Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda. Mihkel Raud

aga loomulikult ei sega see teadmine meid end teistest, eriti neist, kelle kohta me vähe teame, võimekamaks pidamast.

      Minu isa istunud kord öö otsa sõpradega konjakipudeli(te) taga ja arutanud, kes või mis on väikekodanlased. Väikekodanlased olid kuuekümnendatel kõva jututeema ja intellektuaalidele meeldis nende üle purjus peaga iriseda. Tundide viisi jauranud toatäis armastatud kultuuritegelasi, millistele tingimustele pidi inimene vastama, et väikekodanlaseks kvalifitseeruda. Lõpuks võtnud isa pika arutelu kokku lihtsate, ent geniaalsete sõnadega: “Väikekodanlased on need, kes meile ei meeldi.”

      Nii ongi, ka viiskümmend aastat hiljem. Ossid on need, kes meile ei meeldi. Hipsterid on need, kes meile ei meeldi. Valgekraed on need, kes meile ei meeldi. Anti-eestlased on need, kes meile ei meeldi. Ja nii edasi.

      Me kipume nõustuma vaid sellega, millega juba niigi nõustume, ja kõik, mis on meie meelest vale, jääb valeks ka siis, kui see tõeks peaks osutuma. Nagu üks Ameerika poliitik tabavalt märkis: “Liberaalid toetavad sõnavabadust täpselt nii kaua, kuni see puudutab sõnu, millega nad ise nõustuvad.”

      Või nagu too habemega jutt jõest, mille mõlemal kaldal on mees.

      “Kuule,” hõikab esimene, “kuidas ma teisele poole jõge saan?”

      “Aga sa juba oled teisel pool jõge,” hõikab teine vastu.

      Meie maailmataju hoiab meid pantvangis, sest “põhimõtted” ja muu sarnane soga ei lase uksest sisse midagi, mis meie senistele veendumustele ei vasta. Me ei näe mõistust seal, kus see tegelikult olemas on. Vähe sellest, me otsime mõistust kohtadest, kus seda pole.

      Kümmekond aastat tagasi tekitas Eestis lühiajalist elevust raadioreklaam, mille peategelane püüdis talvehommikul autot käivitada. Mootor tegi aga kõk-kõk-kõk ega ilmutanud vähimatki kavatsust tööle hakata.

      “Käivitu,” ütles mees rahulikult.

      Ei midagi.

      “Käivitu!” tõstis mees häält.

      Ei midagi.

      “KÄIVITU!” röökis mees.

      Ikka ei midagi.

      “KÄI VITTU!” kriiskas mees nii, et raadiod üle Eesti punastasid.

      Järjepidevus, millega me ajudeta objektidelt ajutegevust eeldame, on pehmelt öeldes hämmastav. Panid tähele, kuidas ma seda isegi äsja tegin? Ma kirjutasin, et “mootor ei ilmutanud vähimatki kavatsust tööle hakata” ja “raadiod punastasid”. Tuhkagi nad ei punastanud. Liinibussis kogemata kõhutuult lasknud vanaproua punastab, mitte raadio.

      Iseenesest pole kodumasinatele ja lemmikloomadele mõtlemisvõime omistamises ju midagi halba. Jumala pärast, kui sulle meeldib uskuda, et Muki on võimeline häbi tundma või et sinu Mercedesel on kurvad silmad ja nende taga suur süda, siis keda see häirib! Ega ei häirigi. Lihtsalt sinu ja minu kalduvus näha ajutegevust seal, kus see puudub, on pöördprotsess sinu ja minu kalduvusele ajutegevust seal, kus see tegelikult olemas on, mitte näha.

      Epley kirjutab Californias korraldatud rahvaküsitlusest, mille käigus otsustati korraga kahe asja üle: kas kohelda teisi inimesi – sealsel juhul gay’sid – vähem inimlikult neile abiellumist keelates ja kas kohelda mitteinimesi – sealsel juhul sigu – rohkem inimlikult neile farmides inimlikumaid elutingimusi võimaldades. Kui see pole paradoksaalne, siis mis on?

      Niisiis kujundad sa oma arvamuse teistest inimestest isikliku luubi vahendusel, mille klaas võib su enda hinnangul tohutult täpne olla, kuid tegelikkuses koosneb see sügavalt subjektiivsetest terakestest. Sinu luubi all avanev pilt pole mitte üksnes moonutatud, vaid totaalselt vale. Kuid “elus edasi jõudmiseks”, oma tahtmise saamiseks või lihtsalt täiuslikum olemiseks on sul vaja hädasti teada, mida teine inimene endast tegelikult kujutab. Sul on vaja sellest neetud luubist vabaneda. Kuidas siis?

      Kõik läbirääkimisõpikud ja mõjutamismanuaalid, mida ma lugenud olen, soovitavad üht: pane ennast teise inimese olukorda. Kuulsaim selle tehnika advokaat oli “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi” autor Dale Carnegie, kes soovitas kõike alati läbi teise inimese silmade vaadata.

      Väga kena. Vaata maailma läbi võõraste silmade. Oled seda kunagi proovinud? Proovi.

      Kujuta ette, et oled enesetaputerrorist, kes peab kümne minuti pärast end suvalises Pariisi kohvikus õhku laskma. Sa istud nurgalauas ja näsid croissant’i. See on sinu elu viimane latte. Pommivöö pigistab veidi, aga pole hullu, paar lonksu veel ja kohe lendab kogu see majapidamine siin pihuks ja põrmuks. Kolm lauda eemal nihelevad kaks preilit ega suuda kuidagi ära otsustada, milline quiche on parem, kas see sibula ja kitsejuustuga või äkki hoopis too spinatiga. Hahahaa, kohe serveerid sa neile raiskadele šrapnelli-quiche’i soolikakastmes ja kui hästi läheb, saavad nad magustoiduks selle kuueaastase poisikese pea, kes su kõrvallauas tülpinult aknast välja vahib.