Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda
Algus
Ma ei unusta seda päeva kunagi. Teismeline koolipoiss andis mulle suure rahvahulga ees niimoodi vastu hambaid, et ma toibun sellest tänaseni.
Mind kutsutakse tihti koolidesse esinema, huvijuhid ja õppealajuhatajad üle Eesti näivad uskuvat, et “õigete” asjade minu suust kuulmine võiks nende õpilasi õppima innustada. Kui mitte just hiilgavalt, siis natuke paremini ehk ometi.
“Räägi, et haridus on vajalik,” palub koolidirektor.
“Rõhuta lugemise olulisust,” annab kirjandusõpetaja enne lastega kohtumist juhiseid.
“Kõnele matemaatika tähtsusest meie e-revolutsioonis,” palub matemaatikaõpetaja.
“Terves kehas terve vaim, on ju?” pilgutab kehalise kasvatuse õpetaja silma, kui järjekordsesse noorukitega täidetud aulasse sisenen.
Mulle meeldib koolides käia. Esiteks olen ma haiglaselt edev, olen kogu elu unistanud jumalaks saamisest ja sadade teismeliste katkematut aplausi kuuldes tekib mul hetkeks kujutlus, et see on mul õnnestunud.
Teiseks meeldib mulle küsimustele vastata, isegi kui need koolist kooli üha korduvad.
Kuidas tulid mõttele kirjutada raamat?
Kas see oli lavastatud, kui tüüp sulle superstaari saates vett näkku viskas?
Miks sa poliitikasse läksid?
Miks sa poliitikast ära tulid?
Kas inimesed, kellest sa “Musta pori näkku” raamatus kirjutasid, vihkavad sind nüüd?
Miks sa “Me armastame Eestit” saates Peeter Ojale kogu aeg halvasti pead ütlema?
Küsimused on samad, vastused reeglina ka, kuid midagi erilist on igas kohtumises. Ma ei saanud sellest aastaid aru, kuni juhtus midagi ootamatut.
Ülenurme, 24. november 2014
Olen järjekordsel kohtumisel: Ülenurme gümnaasium, saal lapsi täis nagu alati. Küsimused ikka samad ja mina enam-vähem vormis. Pole olemas niisugust torukübarat, millest mustkunstnik Raud lihavõttejänest välja ei tõmbaks. Isegi “miks su naine kakskümmend aastat noorem on?” ja “kas on ilus superstaari saates noorte unistusi purustada?” ei suuda mind kõigutada.
“Jajah,” vastan ma esimesele, “eks sinugagi võib samamoodi minna, võib-olla on su tulevane naine praegu kolmekuune.” Noored lõugavad naerda. Ja teisele ütlen: “Oma unistuse suudab purustada ikka inimene ise. Eriti siis, kui ta viisi ei pea ja lauljaks üritab saada.”
Äkki tõuseb aga viimases reas käsi.
“Aga palun,” annan ma sõna krussis juustega kõurikule.
“Mul on sulle küsimus,” teatab noormees. Nad ütlevad mulle alati sina ja ma tõlgendan seda märgina enda nooruslikkusest, millele ma igal kohtumisel teadlikult mängin.
“Tulista, küll ma ellu jään!” vaimutsen ma vastu.
Ja siis ta tulistab. Täpselt nagu ma palunud olin.
“Mis mõttega sa siia tulid?”
Saal on haudvaikne. Ma ei suuda ühtegi head vastust leida ja õige vastus on halb. Direktor kutsus, võiksin ma öelda, aga ei ütle, sest ta ei kutsunud. Ma ise trügisin.
Käib valimiskampaania ja ma kandideerin Tartus riigikokku. See tähendab, et tuleb igal pool nähtav olla, kaasa arvatud koolid Tartus ja selle lähiümbruses. Enamik õpilasi valida ei saa, kuid kampaaniameister ütles, et kui laps läheb koju ja räägib seal, et “meil käis Mihkel Raud koolis, küll ta on lahe vend!”, siis valivad ema ja isa just nimelt Mihkel Rauda. Mis on muidugi täielik jama, aga seda ma sel hetkel veel ei tea.
Ma olen halvatud, sest noorhärra küsimus oli täpne ja terane. Võimalik, et täpseim ja teraseim, mida mulle kunagi esitatud on.
Siin ma siis seisan. Vaikus. Viis sekundit. Kümme. Viisteist. Kohe puhken nutma ja siis on Õhtulehel, millest esikaanel pasundada. See on mu kampaania lõpp. Too noormees suudab midagi, midagi ei suutnud isegi Eesti Ekspress ühe mulle kuuluva ettevõtte raamatupidamises sonkides: ta lõpetab mu poliitilise karjääri enne, kui see on alanud.
