iga tund on võrdne ühe euroga, seega on ööpäevas 24 eurot.
Ühes aastas on mul järelikult 365 × 24 ehk 8760 eurot.
Eesti mehe keskmine eluiga on 70 aastat ehk kokku 613 200 eurot.
Kõlab ju kenasti, kuid sarnaselt riigiga nõuab ka elu minu käest maksu. Ma nimetan seda taastumismaksuks, mille määr sõltub tundide arvust, mille ma ühes ööpäevas magan. Keskmiselt on seda 7 tundi, mis teeb 70 aasta kohta 178 850 eurot.
Kui lahutada 613 200 eurost 178 850 euro jagu makse, jääb järele 434 350 eurot. Pole paha! Ainus probleem on see, et ma olen üle poole sellest summast juba ära kulutanud, jumal teab, kuidas ja mille peale.
Ma olen praegu 47-aastane. Eesti mehe keskmine eluiga ehk 70 – 47 = 23. Ja 23 × 365 × 24 teeb kokku 201 480 eurot. Taastumismaks ehk 58 765 eurot maha ja järele jääb 142 715 eurot.
Vau. Igale eesti mehele ette nähtud 613 200st eurost on minul alles kõigest 142 715. Selle eest saan ma heal juhul kahetoalise korteri Kalamajas, ei midagi enamat.
Ma loodan muidugi kauem elada kui keskmine eesti mees. Minu plaan on tiksuda vähemalt üheksakümneseks, mis annaks mulle hoobilt juurde 20 aastat ehk (pärast taastumismaksu mahaarvestamist) 124 100 eurot. Ent isegi kui ma üheksakümneseks elan, olen ma pöörase osa oma kapitalist juba tuulde lasknud. Tervelt 411 720 eurot (bruto) olen ma kulutanud järgmistele artiklitele:
• oma “suure võimaluse” ootamine;
• pidev halamine, et mu “suur võimalus” kuidagi saabuda ei taha;
• kogu ülejäänud maailma süüdistamine, sest kes muu on süüdi minu “suure võimaluse” viibimises;
• sõpradega õllest ja keppimisest rääkimine (rõhuga sõnal rääkimine);
• katkematu enesepiitsutamine, sest kui keegi oleks seda kõike mulle õigel ajal rääkinud, oleksin ma kõik need 411 720 eurot kuidagi nutikamalt kulutanud.
Nüüd ei jää mul muud üle, kui võimalikult kaua elada, sest mida kauem ma elan, seda rohkem valutsi mul on. Ma pean väga täpselt mõtlema, kuidas järelejäänud raha (aega) kasutada. Kas lasen lihtsalt läbi sõrmede nagu ansambel Põhja-Tallinn või investeerin nii kavalalt, et kui keegi kunagi surma hinda teada tahab, tuleb ta minu hauale konsulteerima?
Need kaks küsimust – kuidas aega juurde saada ja kuidas seda võimalikult targasti kasutada – on minu elu telgjoon, kui korraks ühe korraliku eneseabiraamatu moodi kõlada tahta. Kombinatsioonis minu elu mõttega – teha üks mälestusväärne sõit – moodustavad need küsimused püha kolmainuse, millele mõtlemisega ma iga päeva alustan.
Ma ärkan hommikul kella viie ja kuue vahel, pesen hambad ja lähen jalutama. Ma elan Koplis, umbes kolme minuti kaugusel Stroomi rannast. Veel kolmveerand tundi ja ma olen Rocca Al Mare kooli juures. Kolmveerand tundi tagasi ja olengi jälle kodus, kus pere vaikselt ärkama hakkab.
Neil jalutuskäikudel mõtlen ma eelseisva päeva põhiküsimustele: kuidas aega juurde saada ja kuidas tänaseks eraldatud summat ehk 17 eurot kõige targemini kasutada.
Järgnevate peatükkide jooksul võtan ma su oma jalutuskäikudele kaasa. Ma püüan sinuga arutada, kuidas meile eraldatud rahast parim ROI (return on investment) välja pigistada. Sa võid olla luuletaja või torumees, panganõukogu liige või korteriühistu esimees, näitleja või kassiir, kogu nipp seisneb kahe detaili võimalikult täpses paikasaamises: kuidas aega juurde saada ja kuhu see investeerida. Ülejäänu tuleb juba lihtsamalt.
Sinu elu on kindlasti hoopis teistsugune kui minu oma. Ma ei püüa su aega sinu eest kasutada ega su elu sinu asemel elada – usu mind, mul on enda omagagi piisavalt tegemist. Küll aga üritan ma sulle näidata, et igast olukorrast, ükskõik kui lootusetu see ühel või teisel hetkel ka tundub, võib mitut moodi mõelda.
Sinu ja minu eesmärgid, sinu ja minu plaanid ning sinu ja minu unistused on alati kellegi või millegi teise probleemid. Neile teistele keskitele ja miskitele ei mahu pähe, et sinu ja minu elu on sinu ja minu, mitte nende oma.
