Suure tõenäosusega midagi, mida umbes pool klassi on varemgi teha saanud.”
Üheksandas klassis polnud füüsikaõpetaja Roometit terve klassiga koos tundi õieti lubanudki. Selleks ajaks polnud Roometil vanas koolis enam ainsatki sõpra ning kogu see vähem või rohkem avalik irvitamine käis paratamatult ajudele. Sestap oli Roomet füüsikaõpetajale eriliselt tänulik olnud, et too poisi ninapidi teaduskooli ainetesse viskas. Enamasti istus Roomet viimases pingis nagu tänagi ning lahendas oma ülesandeid, ja kui olümpiaadihooaeg suurema hooga peale hakkas, püüdis end katsete rägastikust läbi närida. Vahel klassi tagaosas, vahel lausa vaheruumis.
„No näed!” laksas Roomet nüüd käega mapi peale, kui viimane allesjäänud juhend nendeni jõudis. „Lihtne tihedusarvutus.”
„Mina pole seda varem teinud,” pomises Merit. Roometile näis, nagu oleks tüdrukul piinlik olnud, et ta katset varem kohanud polnud, ning poiss siunas end ärplemise eest.
„Sorry, ma ei tahtnud üleolevalt kõlada,” pomises ta vastuseks. „Lihtsalt… No see ei ole keeruline, kohe näed ise ka.”
Roometi juhendamisel otsisid nad üles vajaminevad mõõtevahendid ning kujukese, mida veeklaasi uputada, ja asusid tööle.
„Sa oled füüsikas mingi eriliselt kõva, jah?” uuris Merit tuukrile niiti külge sidudes.
„Mina ei tea.” Jah, ta oli eelmisel aastal vabariiklikule olümpiaadile jõudnud, kuid nende klassis käis veel kolm sellist. „Artur oli eelmisel aastal vabariiklikult kolmas, Martin oli ka eespool. Mina olin alles kaheteistkümnes. Ei midagi erilist.”
„Mis mõttes ei midagi erilist? Sa olid vabariiklikul!”
„No ja siis? Seal oli veel kakskümmend üheksandikku. Pealegi ei tule ma vist kõige võrdsemalt aluselt.”
„Mis mõttes?”
„Ses suhtes, et ma sain rohkem katseid läbi teha kui enamik meievanuseid,” püüdis Roomet lohakalt alustatud vestlust kiiresti pöörata. „Mõned ütlesid, et nad pole mitte sittagi teinud peale paari imelihtsa katse, mida terve klass pusis, ja vormistamisest polnud neil aimugi.”
„Vahelduseks siis hea õpetaja?” ei jätnud Merit järgi.
„Võib vist nii öelda. Ja mitte ainult selles mõttes,” lisas Roomet vaikselt juurde.
„Täpsusta!”
„Nääh, ebaoluline.” Praegu oli veel ilmselgelt liiga vara hakata rääkima sellest, kuidas sõbrad selja olid keeranud ning tegelikult ainult seetõttu Roomet põhikooli lõpuni vedada suutiski, et leidus paar õpetajat, kes otsustavalt ta mõtlemise monopoliseerisid.
„Palju dünamomeeter näitas?” uuris Roomet jututeemat järsult käsiloleva töö juurde tagasi tuues.
„2,1 njuutonit,” vastas Merit pärast hetkelist pausi. Jah, ta oli selle julla juba ammu ära kaalunud, ent nüüd, kui niimoodi ootamatult, täiesti teise jutu vahele küsiti, polnud tüdruk enam kindel, millise arvu peaks ta oma paberilehelt Roometile lugema. Ebakindluse ajel riputas ta veel korra jublaka konksu külge ja tõstis õhku, et uus mõõtmine sooritada.
„Väga hea!” kiitis Roomet. „Nüüd tuleb veel mõõta kaal ajal, kui see on vedelikku uputatud, ja siis peakski kõik korras olema, peale vormistamise muidugi.”
„Mhmh,” lisas Merit. Õigupoolest polnud tüdruk esialgu tööle kuigi palju tähelepanu pööranud, aga nüüd, kui ta juhendi uuesti üle sirvis, pidi Merit nentima, et Roometil oli algusest peale õigus olnud ‒ tõesti labaselt lihtne katse. Vähemalt oleks olnud, kui terve viimane lehekülg poleks pühendatud sellele, kuidas tööd arvutis vormistada, kuidas mõõtemääramatust arvestama peaks ja veel midagi segast, millesse Merit ei püüdnudki ülemäära süveneda. Merit polnud sellest sõnagi kuulnud, kuid siis viskas pilgu Roometile ja mõistis, et tal oli paarilisega tõsiselt vedanud.
„Tahad sa selle määramatuse osa ise ära teha?” uuris Merit vaikselt. „Ja siis võiks homme pärast kooli selle arvutis ära vormistada. Nii ei jää neljapäevaks enam midagi ja saab üritusi vabamalt võtta.”
„Homme on halb päev,” lükkas Roomet pakkumise tagasi. Salme oli korduvalt rõhutanud, et kolmapäeval tulevad puud ning Roomet teadis, et just tema peab kuus ruumi puid kuuri vedama. Riita ladumise juures on Salme ka suure tõenäosusega abiks, aga sellest hoolimata kulub tööks raudselt terve pärastlõuna ja võimalik, et veel paar tundi pimedusest juurdegi.
„Ja neljapäeval on see rebaste ristimise jama ees.”
„Mul