Abi saabub sealt, kust ma seda kõige vähem oodata oskan. Teises reas tõuseb prillidega preili ja vastab minu eest: “Ta tuli siia, sest tal on meile palju kasulikku rääkida.”
Tegelikult ju ei ole. Või noh, on ju küll, aga miskipärast ma ei räägi.
Tallinn, 20. juuni 2016
Kõigi nende aastate jooksul, kõigil neil lugematutel kohtumisetel olin ma lastele rääkinud midagi lõbusat või midagi huvitavat. Mõnel harval korral olin ma lausunud midagi uskumatut ning paaril eriti avameelsel hetkel jaganud midagi kõmulist.
Midagi kasulikku ei olnud minu menüüsse aga varem kuulunud, kuni tolle unustamatu hetkeni, mil üks Ülenurme poiss mu koolikaaslaste ees paika pani. Tol päeval sain ma aru, kui ainulaadne iga selline kohtumine tegelikult on ja kui palju võimalusi see endas peidab mitte ainult õpilaste, vaid ka minu jaoks. Seda enam, et mul oli tõepoolest palju kasulikku rääkida. Ma polnud seda miskipärast lihtsalt teinud.
Inimesed näivad mind edukaks pidavat. See sõna ei meeldi mulle. Või pigem ei meeldi mulle tähendus, mis edule paarikümne aastaga tekkinud on. Üheksakümnendatel oli edukas see, kes teise bensiinijaamas maha laskis ja tema raha endale võttis, viis aastat hiljem oli edukas see, kes tolle rahaga endale isikliku partei ostis. Veel kümme aastat ja edukas oli see, kellele tema isiklik partei isiklikud seadused vormistas. Täna on edukas see, kel on õnnestunud kõige eelneva eest mitte kohtu alla minna.
Aga olgu. Tegelikult tunnen end kõrvust tõstetuna, kui mind mõnele “Edukaks iseendana” või “Kuidas luua edukat isikubrändi” konverentsile kutsutakse. Ja kui võltstagasihoidlikkus korraks unustada, siis üht-teist olen ma senise elu jooksul ju tõepoolest saavutanud.
Ma olen kirjutanud sajandi müüduima eestikeelse raamatu, olen ühes telesaates ministreid kottinud ja teises viisipidamatuid noorhärrasid mõnitanud. Olen kirjutanud sadu arvamuslugusid ja sisustanud tuhandeid tunde raadioeetrit ning kolmkümmend aastat olen ma mänginud ansamblis, mida peetakse Eesti rock-ajaloo olulisimaks bändiks (kuigi mu välismaised sõbrad ei mõista, kuidas on võimalik kampa rütmitaju ja igasuguse karismata vanamehi oluliseks bändiks pidada).
Ma olen õnnelikus abielus ja kolme imelise lapse isa. Olen reisinud kümnetesse eksootilistesse riikidesse ja mul on presidendi telefoninumber (see on, muide, esimene ja viimane kord, kui ma millegi nii lamedaga ärplen). Ma olen kirjutanud vähemalt ühe suurepärase laulu ja 2015. aasta riigikogu valimistel anti mulle üle kolme tuhande hääle. Ühesõnaga, mingi teatav edu on mind elu jooksul tõepoolest saatnud.
Kuid kõige selle juures on mul üks suur probleem: mul on tohutult probleeme.
Esiteks olen ma üsna andetu, kõvasti andetum kui suurem osa inimesi, kellega ma kohtunud olen. Teiseks olen ma alkohoolik. Tõsi, joonud ei ole ma viimase kahekümne kuue aasta jooksul tilkagi (kangeim tarbitud kraam on keefir, seal on kah imetilluke pauk sees), ent alkoholism on ravimatu haigus ja mul tuleb sellega elu lõpuni hakkama saada. Kolmandaks kardan ma lennata, neljandaks olen ülekaaluline, viiendaks põen paanikahäiret, kuuendaks pelgan avalikke esinemisi ja nii edasi.
Ma olen tõeline murede pundar, kõigi maailma hädade sõlmpunkt, kui äkiliselt kõlada tahta. Ja ometi veedan ma aega maailma kõige imelisemates paikades koos maailma kõige imelisemate inimestega, mitte hullumaja enesevigastajate osakonnas, kus on minu tegelik koht.
Kui ma sellest järjekordsele saalitäiele gümnasistidele rääkinud olin, muutus üks nähtavate ensehinnangumuredega nooruk heatujuliseks ja palus sõna.
“Aga ütle, kui see kõik on tõsi, kuidas sa siis ikkagi nii kaugele oled jõudnud?”
“Ma ei ole tegelikult kuhugi jõudnud,” valetasin ma lastele, “aga noh, midagi olen ma ju tõepoolest saavutanud.”
“Aga kuidas siis?” ei andnud noormees alla.
“Ma olen kõike teinud mitte niivõrd oma probleemidest hoolimata, vaid nende