Lähme niidame need teised miskid ja keskid ükshaaval jalust ning teeme töö käigus selgeks, mida nad endast täpselt kujutavad. Tuuleveskid nad ei ole, seda ma tean, kuigi ma ei solvu, kui sa mind purjus pea või kõrge palavikuga Sancho Panzaks kutsud.
Ahjaa. Poolteise tunni pikkusele jalutuskäigule kulub 1,5 eurot. Selle ajaga käin ma 8 kilomeetrit, mis teeb omakorda 10 000 sammu. 10 000 sammu tähendab kolm tundi pikemat eluiga. Poolteist eurot panin sisse ja välja võtsin kolm. Mine räägi seda oma finantsnõustajale ja vaata, mis näo ta teeb.
Teised
Ma palun sul hetke pärast midagi kohutavat teha. See harjutus on küüniline, ent meil on tagumine aeg soomust kasvatama hakata. Maailm välisukse taga on toores.
Keiser Marcus Aurelius mõelnud igal hommikul inimestele, kellega ta eelseisva päeva jooksul kohtuma pidi. “Ajudeta tropid, ladvast näpistatud türnühvlid, kari lootusetuid lambaid,” arutlenud mees end pesutuppa lohistades. “Kuid minu jumalik kohustus on neid idioote valitseda ja juhtida.”
Küüniline, kas pole? Ajaloo valgustatuim riigimees pidas oma rahvast koristamata pööninguga kinnasteks, keda temal, über-intelligentsel tarkpeal, tuli helgema tuleviku suunas vedada. Kole lugu, ma tean. Teistest inimestest, saati oma rahvast, ei ole ilus niimoodi mõelda, aga täpselt seda Aurelius tegi ning tänini peetakse teda Vana-Rooma kõige helgemaks peaks ja tema teostele on Silicon Valley raamatukogudes nädalatepikkused järjekorrad.
Kui sa homme hommikul ärkad, püüa hambaid pestes end hetkeks poliitkorrektsusest vabastada ja mõelda inimestele, kellega eelseisev päev sind kokku viib, umbes täpselt nii, nagu Marcus Aurelius tegi.
“Herbert on eriline oinas, Jaana enesekeskus on aga lihtsalt tülgastav. Nii lolli inimest nagu Toomas pole ma kunagi näinud. Ja kurat, kõigi nendega tuleb mul täna kaks tundi koosolekul istuda. Kuidas seda niimoodi teha, et ma neile kätega kallale ei läheks?”
Väga hea. Algus on tehtud ja edasi läheb kõik juba lihtsamalt. Tunned end oma halbade mõtete pärast natuke süüdi? Lohutagu sind teadmine, et Herbert, Jaana ja Toomas mõtlevad sinust täpselt samamoodi.
“On ikka värdjas, raisk,” hammustab keegi neist praegu hambaharja.
“Miks ta juba ära ei sure,” ahastab teine pastat tuubist välja pressides.
“Durex pole oma kampaaniaid kunagi ajastada osanud,” targutab kolmas.
Tunni pärast olete te kõik kenasti koosolekutoas.
“Tere hommikust,” naeratab Herbert sind nähes, “sa näed täna kuidagi eriti reibas välja.”
“Ma mõtlesin hommikul su eilse idee peale,” lipitseb Jaana, “ja minu meelest on see geniaalne.”
“Ma õhustasin eile Maarikaga ja soovitasin tal sind edutada,” valetab Toomas, nii et musi tossab.
Et oma vaenlaste hulka täpselt teada, loe kokku oma imetlejad, soovitavad vanad stoikud. Valmista end halvimaks ja üllatu positiivselt, soovitan mina. Inimesed pole kunagi nii halvad, kui sa neist hommikul peegli ees mõtled, isegi kui see on pelk mõtteharjutus. Mis siis, kui Herbert sulle siiralt külge ajab? Äkki Jaanale meeldib su idee päriselt? Võib-olla soovitas Toomas tõepoolest eile bossiga salatit sisse vohmides su palka tõsta?
Me kipume teisi omaenese rikutuse piires kahtlustama, mina teen seda pidevalt. On inimesi, kelle puhul ma alati tean, mida ta mõtleb. Aga äkki võib juhtuda, et ka kõige suuremal lollpeal tekib kord elus mõni hea mõte? Mõni maailmamuutev idee, mille elluviimise juures ma kindlasti viibida tahan? Kas mul ikka on luksust see idee eos rumalaks kuulutada, lihtsalt põhjusel, et selle autor on keegi, kellel tavaliselt häid ideid ei ole, vähemalt minu hinnangul?
Aastaid tagasi oli mul naiskolleeg, nimetagem teda Annikaks. Ma vihkasin kõike, mida ta esindas – väikekodanlikkust, matslikkust,